TARVO KRALL: Otsustasin, et parem võtan keskhariduse, küll seda pilli jõuab õppida.
Räägi, mis vanusest peale tuli Sulle enesenäitamise-edevus külge?
Arvan see võis olla kuskil 4.-5. klass, kui oli vaja Tallinna 20. keskkoolist saata Pioneeride Paleesse mõned aktiivsemad, et õppida fanfaari ja seda koondustel mängida. Mäletan, et sain paar korda isegi mõne törtsu teha selle fanfaariga. Seal oli Maret Toomeril näitering. Ju ta pani mind tähele ja ükskord kõlaski kodus uksekell ning küsiti minu emalt, kas oleksin nõus minema Pärnu teatrilaagrisse. Nii ma sinna laagrisse sattusin. Esimene tükk oli „Operatsioon Õ ehk kintsutükk“.
Mis oli Sinu roll?
Olin Hunt.
Ja aastaid oli sellel Hundil?
No aastaid võis Hundil olla 12-13.
Aga esimene teadlik roll peaks olema lasteaiast, kui tuli laulda, kelleks tahan saada. Pildil seisan pliiatsiga, ju vist oli õpetajaametist juttu. Aga tegelikult tahtsin siis saada tuletõrjeautojuhiks või taksojuhiks.
Ja siis teises klassis tehti meil muusikali „Mutionu pidu“, kus mängisin Mutionu poega. Suutsin poole etenduse pealt oma koolipüksid tagumiku pealt katki istuda. Häbenesin hirmsasti ja pool rolli oligi tagumiku peitmine.
Kas selle Mutionu poja või Hundi hinges oli juba ka elukutse-igatsus olemas?
Eks ma kultuuri peale oleks tõenäoliselt ikka jäänud. Mind pandi teises klassis ka akordioni õppima ja selle lõpetasin kiitusega. Nii oligi valik, kas jääda keskkooli või minna Otsa-kooli akordioni õppima. Aga keskkooli sattusid sellised head kulid kokku ja ma otsustasin, et parem võtan keskhariduse, küll seda pilli jõuab õppida. Sattusin ka eesti keele ja kirjanduse eriklassi ja sain tugeva humanitaarpoole. Siis tulid malevad peale, õppisin veel kitarri ja mandoliini mängima ning valik sai selgeks.
Kui kergesti läksid lahti lavaka uksed?
Kindlas teadmises. Lõpetasin aasta varem keskkooli, vältisin aasta aega kõikvõimalike nippidega sõjaväge ja ootasin lavakunstikateedri sisseastumiseksameid. Otsustasin, et proovin ainsa korra. Kui saan sisse, saan, ei saa, siis ei saa. Aga näkkas – olin nende 19 hulgas, kes sisse said. Meil oli suhteliselt hea kursus – 19 alustas, 19 lõpetas. Üks tüdruk kukkus küll välja ka, aga sõjaväest tuli Sten Zupping asemele.
Oled tugeva isikupäraga inimene. Kuidas käis selle isikupära väljakujundamine lavakoolis?
Eks see tuli tänu Kalju Komissarovile, kelle põhimõte oli, et oleme kassipojad, kes vaja vette visata, et ise ujuma hakkaksime. Me mängisime Ugalas juba esimese kursuse lõpus. Said õige töö maitse suhu, nägid suurt lava, mängisid koos suurte näitlejatega. Suurte näitlejate kõrval nägid ära, mismoodi tehakse, mismoodi ollakse – see oli kõige parem kool pluss veel see, et saime akadeemilist haridust Tallinna poolelt. Kokku tegime kursusega 15 tükki, nii et see asi käis ikka väga suure koormusega. Sai ka selgeks, et minu põhiala on ikka see humoorikam pool. „Kajaka“ proovis kord püüdsin mängida õnnetut armastajat, aga see tuli nii koomiline välja, et mõtlesin, et jäägu see liist ikka kaunitele heledapäistele pikkadele poistele, mina ei tundnud end selles hästi.
See Robi ja Bobi lugu, mida Nuteriga tegite, tuli Sinu jaoks ka üsna karjääri alguses.
Olin esimest aastat teatris 1992/1993. Tuldi telest meie juurde ja küsiti, kas tahaksime Egoniga teha. Kahe saate jaoks oli stsenaarium ka olemas. Üks pidi olema lokkis peaga trulla ja teine pikk ludu. Aga 5-6 saadet tuligi ja ära kadus see sellepärast, et polnud kirjutajaid. Ise ka nii väga kirjatsura ei ole, et oskaks kas või anekdoodid ritta seada. Proovisime küll Baskinit ja Valdo Jahilot, aga ei olnud ikka see.
Nüüd avaldasid ohtliku saladuse, sest eks enamik televaatajaid kindlasti arvas, et Nuter ja Krall on nii kõvad naljamehed, et tõmbavad kostüümid selga ja muudkui tuleb.
Ega ikka tule küll!
Aga kas te natuke neid lugusid enda järele kujundasite?
Eks ikka, tüübid olid ju teada – üks selline trullakas ülbik ja tene niisugune ludri, kes jääb kogu aeg lolliks. Eks me loomulikult panime midagi omalt poolt sisse. Aga see pole ikka nii, et paneme selle sketši laksti ära.
Üks Sinu tegemisi on väga tore ansambel nimega L’Dorado, millegi-pärast on teid aga kuidagi liiga vähe. Ilmselt tahaks eesti rahvas teid natuke rohkem.
Iga asi on enese müümine. L’Doradot oleme ise väga fännanud. Teinud enese lõbuks ja tundnud heameelt, kui rahvale ka meeldib. Tõsi, vahel on sellest õnneks ka töö saanud, mis aitab liisinguid maks-ta, aga me pole aktiivselt ennast müünud. Aga see ansambel nõuab ka aega.
Andres Raag on Linnateatri üks hõiva-tumaid näitlejaid, mina teen kümneid muid asju, teised – kes peab pubi, kes teeb muusikasaadet.
Aga kevadel tegime bändilaagri, milleks leppisime kolm kuud ette kokku, et nendeks päevadeks keegi midagi muud ette ei võta – makstagu või miljon. Siis saimegi kokku ja tegime 2-3 uut lugu juurde. Aga tervet plaaditäit lugusid teha oleks suur ja karm töö. Ja tekstipõud on ka päris suur, Laur Lomper on ikka teinud, aga palju praagime välja ka. Selles muusikastiilis – kõik need rumbad, salsad – enamasti originaaltekstis mitte midagi erilist ei ole. On umbes nii, et kui naine on kole, siis on lahe, peaasi, et süüa oskab teha ja naps on alati hea. Aga meie tahame, et tekstis ikka sõnum ka oleks.
Kas uus L’Dorado plaat tuleb?
Neli plaati on tehtud, nüüd on mõte viiendast. Aga tahaks teha niisuguse kogumikplaadi, kus võtta oma vanad lood ja teha natuke uuema helikeelega ja panna ka veidi vaskpille juurde. Kuigi samas on meil eesmärgiks, et seesama, mis kõlab plaadilt, peab kõlama ka lavalt. Aga bändi suuremaks ajada praeguse majanduslanguse ajal ilmselt ei saa.
Räägi, mis ootab Sind teatrielus ees praegu?
Nüüd on saanud kümme aastat täis, kui oleme Anne Veesaare ja Mikk Purrega muusikale teinud ja tahame teha midagi uut, mis ärataks tähelepanu. Mõtlesime siis, et see muusikal võiks olla „Pronksi-valu“. Seda praegu kirjutatakse ja augusti lõpus algavad proovid. Muusikal räägib pronkssõdurist. Ma jätaksin hea meelega selle intriigi õhku, ütlen niipalju, et seal on juttu pronkssõdurist ja armastusest. Tegelaste hulgas on Russalka, Linda, Tammsaare, Smuul – kõik Tallinna suured kujud. Ja me ei võta poliitilist seisukohta. Seal peab olema muusikat, tantsu, armastust ja intriigi. Ma ei tea, mis sellest tuleb, aga sees meeldivalt suriseb ja mina ootan seda!
Küsis: Mati Palmet
Foto: Tarvo Krall
