ROMI HASA:
Kooliajal olen lausa ise ristsõnu koostanud.
Telekast ja raadiost alati nakatavalt heatujulise saatejuhina tuttav Romi Hasa on viimasel ajal rohkem pühendunud perele. Sügisel saab temast juba kolme lapse ema. Praegu täiel rinnal koduperenaise ametit nautiv Romi on aga alati aktiivsusega silma paistnud: koolipõlves tegeles ta lisaks tublile õppimisele ka usinalt ristsõnade koostamisega.
Paljud (noored naised) mõtlevad ilmselt kadedusega, et Sul on täiuslik elu – kõigepealt edukas karjäär, siis hea mees ja peagi juba kolm last. Kas ja millest ise elus puudust tunned?
Patt oleks vist tõesti nuriseda. Kui seda siiski üritada teha, siis paratamatult tähendab mitme väikse lapse kasvatamine, et mingid asjad jäävad tagaplaanile. Loominguliste asjade, näiteks fotograafiaga, oleks ma küll nõus oluliselt rohkem tegelema, kui praegu võimalust on, ja kas või rahulikust raamatulugemisest on saanud luksus. Võib-olla ei ole ma ise ka selline ülitubli, kes väikeste laste kõrvalt öösiti loomingu või õppimisega jaksaks tegeleda, mul on väga suur unevajadus.
Mida ise oma praegu tagaplaanile jäänud töises elus suuremaks kordaminekuks pead? Kas Sulle endale meeldis rohkem raadios, teles või ajalehes või on Sinu karjääris olnud ka mõni hoopis põnevam töö, millest paljud ehk midagi ei teagi?
Mulle meeldis väga intervjueerida – nii teles, raadios kui ka lehe jaoks. Eelkõige just põhjalikumad intervjuud, mitte telefonis kiiresti tehtud sutsud. Väga palju intervjueerisin muusikuid ja eks sellest seltskonnast olid ka kõige nimekamad tegelased, kellega kohtusin: Madonna pressikonverents Pariisis, Mick Jaggerile Tallinnas eesti keele õpetamine või Tina Turneri intervjuu Göteborgis, kuhu mind koos kaameramehega eralennukiga kohale lennutati. Samas – sisuliselt ei olnud need kindlasti kõige “sügavamad” jutuajamised. Hiljuti oli näiteks väga hea tunne, kui dirigent Tõnu Kaljuste tuli mind Eri Klasi juubelipeol tänama ühe aastatetaguse leheintervjuu eest, mis ma temaga tema Lohusalu suvilas tegin. Eestis on ikka suur haruldus, kui keegi viitsib hästi öelda – tavaliselt on märk heast tööst see, kui keegi midagi ei ütle.
Sa oled öelnud, et raadiosse ja telesse tagasi ei kipu. Kas pole lihtsalt ühtegi eriti head pakkumist tulnud või tun-ned, et see töö ongi ennast ammendanud?
Täpsustan – ma olen öelnud, et reporteritööd enam teha ei jaksaks, saatejuhtimine erutab ikka. Kuigi mitte väikeste laste arvelt, seega mitte lähiaastatel. Kaugemas tulevikus ei välistaks ma midagi, kuigi hetkel tundub, et fotograafia köidab mind enam kui ajakirjanikutöö.
Kas Sul ei teki vahel meie ühiskonnas ringi vaadates tunnet, et tahaks ise midagi asjade muutmiseks ette võtta ja kas või sellepärast jälle ajakirjanikuks hakata?
Pigem olen viimasel ajal täheldanud, et Eestis on nii palju negatiivset, et üritan ennast sellest teadlikult eemal hoida. Ma olen näiteks väga suures osas loobunud päevauudiste lugemisest ja teleka vaatamisest ning väga mõnus on niimoodi. Käin lastega jalutamas, möllan aias, suhtlen sõpradega – see annab positiivset energiat. Kohe, kui mõne siinse päevalehe või portaali lahti löön, tuleb kamaluga negatiivset. Hiljuti reisilt naastes tegin selle vea, et laevaga Tallinna poole sõites ostsin Õhtulehe – kohe hirmus tunne tuli peale, et sellisesse riiki tagasi hakkan jõudma. Terves lehes polnud vist ühtegi positiivset nooti.
Paljud noored naised, kes on lastega koju jäänud, on selle käigus avastanud hoopis uued väljakutsed, näiteks aianduses ja kokanduses. Kas Sinu puhul võib ka juhtuda, et kui lapsed piisavalt suureks saavad, hakkad tegelema hoopis millegi muuga, millest varasemas elus ei osanud unistadagi?
Aiandus ja kokandus saavad kuidagi loomulikult armsaks, kui pere on suur, aed on suur ja ise oled kodune. Aga ma olen mõlemas siiski täielik asjaarmastaja, mul on sõprade-tuttavate hulgas oluliselt kaugemale jõudnud kokki ja aednikke. Kui suunamuutus tuleb, siis tundub ikka, et minu lemmikuks on juba eespool mainitud fotograafia.
Millega viimasel ajal peamiselt tegeled, mida terve perega koos teete ja kas laste kõrvalt jääb ka oma hobideks aega?
Elame linna lähedal maal, suvehooajal katsume võimalikult palju õues viibida. Lastega koos maailma avastades hakkad märkama asju, mida muidu kiirustades tähelegi ei pane – näiteks eile seletasin oma kolmeaastasele tütrele, milline ilm meeldib vihmaussidele ja miks. Ja paar päeva tagasi tahtis ta teada, kust tuleb tuul. Lapsevanema elu pole kunagi igav, igas mõttes.
Kas leiad vahel mahti lahendada ka ristsõnu?
Viimastel aastatel ausalt öeldes ei ole lahendanud, võib-olla üksikud korrad. Aga kooliajal olen lausa ise ristsõnu koostanud ja mäletan, et see oli väga huvitav. Tegemine käis ikka joonlaua ja kustukummiga, mitte arvutis. Nägin palju vaeva nii kujunduse kui ka sisuga ja pärast käisin isa töö juures oma ristsõnu paljundamas – koopiamasin oli tollal haruldus. Aga minu vanaema on kirglik ristsõnafanaatik, nii et ilmselt on see ainult aja küsimus, millal see minulgi jälle välja lööb.
Kus need Sinu enda tehtud ristsõnad siis ilmusid?
Tegime ise klassikaaslastega ajalehte, see ei olnud küll ametlik koolileht, vaid selline põrandaalune. Aga ka meie peres ilmus teatud perioodidel ajaleht.
Küsis Merelle Michelson
Foto: Romi Hasa erakogust
