TÕNU AARE: Apelsini edu pant on see, et meil on nii palju oma lugusid
Jutud käivad, et olid koolipoisina pigem Toots kui Arno.
Ma arvan küll, et see tüüp sobib rohkem minu iseloomustamiseks.
Aga pillimängu õppimine nõuab ju pühendumist ja järjekindlust juba maast madalast. Said juba päris noore mehena tuntuks kitarrivirtuoosina. Kuidas see pillimänguoskus tuli?
Noh, virtuoos või mitte virtuoos … Mu vanem vend Juhan mängis sellises orkestris nagu Omega trummi ja eks tema olegi süüdi, et tekkis huvi pillimängu vastu.
Ma otsustasin, et kitarr on selline pill, mida on kerge igale poole kaasa võtta ning varsti tuli huvi suupilli vastu ka. Nii see asi vaikselt kujunes.
Millal bänditegemiseks läks?
Paljud seda ei tea, aga oli niisugune bänd mööbli- ja vineerivabriku klubis, kus mina mängisin bassi, Andres Põldroo kitarri ja Boris Melnik trumme.
Kas oli tegemist niisuguse olukorraga, nagu ikka noorte bändimeestega juhtub, et oleks tahtnud soolot, aga anti ainult bass?
Umbes nii see oli. Bassi on alguses lihtsam mängida ka. Samas on mul bassi vastu olnud huvi alati. Mul on praegugi basskitarr olemas ja töötan lugusid tehes sellega partiisid läbi. Mul on ka bassi vastu suur austus. See on ansambli alusmüür – kui on hea bass, on bändil juba pool võitu käes.
Andres Põldrooga koos mängimise eest oleks 1970-ndatel mõni mees pool elu ära andnud.
Noh, see oli selline koolipoiste punt ja Andres Põldroo polnud siis veel see Andres Põldroo, kelleks ta sai hiljem. Ja teine orkester, kuhu ma läksin mängima pärast Põldrood, oli Ornament.
Meenuta midagi seoses Ornamendiga – tegemist on ju Eesti rokiajaloo ühe säravaima koosseisuga.
Ma ei tea, miks Andres Põldroo Ornamendist ära läks, aga asemele mind sinna kutsuti. Proove tehti Kohila kultuurimajas. Lood olid väga rasked – seal olid igasugused vahelduvad taktimõõdud ja … Vaeva pidi ikka hirmsalt nägema. Nii et proovi tegime peaaegu iga päev. Samas oli see väga huvitav. Gunnari enda lood suuremalt osalt. Ja ka see koosseis oli trio – Gunnar Graps mängis trumme, mina kitarri ja Ilmar Soots bassi.
Gunnar Graps on tõenäoliselt Eesti suurim kitarristiavastaja – tänu temale on tuule tiibadesse saanud enamik Eesti hinnatud rokk-kitarristidest: Andres Põldroost ja Riho Sibulast Slava Kobrinini välja. Mis sa arvad, kas sina oleksid ilma Grapsi Ornamendis mängimata kõvaks kidrameheks saanud?
Kõvaks kidrameheks ei pea ma ennast tänaseni – stiile on nii palju, et kes ikka julgeks endale sellist tiitlit panna. Aga Gunnariga koostööst oli palju kasu kindlasti. Nagu öeldud, lood olid rasked, mida juba ühe korraga maha ei mängi. Aga oli ka entusiasm iga päev rongiga Kohilasse proovi sõita.
Kuidas tuli Apelsin?
Olin siis kõrtsimuusik ja sattusin mängima Rae restorani. Ja seal mängis juba Jaan Arder, seal käis ka Ants Nuut ja seal me kokku saime. Jaaniga käisime Rae restorani bändiga isegi Gruusias mängimas. Trumme mängis meil muuseas Paap Kõlar. Ansambel hakkas välja kujunema ja nime variante oli meil päris mitu. Lõpuks jäi peale apelsin kui selline defitsiitne frukt, mida tol ajal heal juhul aastas korra sai. Siis saime kokku ka Harri Kõrvitsaga ja võtsime kohe suuna huumorile. Esimene telesaade oli 12. mail 1974 ja sealt läksin otseteed Siberisse sõjaväkke. Kui 1975. aastal tagasi tulin, liitusid meie ansambliga veel Gunnar Kriik, Mati Nuude ja Ivo Linna, siis oligi täismats valmis.
Apelsini 1970-ndate menu ei suuda ilmselt keegi kunagi Eestimaal ületada. Kas te saite tol ajal ka ise aru, et teete ajalugu, et midagi on nüüd tohutult hästi läinud?
Eks meil oli muidugi hea meel, et nii hästi läks. Pered tulid kontserdile väikeste laste ja vanaisade-vanaemadega. Kui olin sõja-väes, saadeti mulle Kukerpillide linte, mis mulle väga meeldisid ja oli hea, kui tagasi tulles suutsime nendega heas mõttes konkureerida.
Üks asi, mis tsementeeris Apelsini edu, oli hea repertuaarivalik. Lisaks oma lugudele leiti eestindamiseks ka suurepäraseid laenulugusid. Kes oli teil niisugune nupumees, kes otsis välja näiteks Creedence’i kõige vähem tuntud plaadi pealt laulu, mis eesti keeles sai nimeks “Sõber võta üles viis”, ja palju teisi?
Ma lisaksin kõigepealt juurde, et meil olid väga head tekstimeistrid. Ott Arder, Henno Käo ja Priit Aimla kirjutasid häid tekste. Kui laulul on kehvad sõnad, siis asi ikka ei lähe. Aga lugude otsimine käis kollektiivselt. Keegi ikka leidis midagi ja pakkus välja. Näiteks laulu “Jambolaya” pakkus meile välja hoopis Joel Steinfeldt.
Oli teil seda laulu tol ajal esitades halli aimu, mis asi jambolaya üldse on?
Ei olnud. Nüüd tean küll väga hästi, et Louisianast pärinev toit, kus võib patta visata enam-vähem kõike ja põhiline komponent on Mississippi vesi. Tol ajal teadsime ainult, et hea lugu ja kantrikuulsus Hank Williamsi tehtud.
Oled ise jambolayat söönud?
Olen küll.
Kas meeldis?
Jah. Aga siin järele teha seda kahjuks ei saa, sest nii tähtis komponent on Mississippi vesi.
Apelsinil on olnud palju koosseisumuutusi, sealt on läbi käinud terve plejaad suurepäraseid muuusikuid. Kas nende liikumistega on bändi ajaloos ka mõni kriisisituatsioon olnud?
Eks kriise ole iga ansambli ajaloos. Ja esimene oli kohe viis aastat pärast alustamist, kui lahkus Ivo Linna. Ühel korral oleme ka esinemiskeelu saanud. Tegime siis sellise käigu, et läksime Moskva Filharmoonia alla ja nii saime jätkata.
Mille eest see esinemiskeeld tuli?
Oli mul selline suupillinumber, kus öeldi, et Tõnu esitab nüüd loo, millele ta ise suure vaevaga ka sõnad on kirjutanud. Asi nägi selline välja, et mängisin suupilliga rumpa-rumpa-rumpa sellise rokikvadraadi läbi ja siis hüüdsin ühe sõna. Enamasti oli see selle linna nimi, kus esinesime või midagi taolist. Aga siis oli selline aeg, kui oli tulemas leninlik laupäevak ehk siis see laupäev, kui ilma rahata pidi tööl käima, vene keeles subbotnik. Nojah, ja siis ühel kontserdil ütlesingi subbotnik. Meid ähvardati, et kui veel kord nii teete, saate esinemiskeelu. Aga meie, noored mehed, julgust täis. Tegingi sama triki ka järgmisel kontserdil sama numbriga. Nii meid ära karistatigi.
Aga vahepeal oli ka see aeg kui Apelsini polnudki ja polnud ka Tõnu Aaret Eestimaal.
Oli-oli. Ma lahkusin Soome 1988. Juba 1981 olid mul pulmad soome rahvusest naisterahvaga ja seitse aastat ei lastud mind abikaasa juurde ära minna, enne kui tuli perestroika. Aga ka Soome-perioodi ajal mängisime vähendatud koosseisuga – mina, Arder ja Nuut – ning tegime rohkem sellist akustilist muusikat.
Siis tegin ka oma ühemeheorkestri, mis tänaseni olemas. See on täiesti elav asi, ei mingeid ettesalvestatud fonogramme, kuus pilli samaaegselt ilma mingi kõrvalise abita.
Mitmed inimesed, kes on üritanud Soomes elada, on tulnud ära, kurtes, et soomlased on väga kinnised ja tõrjuvad inimesed ja seal pole võimalik eestlasel kohaneda. Kuidas oled sina hakkama saanud?
Igas riigis on igasuguseid inimesi – arste ja kriminaale, pillimehi kah … Minu tutvusringkond Soomes on küll väga toredad inimesed. Olen palju arendanud ka Eesti-Soome koostööd küll Juice Leskineni ja Mikko Alataloga ning teistegagi. Sügisel tuleb Mikkoga koos välja plaat, kus tema laulab soome keeles ja mina eesti keeles.
Juice Leskinen kirjutas Apelsini laulu sisse juba õige ammu. Kas olite siis tuttavad?
Ei olnud, aga see oli hea põhjus temaga ühendust võtta. Ütlesin, et kui kirjutasid laulus “Eesti, Eesti”, et Apelsin sinu lugudele põhjad tegi, ehk nüüd kirjutad mulle Soomes sõnad. Kirjutaski.
Kas riskite Apelsiniga varsti jälle plaati ka teha?
Meie ansambli edu pant on see, et meil on nii palju oma lugusid, mis on üle aastate vee peale jäänud. Oleme üsna ettevaatlikud uute asjadega välja tulles. Aga uusi lugusid on küllalt ja võib-olla ansambli 35. juubeliks teeme midagi.
Küsitles Mati Palmet
Foto Ly Menov
