ÜLLAR SAAREMÄE: Praegu on see minu jaoks elamise vorm.
Oled tuntud kui hea organisaator, kuid samas oled ju ka väga kõrgelt koteeri-tud näitleja. Kas oskad nimetada mõne unistuste rolli, mis seni tegemata?
Õnneks on mul olnud selline elusaatus, et juba 15 aastat olen Rakvere teatri peanäitejuht. See tähendab otseses mõttes hooaja kokkupanekut, näitlejate valikut, lavastajate kutsumisi jne. Seda küsimust saaks esitada inimesele, kellel puudub endal valikuvõimalus. Roll, mida ma väga tahan, see ka reeglina sünnib! Kui ma ikka ei saa teisiti, pean kellegagi rääkima, et ole hea mees, tule lavasta minuga see või teine asi.
See kõik tähendab, et ega mul praegu unistuste rolli … noh, mõned asjad on, aga need on need, mille ma niikuinii ära teen.
Rakvere teater on elanud läbi õige erinevaid aegu. Juba mõnda aega on selle positsioon kõrvaltvaataja pilgu järgi üsna stabiilne olnud. Kuidas ise seda näed, kuhu paigutad enda juhitava Eesti teatripildis?
Nagu öeldud, olen olnud Rakveres peanäitejuht juba 15 aastat. Ja nende aastate jooksul ei ole olnud hooaega, mida ma pole teinud täiega. Aga olnud on paremaid ja halvemaid aegu ning see ei sõltu alati ainult tegijatest. Kui ikka vaesus majas on, siis on teater üks viimaseid, mille peale mõeldakse. Kui aga ühiskonnal läheb hästi, siis on see esimesi valikuid, mida tullakse vaatama. Riigiteatrina sõltume paratamatult suuresti sellest, mis juhtub riigiga. Tihtipeale on nii, et kui seis on kehvem, leidub teatreid, kes arvavad, et nüüd tuleb pakkuda meelelahutust ja minna kergema vastupanu teed. Need lendavad aga teistpidi alt – keerulistel aegadel otsivad need inime-sed, kes tulevad teatrisse ja keda ei ole nii väga palju, pigem vaimutoitu ja tuge kui lihtsalt nalja.
Võib-olla me oleme alateadlikult seda matsu ära jaganud – pole rasketel aegadel pakkunud lihtsalt meelelahutust, vaid liikunud pigem inimlikkuse ja juurte otsimise suunas.
Levib seisukoht, et teater püsib siis värske, kui juhid ja märkimisväärne osa näitlejaskonnast umbes viie aasta järel vahetub. Rakvere teater peaks olema küll näide vastupidisest. Jääb mulje, et stabiilsus ongi saavutatud selle kaudu, et ka peanäitejuht juba nii palju aastaid kohal püsinud.
Raske öelda. Sõltub suuresti sellest, kuidas asjasse pühenduda. Mõnel puhul võib see 15 aastat olla täielik mõrv ka inimesele enesele. Eks ole mulgi olnud neid aegu, kus olen peaaegu püssi seinale riputanud, et tulgu noor ja terve mees ning võtku ohjad enda kätte. Õnneks ei ole ma seda teinud. Rasketel aegadel tulebki sadulas püsida, sest mis viga olla eduka teatri juht, kui kõik ümberringi õitseb!
Mis aga puutub aastatesse ja väljavahe-tamistesse, siis käib see ilmselt mingi teise organismi kohta kui teater. Kui kuskil äriettevõttes juht viis aastat tulistab ideid ja hakkab ühel hetkel tühjaks saama, tuleb see samm ära teha. Teater on aga natuke võrreldav kloostriga – kui asjaga süstemaatiliselt tegeleda, siis see 15 aastat ei pruugi olla pikk aeg, vaid pigem mingi protsessi üks etapp. Kui me vaatame ühte edukamat teatrit, Linna-teatrit, siis seal on Nüganen juba ligi 20 aastat ning keegi ei kahtle, kas tal püssirohtu jätkub.
Kas oled tunnetanud seda eripära, mis kaasneb väikelinna teatriks olemisega – omade jaoks oled kogu aeg pildil, sa ei saa kunagi tõmbuda tagaplaanile?
Oleme Eesti teater nimega Rakvere Teater, aga me ei ole ainuüksi selle 17 000 elaniku teater, kes siin linnas elavad. Meie liikumise trajektoor on märgatavalt suurem kui nii mõnelgi teisel Eesti teatril. Me oleme see teater, kes toimetab Eestis puuduva kultuuripoliitikaga – me käime ka niisugustes kohtades, kuhu teised teatrid lihtsalt ei lähe. Oleme oma väik-suse kohta ikka ilgelt vinged tegijad! Vaa-tame kas või publiku arvu – kui ma ei eksi, olime 4. kohal. Estonia, Vanemuine ja Draamateater (mõtleme nüüd nende mastaapide peale!) ning juba neljas pisike põrguline Rakvere!
Aga Rakvere kultuurielus on teil eriline roll. Linnal on seda teatrit ju vaga vaja?
… ja meil seda linna! Ma väga ootaks, et meie oma linlane käiks rohkem teatris. Siis me ei peaks nii palju ka ringi sõitma ja see annaks võimaluse natuke püssirohtu kokku hoida. Ärge nüüd valesti aru saage – ma ei pea sugugi silmas seda, nagu Rakveres käiks vähe inimesi teatris. Aga siiski on nii, et on inimesed, kes külastavad teatrit, ja kindlasti on ka neid, kelle jaoks on see mõttetu koht.
Oled sünnipärane virulane. Et oled suurema osa oma teatrielust olnud Virumaal – on see sinu jaoks pigem õnn või paratamatus?
Eelkõige oli see mulle missioon, kui tulin siia 26-aastasena, olles kõigi aegade noorim peanäitejuht Eestis, sest olukord oli siis, nagu ta oli. Siis tuli õnn, kuna asjad hakkasid liikuma, publik leidis teatri üles ja me lõime teatripildis särama. Siis mingil hetkel, pean tunnistama, oli ka paratamatus. Tundsin, et kui siit laevalt maha astun, siis võib juhtuda, et vajub nokk jälle allapoole. Ma ei pea siin silmas ainult ennast – tegime seda kümme aastat koos Indrek Saarega, kes nüüd on poliitikasse siirdunud, ja kogu meeskonnaga siin. Aga vaatasin siis otsivalt ringi, et kui siit kaptenisillalt maha astuda, kas on kedagi, kes tuleks samasuguse entusiasmiga kui ma ise kunagi. Aga need ajad said ka mööda ja praegu on see minu jaoks elamise vorm.
Ma ei eita, et võib tulla aeg, kui ütlen, et olen siin olnud nii kaua, et nüüd lähen oma teed. Aga ma ei tea, millal see aeg tulla võib.
Kui heidame pilgu Rakvere Teatri minevikule ja olevikule – kes on olnud läbi aegade need näitlejad, kelle nime nimetamine märgistab kõige paremini teatri ajaloo helgemaid hetki?
Oi, neid on palju! Enne kui mina tulin, oli Tõnu Kark. Kui aga praegusest perioodist räägime, siis Märt Avandi on üks praegustest tippkoomikutest, aga kelle anne on tegelikult väga lai – ta on teinud tõsiseltvõetavaid osi nii filmis kui ka teatrilaval. Ei ole tundmatu nimi ju ka Indrek Taalma, kes praegu töötab Pärnu teatris, või Ardo-Ran Varres, kes prae-guseks on näitlejatöö lõpetanud ja siirdunud oma kutsumuse järgi muusikasse.
Aga kes on jäänud, hoolimata põnevatest ettepanekutest ja virvatuledest – Volli Käro, Toomas Suuman ja muidugi Ülle Lichtfeldt, kes on siin alustanud ja siiani ka jäänud. Ja on veel mitmed hiilgavad näitlejad, kes arenevad iga rolliga edasi.
Mõni mõtleb, et soovi ei tohi välja öelda, muidu ei lähe täide. Aga arva-takse ka nii, et kui oma soov selgelt ja kõlava häälega välja öelda, läheb see kindlasti täide. Teeme nii, et usume seda teist varianti, ja ole hea, ütle oma suurim unistus seoses teatriga.
Kõige suurem soov on see, et hoolimata seisust, kus riigiteater praegu on, jääk-sime me ellu. Ja mitte ainult Rakvere Teater, vaid riigiteater kui institutsioon jääks ellu. Ja ma arvan, et see soov täitub. Ma usun ja loodan seda.
Küsis Mati Palmet
Foto: Kalju Orro
