RÄÄKIMINE HÕBE, LAULMINE KULD …
Ilmselt ei osanud segakoori Suisapäisa liikmed aastapäevad tagasi uneski näha, et telemeedia koostöös eesti rahvaga neist loetud kuudega staarid teeb. Loota oleks ju võinud – “Laululahingusse” mindi koosseisuga, kus aukartustäratav protsent inimesi, kelle igapäevatöö muusikaga seotud –, aga kes siis ikka uskus, et lõpuks suurte linnade suured koorid kõik viimseni selja peale pannakse.
Aga kus kiitjaid, seal kadestajaid. Ja eks mõnigi arvab, et Türi nooruslik laulu-seltskond tõmbas lihtsalt õnnepileti. Oldi õigel ajal õiges kohas ja kõik muu tuli iseenesest. Näitamaks, et asjad siin ilmas ikka nii lihtsalt ei käi, palusime “suisakatel” jutustada hetkedest, kui külm jutt südame alt läbi käis ning loota jäi ainult ˛ürii ja televaatajate tähele-panematusele. Niisiis – prohmakad.
Tenor Andris Avamere: Esimene saade oligi kõige apsurikkam. Keegi ju ei teadnud täpselt, kuhu astuda, kuidas jne. Pinget oli õhus. Aga samas oli tunne kuidagi vaba ja vallatu …
Minu intuitsioon ütleb alati, et kui peaproov läheb tuksi, tuleb esinemine hästi ja vastupidi. Nii oli esimeses saates lugu meie introga. Peaproovis tegime vahva sissejuhatuse, mille peale tõusis suur aplaus vastaslauljatelt ja stuudiomeeskonnalt. Otsesaate ajal aga toimus midagi täiesti enneolematut. Kuna vastaskoorid plaksutasid ja hõiskasid jube kõvasti, ei suutnud me helistikku kätte saada ning juba pärast mõnda esimest takti hakkasid mehed laulma igaüks oma joru, samuti kohe naised takkajärele. Kokku oli häälerühmi intros vist kuus või seitse ja kõik hõiskasid otsesaates külma kõhuga täiesti omamoodi ja omas helistikus, ehk siis asi kostis tõelise kakofooniana. Ekraanilt vaadates jääb mulje, et midagi polegi nii väga lahti, ainult kõigil on veidi totralt naeratav ilme näol. Aga see oli seepärast, et sellist asja ei olnud mitte iial varem juhtunud! Mitte keegi ei suutnud aru saada, mis toimub ja mida edasi teha!
Lugu seisma ei jäänud ning viimased taktid olid ühehäälselt ühes helistikus ja kõlasid üsna õigesti, kuid naljakaks teeb kogu juhtunu just see, et publik ja televaatajad, kes saadet vaatasid, kommenteerisid hiljem, et “juba introst oli aru saada, et see koor on supertasemel …”! Aga see jõudis meieni alles hiljem. Vahetult pärast toimunut tahtis enamik suisapäisasid stuudiost lahkuda, sest meie arust polnud mõtet enam isegi mitte proovida midagi laulda …
Ometi läks kõik edasi sujuvalt ja ilma pangeastumisteta, välja arvatud üks lugu, millest räägib Siret.
Sopran Siret Heinaste: Koduseks looks, mille me hoolega esimeseks otsesaateks ette valmistasime, oli “Vaikus on kuldne”. Ei mäletagi enam, kes tuli mõttele, et teeks mõned taktid laulust nagu tummfilmis – pilt on, aga häält ei ole. Mõeldud-tehtud! Et rahvas kodudes ikka aru saaks, et mitte nende teleka või saatega ei juhtunud aps, vaid nii pidigi olema, tegime suured sildid ja igaühe panime peale sõna tuntud vanasõnast “Rääkimine hõbe, vaikimine kuld”. Sildid andsime kenasti tagumisse ritta meie noormeeste kätte, kes siis õigel ajal ja kordamööda oma sildi pidid üles tõstma.
Peaproovides kõik sujus, koor liigutas suud ja poisid hoidsid oma silte.
Kui saates selle laulu lõpetasime, ei saanud ka aru, et midagi oleks untsu läinud, isegi pärast üldises melus ei öelnud keegi midagi. Kodus istusin siis rahulolevalt teleka ette kordussaadet vaatama ja selle loo ajal järsku nägin midagi sellist, et hüppasin püsti, lük-kasin peaaegu kohvitassi ümber ja pidin siis naeru kätte ära lämbuma. Robert Kiviselg, meie bariton ning muidu väga tore ja abivalmis mees, kuid sel hetkel kui ta oleks pidanud tõstma üles viimase sildi ja seda rahvale näitama, tõstis vaid oma käed taeva poole, kehitas õlgu ja naeratas totakalt …
Mis siis selgus … Robil oli silt olemas küll, sõna “KULD” ilusti ja suurelt peal, kuid et laulda oli vaja ka teisi laule ja samal ajal silt käes segas, siis ta otsustas selle kuskile ära sokutada ja selja taga püksivärvli vahel oli hea koht küll. Kui oli aeg silt üles tõsta, tuli talle viimasel hetkel meelde, et pani selle kuskile, aga ei suutnud enam meelde tuletada, kuhu. Nii ei jäänudki muud üle, kui laiutada otse-eetris lihtsalt käsi. “Rääkimine hõbe, vaikimine …”.
Andris: Pannes pingeritta kõik “Laululahigu” saadetes tehtud naljad ja killud, saime esimesele kohale Tarmo Leinatamme ja Helina Kuljuse vestluse finaalsaates Leinatamme muusikalise võimekuse teemal, kus seati tõsise kahtluse alla Tarmo lauluõppimise oskus. Helina süüdimatu vastus küsimuse peale, kas Leinatamm suudaks ära õppida meie lugude häälepartiid läbi Interneti, oli: me ju ei tea Tarmo laulmisvõimeid … See oli esimene ja viimane kord, kui kõikide lahingusaadete peale hakkas Tarmo hääl värisema ja ta vastas kokutades, et “ma olen siin toas ainuke, kes peab sel aastal Euro-visioonil esinema, kallis laps …”. Tegelikult oskab Leinatamm laul-da rohkem kui küll. Seda tõestas ka suvetuuril koos esinemine. Apse ja juhtumisi on meenutada palju. Ehk saab neist pikemalt lugeda kunagi näiteks meie kodulehelt www.suisapaisa.ee
Küsis Mati Palmet
Foto: Ülo Josing/ERR
