TIIT KUNINGAS: Üks peab hea olema – kas küsimus või vastus.
Milline on teie õpitud amet?
Tegelikult olen terve elu olnud sides – teenindasin Tallinna Telefonivõrgus telefoniautomaatjaamasid. Kuskil 2000. aastal spetsialiseerusin ümber ajakirjanduslikule tegevusele. Siis tuli ka terve hulk neid telemälumänge ja see sundis sellele alale pühenduma. Varem olin tehnikainimene ja mälumängu tegin lihtsalt lõbuks.
Kas koolis õpetajad ka teadsid, et Tiit on tark poiss?
Eks olin tollal ikka üks tavalisi õpilasi. Juhtus, et paistsin silma mõnel ajaloo- või geograafiaolümpiaadil ja see oli ka kõik. Olin rohkem spordipoiss.
Kas mälumänguhuvi saigi alguse ajaloohuvist?
Olen mõelnud, et kõik see huvi algab tegelikult siiski lugemisest. Kust tuleb muidu näiteks kas või sõnavara? Keegi ju kuskil ei õpeta, mida tähendab dźonki või rikśa või kuli. See tuleb lugemisest! Minu arvates oli väga hea sari „Seiklusjutte maalt ja merelt”, mida ma isegi mitu korda läbi lugesin. Need raamatud viisid maailma eri punktidesse. Seal olid ka sõnaseletused lehekülgede all olemas. Siis tekkiski maailma asjade vastu suurem huvi. Ja kui hiljem koolis mind ajalugu huvitas, siis polnud tarvis midagi pähe õppida. Kui esimesel nädalal õpiku läbi lugesin, piisas sellest praktiliselt kogu aastaks ja oli aega muud huvipakkuvat sinna juurde otsida.
Kas mingit mõju avaldasid ka tolleaegsed populaarsed telemälumängud?
Eks ikka, “Naapurivisa” sai ilmtingimata vaadatud.
Kas keegi selles saates osalejatest oli noorele mehele ka targa inimesena eeskujuks?
Kahtlemata olid minu jaoks autoriteedid Valdo Pant ja Hardi Tiidus. Hardi Tiidusega käisin hiljem hästi palju läbi, kas või näiteks raadio Tarkade Klubis. Tema oli minu jaoks lõpuni autoriteet.
Millal tuli see pööre, kui tehnikamees sai aru, et ta on hoopiski humanitaar?
Ega ma põhiolemuselt olegi tehnikainimene. Aga nõukogude ajal võis sattuda siia või sinna tööle ja lihtsalt harjumusest käisidki tööl. Tollal ei saanudki end nii sättida, kuidas tahad. Aga inimene soovib ikkagi tegeleda sellega, mis teda huvitab, ja siis tekkiski võimalus kirjutada raamatuid. Nüüdseks olen kirjutanud paraja portsu mitmesuguseid teatmeteoseid. Ühest küljest on see muidugi töö, aga olen kirjutanud ikka seda, mis mind ennast on huvitanud.
Teatmeteoste kirjutamisega on ju see oht, et maailm on ninatarkasid täis ja igaüks võib tulla õiendama, et tema arvates on üks või teine asi tegelikult teisiti. On seda ka ette tulnud?
Seda küll, aga ma pole neid raamatuid ka nii teinud, et midagi lausa omast peast välja mõelnud või oma suvalisi trakteeringuid sinna sisse surunud. Olen üritanud kasutada autoriteetseid allikaid. Hulgaliselt olen näiteks raamatuid tellinud USAst. „Olümpiaajaloo“ raamatute puhul juhib mind veidi rohkem ka missioonitunne kui tahtmine midagi oma nimele kirjutada.
Enamasti on nii, et kõvadest mälumängijatest saavad varem või hiljem ka küsimuste koostajad. Kumb on suurem nauding, küsimine või vastamine?
Tegelikult on nad võrdsed. Heaks küsijaks saamisel pead ikka palju aastaid olema vastaja rollis, et õppida paremini tajuma küsimuste raskusastet. Kui mõni näiteks teab Burkina Faso pealinna keerulist nime Ouagadougou, võib tal kaduda taju, et see on tegelikult raske küsimus, sest ta ise seda juba teab. Samas on see oht, et neile, kes on väga targad ja kaua mänginud, tunduvad kõik küsimused liiga lihtsad. Sellepärast häid küsimuste tegijaid nii väga palju ei olegi. Ideaalis peaks hea küsimuste tegija võrd-selt oskama küsimusi esitada nii lastele, tavainimestele kui ka mälumänguritele.
Mis on Tiit Kuninga lemmikteemad, kui tuleb vastaja rollis olla?
Kahtlemata on alati tugev valdkond olnud sport. Aga selleks, et hästi esineda, peab ikka mingil määral kõigi teemadega kursis olema. Võib-olla ongi nii, et tean veidi vähem ehk muusikast ja bioloogiast, aga teistes teemades on teadmised suhteliselt võrdses proportsioonis.
Kas kunagi on tulnud ka üks või teine tee-ma tõsiselt ette võtta spetsiaalselt selleks, et mälumängualast taset tõsta?
Kahtlemata. Tõenäoliselt on igaühel, kes mälumänguga tõsiselt tegeleb, sellised perioodid, kus ta tegeleb sellega intensiivselt. Kirjutab pidevalt kas või ajakirjandusest fakte välja. Nõukogude ajal oli lihtsam – perioodikat oli vähem ja mõnes võistkonnas oli liikmete vahel lausa kirjandus ära jagatud, kes peab mida lugema – kes oli kohustatud Eesti Looduse läbi lugema, kes Horisondi ja nii edasi.
Tol ajal oli ka palju kunstiraamatuid ja reprodega postkaarte. Need ei maksnud suurt midagi ja nii sai neid ostetud ja kõvasti sirvitud. Aga ma ei õppinud maale pähe, nagu mõni proovis, püüdsin meelde jätta ühe või teise kunstniku koloriiti ja iseloomulikke tundemärke. Ja kasu oli sellest küll.
Ajakirjandusest oli juttu. Kumb rohkem valetas, veneaegne või praegune?
Nüüd on see mure, et allikaid on palju ja esitatakse mitmeid erinevaid versioone. Nii pole alati täpselt teada, mis see päris õige on. Nõukogude ajal oli nii, et fakte eriti kuskilt kätte ei saanud. Paljud asjad olid kahtlased ja kõike ei tohtinud küsida ka. Eesti meistrivõistlused tehti kindluse mõttes peamiselt entsüklopeedia baasil, mis tegi asja muidugi ühekülgseks. Aga siis olid veel ka kohustuslikud küsimused sotsialismist, leninismist ja muust taolisest. Tuli näiteks teada, kes oli selle punaväelaste salga komandör, kes vallutas Oktoobrirevolutsiooni päevil Peterburis Kesktelegraafi, ja muid taolisi, ausalt öeldes nutma ajavaid küsimusi. Aga ometi teati, midagi polnud parata.
Mõnigi asi, mille teadmist nõuti, oli ju lausvale.
Pärast mängu oli kombeks istuda kuskil kohvikus ja asju läbi arutada. Ning nii palju, kui siis keegi julges, öeldi seal ka välja seda, kuidas üks või teine fakt tegelikult on.
Kui vaadata televisioonis praeguseid telemänge, kas paneb natuke ka taga nutma neid aegu, kui ETV näitas väga kõrgetasemelisi mälumänge tippmängijate osavõtul?
Ei pane! Elu läheb edasi ja ma ei kujuta ette, et vaatajale võiksid sellised võistkonnalauaga mängud veel peale minna.
Aga selge on ka see, et ega mälumänguga seotud saated kuhugi kao. Vormid võib-olla muutuvad, kuid selge on, et tõenäoliselt jäävad need eelkõige show’deks.
Mis iseloomustab head mälumänguküsimust?
Üks peab hea olema – kas küsimus või vastus. Kas on küsimus ilus ja vastus siis nii, nagu ta on, või on küsimus suhteliselt kuivavõitu, aga vastus see-eest tore ja eriti ilus, kui ka puändiga.
KÜSIB TIIT KUNINGAS:
Heraklese üks tuntumatest vägitegudest (kokku 12) on Elise kuninga Augeiase sõnnikust tulvil tallide puhastamine ühe päevaga. Mitu hobust neis tallides kokku oli?
a) üksteist
b) sada üks
c) tuhat üks
d) mitte ühtegi
Küsis: Mati Palmet
Foto: Tiit Kuninga erakogust
