SUPERNOVA nimel RAINER MICHELSON:
Meile on tähtis ikkagi see tulemus, mida me oma muusikaga saavutame.
Raadiojaamad mängivad Supernova lugusid hommikust õhtuni, aga seltskonnaajakirjanduses figureerivad kehvema klassi tegijad hoopis sagedamini. Kas vahel jälitab ka see tunne, et kuulsust peaks rohkem olema?
Tänapäeva meelelahutusmaailmas on seltskonnaajakirjanduses figureerimine tuntuse seisukohalt isegi tähtsam kui bändi mängitavus raadio playlist’is – kahjuks! Kuid sellegipoolest üritame me ansambliga Supernova keskenduda pigem muusika tegemisele kui seltskonnaajakirjanduses figureerimisele. Meile on tähtis ikkagi see tulemus, mida me oma muusikaga saavutame. Kui ilmub pilt või jutt kuskil seltskonnaajakirjanduses, siis on see loomulikult hea, kuid me ei ürita keskenduda sellele. Mis puutub nüüd teistesse artistidesse, kes tegelevad põhiliselt enda promomisega kuskil ajakirjanduses, siis on see nende enda valik ja mingit kadedustunnet see meis ei tekita.
Mis juhtus Speculative Rock’n’roll Band’iga?
SRB (Speculative Rock’n’roll Band) aeg sai lihtsalt ümber. Me tegime seda bändi juba kooliajast ja väikeste vaheaegadega. Kokku kestis see ansambel umbes 15 aastat. Selle bändiga sai tehtud vägagi “kuulsusrikkaid” tegusid. Me üritasime anda edasi sellist ehedat rock’n’roll’i. Mitte sellist, nagu inimesed saavad kuulata plaatidelt, vaid sellist, mida said inimesed kuulata näiteks Little Richardi, Jerry Lee Lewise jt kontsertidel (me saime kuulata ja näha neid vanade filmide ja plaatide pealt). See oli üsna karm andmine. See oli absoluutselt teistsugune muusika kui plaatidelt kuulatav rock’n’roll. SRB sai üsna mitmeid esinemiskeelde, aga asi tasus ennast ära. Meie üks “põnevaimaid kulminatsioone” oli klaveri põlemapanemine (ajendatuna Jerry Lee Lewisest). Lõpuks hakkas see teiste lugude kaverdamine lihtsalt ära tüütama ja hakkasime ise rohkem rõhku panema originaalloomingule. Kuna aga need uued lood, mis me tegime, ei tulnud alati sellised rock’n’roll’i stiilis, siis mingi hetk lihtsalt pidime valima, kas teha edasi SRB või muu nime all. SRB nimes jätsime me lõpuks ära sõna rock’n’roll, kuid ikkagi oli aeg kuhugi edasi liikuda.
Järjepidevuse näitena võiks tuua “Kelgukoerte” tunnusloo “Kuu”, mis valmis meil 90-ndate lõpus, aga uue tekstiga salvestasime selle loo 2006. aastal juba Supernovana.
Ansamblit on sageli võrreldud Smilersiga. Sellel on vist ka põhjust?
Kindlasti mitte! Ainsa ühise asjana saab ju nimetada Hendrik Sal-Salleri tekste. Muusika osas oleme ikka erinevates suundades. Minul ja Hendrikul on küll mõni ühine suur lemmik, kes tahestahtmata võib-olla mõjutab meie lugusid (näit Rolling Stones), kuid muusika kirjutamises on ikka üsna erinevad käekirjad. Mõnes mõttes on see tulnud ajakirjandusest, sest Supernova algusaegadel kirjutati meist üsna palju seoses Hendrikuga, kuid kes vähegi viitsib süveneda näiteks meie lugude muusikalise autorluse kohapealt, siis see näeb, et see ei ole nii. Ma arvan, et kui inimesed kuulavad palju sellist masinatega tehtud muusikat, siis neile võib ju tunduda, et kitarridega mängivad bändid ongi ühesugused. Aga see ei ole nii! Toon lihtsa näite: ka Beatles ja Rolling Stones tunduvad mõnele ühesugusena.
Supernova on kontserdil suuteline üllatama ka neid, kes arvavad end bändi raadiolugude kaudu läbilõhki tundvat. Instrumentaalne virtuooslikkus on vaieldamatu. Kas ja kes ansambli muusikutest on professionaalid?
Minu jaoks ei oma muusikute professionaalsus väga suurt tähtsust. Loomulikult on tähtis, et inimesed oskavad hästi pilli mängida, kuid tähtsam on, et bänd kõlaks hästi kontserdil. Bänd peab olema suuteline hästi sulanduma ühtseks tervikuks. Ma hindan väga neid poisse, kes Supernovas mängivad.
Aga näiteks trummar, kes teeb hullu show’d trummide taga ja ainult soleerib, kuid ei suuda ise samas rütmis püsida kolm minutit, siis minu arvates on ta lihtsalt nõrk. Sama kehtib ka näiteks soolokitarristide puhul, kes kogu aeg soleerivad. Tähtis on tervik ja ideed, et bänd kõlaks hästi.
Ma nimetaks kõiki meie bändi poisse professionaalideks (kas nad siis teevad midagi kõrvalt või ei). Sest tähtis on suhtumine muusikasse ja see on meil paigas!
Mida andis teile koostöö Eesti armastatuima laulja Ivo Linnaga?
Eelkõige seda, et me saime teha täiesti tervikliku biitmuusika plaadi. Me üritasime kasutada erinevaid 60-ndate nippe, et saada vastavaid saunde ning kasutada ka selliseid instrumente, mis
60-ndate keskpaiku popmuusikasse tulid, näiteks sitar. Iffiga koos töötada oli põnev ning ma usun, et me saame temaga erinevatel lavadel veelgi koos rokkida. Ta on väga hea laulja ning me saime produtseerida plaadi, mis tõi meile juurde palju kogemusi.
Millised on Supernova lähitulevikuplaanid?
Kuna meil tuli viimase aasta jooksul välja kaks plaati, siis hetkel me kirjutame uusi lugusid, mille seast oleks võimalik välja valida laule, mida me sooviks avaldada raadiotes, ja kindlasti anda häid kontserte.
Ansambel Supernoova koosseis:
Rainer Michelson – laul, kitarr
Vilho Meier – kitarr, taustalaul
Priit Sootla – klahvpillid, taustalaul
Mati Sütt – basskitarr, taustalaul
Karvin Lillepea – trummid
Küsis Mati Palmet
Foto: Atko Januson
