SVEN LÕHMUS: Kui sihipäraselt tehtud töö tulemuseks on edu, siis mis saab veel parem olla.
Leidsin Sinu Facebook’ist ühe toreda pildi, mis nüüd on siin kõrval ristsõnas näha. Mis ajast see pärineb?
Ma arvan, et see pilt on tehtud kuskil 8. või 9. klassis.
See on väga bändipildi moodi.
Eks ta väikest viisi bändipilt olegi. Meil oli koolis selline bänd, kuhu kuulusin mina, minu vend, Priit Paal ja … Meil olid väga varieeruvad koosseisud. Aga ega see midagi tõsist olnud. Rohkem sellised katsetused.
Mina mäletan Sind esimest korda üles astumas Kuma Raadio esimesel sünnipäeval 1994. aastal. Siis olid tantsu-laulubändid moes. Vist oli see Beatboy?
Beatboy oli selle bändi nimi jah. Ja Kuma Raadio sünnipäev oligi esimesi kordi, kui üles astusime.
See oli juba üsna lavavalmis lihvitud esinemine. Eks vist oli neid ainult prooviruumi seinte vahele jäänuid ka?
Eks nad kõik rohkem prooviruumi bändid olidki ning mingeid suuri esinemisi nende vanade bändidega polnud ühegagi. Samas aga mõne tegevus on meeleolukate live’dega päädinud. Näiteks punkbändidest olid sellised Kass Ai Ai ja NS Põrgu, mille tegevuses sai osaletud. Nende kontserdid olid päris meeleolukad. See oli vägev!
Punkbändid on ju ikka vägevad millegi vastu protestijad. Jääb mulje, et Sina, Sven, oled olnud ju üsna hea poiss emale ja õpetajatele … Kuidas Sina sellist koledat asja oskasid teha?
Tegelikult, ega mind ei vallanud mingi kõva protest inimeste ja ühiskonna vastu. Tahtsime teha raju muusikat ja ennast välja elada. See oligi kogu põhjus.
Loodan, et Sa üldse ei solvu, kui meenutan kuidas tõid Kuma Raadiosse minidiski lauluga “Las mina proovin siis ka”. Kuulasime ja imestasime, et no küll on liga-loga-liimist-lahti-asi. No oli ju?
(Naerab.) Oli küll!
Aga kust tuli see briljantne versioon natuke hiljem?
Eks see tuli stuudiost. Esimene variant oli tehtud ju kodustes tingimustes sünteka ja sekvenseriga, sealt polnudki midagi oodata. See oli demovariant, mis läks liikvele, sai tuntuks ja ega siis saanud meie ka enam kätt ette panna.
Räägitakse, et selle lõpliku variandi jaoks olite tolle aja kohta päris suure summa raha ära kulutanud?
Noh, kes seda enam mäletab, aga sinna ikka läks üht-teist.
Kas selle esimese edu peale nägid ka ette seda võimalust, et teised bändikaaslased panevad pillid nurka ja lähevad oma teed, aga Sinust saabki muusikamees?
Ma ei oska siiamaani veel öelda, kas minust on nüüd saanud muusikamees või mitte. Ega ma siis arvanud seda kaugeltki mitte, et nii tõsiselt jään muusikaga tegelema. Oli palju asju, mida mulle meeldis teha, ja muusika oli lihtsalt üks paljudest.
Mis on need asjad, mida Sulle meeldib teha lisaks muusikale?
Mulle meeldib lennundus, mulle meeldib suusatada, mulle meeldib igasuguste spordialadega tegeleda. Olen kirglik motospordihuviline, vaatan igasuguseid sarju – tsikleid, autosid, mootorpaate … Mulle meeldib lugeda, meeldib filme vaadata – nagu kõigile inimestele, ega siin midagi erilist ole.
Millise tsikliga ise sõidad?
Mina ei oska tsikliga sõita. Olen sõitnud ainult mopeediga ja päris tsikliga pole elus kordagi sõitnud. Ega julge ka.
Oled siis puhtalt tugitooli- ja krossiraja-äärse metsasalu motosportlane?
Täpselt nii! Mulle meeldib küll ATV-ga sõita. Ikkagi neli ratast maas!
Oled aastatelt küll noor mees, aga “Eurovisioni”-teemade puhul oled juba korüfee. Kes sellele konkursile pürgivad, peavad arvestama, et kui tuleb Sven Lõhmus oma lauluga, siis piltlikult öeldes viskab toa tühjaks. Kas on see nüüd juhuslikult külge tulnud märk või ongi “Eurovision” olnud Sinu jaoks väljund, mille nimel tasub aastast aastasse tööd teha?
Ei! Ma absoluutselt ei salli, kui mind seostatakse “Eurovisioniga” ja minust mingit “Eurovisioni”-inimest tehakse!
Aga ega Sul pääsu ole!
Ega mul pääsu ole, aga see ei meeldi küll. Ma ei tööta selle nimel absoluutselt. See on minu sihipärase töö ja promo tulemus, et olen sinna jõudnud ja mul on läinud edukalt, aga ega ma spetsiaalselt “Eurovisioni” jaoks ole midagi teinud. Võib-olla tõesti, et esimene lugu, mis oli tehtud Monale ja Karl Madisele, oli tõesti tehtud selle konkursi jaoks. Olin siis noor ja roheline ega teadnud, kuidas asjad käivad. Aga edaspidi kulgesid asjad nii, et mul polnud vaja spetsiaalselt sinna midagi kirjutada, vaid olen pigem seda võistlust ära kasutanud, et oma artistile ja loomingule promo teha. See on alati hea võimalus!
Sinu lood on kuulaja jaoks lihtsad ja kaasahaaravad. Eksperdid võivad ju poriseda, kuid kuulajatel on alati pöidlad püsti. Milline on sinu loomingu meetod? Kas on eeskujusid?
Mul ei ole konkreetseid eeskujusid olnud. Vaatan asja alati artistipõhiselt – Laurale sobib ühtmoodi, Mr. Happymanile sobib teistmoodi muusika, Getter Jaanile sobib kolmandat moodi ja Urban Symphonile neljandat moodi muusika!
Nii et ei ole tekst enne ega muusika enne, vaid kõik algab lauljast?
No loomulikult! Kelle jaoks seda siis teed?
Kuidas siis lugu sünnib? Vaatasid Getter Jaani üle, leidsid, et sobib. Ja edasi?
Edasi algab sihipärane raske töö. Kuude viisi stuudios. Katsetamised. “Rockefeller Street’i” tegin ka kaks kuud.
Kuskilt peab ju tulema meloodia?
Meloodia on see kõige viimane asi. Kõige tähtsam on produktsioon, see on kõige ras-kem tulema ja sellega tuleb vaeva näha. Mul on pigem nii, et pean sageli meloodiat maha kärpima, et liialt ülevoolavaks ei läheks.
Näen päris kurja vaeva sellega, mida teen. Kui keegi arvab, et kõik on nii hirmus lihtne ja arvuti teeb ise asja ära, soovitan tulla ja elada koos minuga kaks päeva siin stuudios. Siis ta näeb, kuidas 3 või 4 tundi otsitakse õiget basstrummi saundi, ning saab aru, millise tööga on tegemist.
Ei usu, et muusikast saab nii palju raha, et kui see töö on nii ränk ja kurnav, siis rahast kannustatuna seda ikkagi teeksid. Vist oled rohkem see pikamaajooksja tüüp, kes naudib tulemust seda rohkem, mida rängem oli sellele eelnev pingutus?
Põhimõtteliselt on Sul õigus. Nii ongi! Kui sihipäraselt tehtud töö tulemuseks on edu, siis mis saab veel parem olla.
Ometi on juhtunud päris mitmel korral sellesama “Eurovisionigagi”, et ikkagi läheb midagi lõpuks viltu ja populaarsusest hoolimata jääb eesmärk saavutamata. Kas oled ka tundnud kibestumist, “kui teile ei kõlba, tehke ise, mina enam ei viitsi”?
Tegelikult mõtleb seda mõtet mingil hetkel iga inimene. Aga pettumused on igapäevane asi, millega tuleb leppida. Võib-olla ma ei võta seda muusikabisnesit enam nii südamesse kui aastaid tagasi ja pigem vaatan stoilise rahuga kõrvalt, et saab, mis saab. Ega lihtne ole olnud ja ega keegi ole mind kätel kandnud. Aga võib-olla see teebki tugevaks ja oskad asju jälle teistmoodi vaadata. Elu õpetab!
Ütle nüüd võimalikult ausalt – kas on see ebaõiglus, kui Getter Jaani näiteks ei võidagi “Eurovisioni”?
Ei, absoluutselt ei ole ja tõenäoliselt ta ei võidagi. Aga see ei ole üldse tähtis! Kui läksime “Eesti laulule”, oli meie eesmärk teha end nähtavaks, teha Getter Jaanile promo ja selle eesmärgi oleme 100% saavutanud. See, mis praegu toimub, on juba täis määramatust. Siin ei toimi enam mingid reeglid. Sellist asja nagu hea koht “Eurovisionil” ei saa tahta, seda võib vaid loota. Aga loomulikult tuleb selle nimel pingutada ja hästi tööd teha.
Seda Sa oled teinud. Aitäh, ja loodame koos Sinuga!
Küsis: Mati Palmet
Foto: Sven Lõhmuse erakogust
