Tiit Pruuli: Selleks, et aru saada, kes sa oled, ei pea kodust kaugele minema.
Mitmes keeles suudate küsida teed lähima jalatsiparandustöökoja juurde?
Kingsepatöökojani leiaksin tee viies keeles. Ja selle küsimuse oskaks ka kehakeeles esitada. Palju raskem oleks näiteks uurida, kus asub Maaparanduse Mehhaniseerimise Teine Peavalitsus.
Kas sellest keeltevarust piisab kogu maailmas hakkamasaamiseks?
Kui sõitsime autodega ümber maailma, avastas mu sõber Raido Rüütel lihtsa tõsiasja. Kõige lihtsamalt saab olukorras, kus ühine suhtlemiskeel puudub, hakkama siis, kui vestlejad ei hakkagi purssima kehva võõrkeelt, vaid räägivad rahulikult oma emakeeles. Siis on miimika, žestid, hääletoon kõige loomulikumad ja on väikenegi lootus, et võõrakeelne vestluspartner sind mõistab.
Tegelikult on keelteoskus muidugi reisimise olulisemaid küsimusi. Hakkama saab ju tihti ka umbkeelsena – süüa ja öömaja ikka leiab –, aga väga paljust jääb ilma. Inimesi ja kultuuri on raskem mõista, kui ei oska näiteks Ladina-Ameerikas hispaania või Põhja-Aafrikas prantsuse keelt
Mitme riigi piirides olete üldse käinud? Kas arvepidamine sassi pole läinud?
Ma pole kunagi pidanud täpset arvet, paljudes riikides käinud olen. Üle saja on neid kindlasti. Aga ma pole tüüp, kes reisib selleks, et passi erinevaid viisatempleid koguda.
Praegu Aafrikas üksirännakut tegev Ahto Tanner võttis elu esimese turismireisina ette pika Kagu-Aasia retke ja tuli tervelt tagasi. On see tavaline või noorhärral lihtsalt vedas? Mil määral peab reisimees arvestama sellega, et teda ei pruugita teistes kultuurides õigesti mõista?
Selleks et reisil ka väga eksootilistes paikades midagi tõsiselt halba juhtuks, peab kas ise väga rumal olema või veavad asjad lihtsalt jubedalt viltu, juhuse eest pole keegi kaitstud. Kasutades aga tasakaalukat talupojamõistust, on igal pool võimalik ebameeldivaid olukordi vältida või nendest võimalikult väikeste kaotustega välja tulla.
See, et võõrast kultuurist kohe aru ei pruugi saada, on loomulik. Tõsine reisimees teeb muidugi enne väljasõitu korraliku kodutöö, mõtleb läbi, miks ja kuhu ta läheb, ning uurib läbi võimalikult palju materjale reisisihi aja- ja kultuuriloo, poliitilise olukorra, meditsiiniliste ohtude jm kohta.
Kas meenub mõni juhus mõnelt reisilt, kui olete tundnud, et “nüüd on asjad tõesti pahasti”?
Olen arvanud keset öist Atlandi ookeani purjekaga äiksetormi käes olles, et nüüd vist pole pääsu, olen kaalunud meeleheitliku põgenemise mõtteid, kui mind Aafrikas automaatidega mustad mehed kinni võtsid. Aga see hirm tuli minu teadmatusest ja olukorra valesti hindamisest, tegelikult polnud asi üldse nii hull.
Tõenäoliselt objektiivselt kõige halvem olukord oli siis, kui Zambesi jõe võimsates kärestikes kummipaat ümber läks ja ma vahutavasse vette pudenesin. Suurel veemassil on tohutu jõud. Olin poolteadvusetu, kui mind välja õngitseti.
Enamasti õige rännumees päris sama rada teist korda käia ei taha, aga kui tuleks otsustada, kas minna ümbermaailmareisile uuesti auto või purjekaga, kumma valiksite?
Sõidaksin pool teed autoga ja pool purjekaga. Autosõit Rolling Estonians ja ümbermaailmapurjetamine jahtlaeval Lennuk olid täiesti erinevad asjad, erinevad kogemused ja emotsioonid. Purjekal oli aega rohkem iseendaga tegeleda, autosõit andis suurepärase võimaluse ümbritsevat tundma õppida.
Rolling Estoniansi tuuril käis mitmeid kaassõitjaid, kes pika rännaku jooksul vahetusid. Kuulda oli, et sobivus meeskonnatööks oli isikuti õige erinev. Kes neist Teie arvates pälviks tiitlit Parim Reisikaaslane?
Mina oleksin selliste subjektiivsete hinnangutega “kõige parem”, “kõige suurem”, “kõige ilusam” üldse elus ettevaatlik. Sellisel keerulisel reisil seda enam – ühes situatsioonis avaneb ühe inimese võimekus, teistsuguses olu-korras on meeskonnale olulisem teine inimene. Aga selle alusel on neid raske reastada. Ma olin natuke üllatunud, et mu vana ülemus Mart Laar on nii sitke matkamees, ma nautisin Kashmiiris koos Jaan Tättega öiseid laulmisi, Mati Polli looduselugusid Himaalaja mäestikus, alati läheksin uuesti raskele retkele koos Kaido Kamaga.
Kas senistest rännuaastatest piisab, et aru saada, kes me siis ise lõpuks oleme?
Selleks et aru saada, kes sa oled ja kes on inimesed sinu ümber, ei pea kodust kaugele minema. Piisab täiesti sellest, kui oskad võtta endale mõtlemisaega. Ja mõelda võib ka matkal ümber Viljandi järve.
Küsitles: Mati Palmet
Fotod: Maris Pruuli
