REIN RANNAP: Kultuur elab täitsa ise, raskete olude kiuste.
Räägime seda juttu siis, kui on paras-jagu valmimas suurteose “Taevane ja maine” ettekanne koos Vox Clamantisega. Miks suurteos? On see seotud kestvusega?
Jah, suur teos on ikka pikk teos. Lõplik kestvus selgub alles proovides, aga peaks tulema u 45 minutit.
Teos tugineb Pärsia sufi, müstik Jalal ad-Din Muhammad Rumi tekstidele.
Kuigi tegemist on maailma ühe hinnatuma poeediga, on ta eurooplastele siiski pigem vähe tuntud. Kuidas need tekstid sulle ette sattusid?
Lugesin, et Ameerikas on Rumi juba mõnda aega kõige populaarsem luuletaja.
Mul oli idee kirjutada teos sooloklaverile ja meeskoorile. Mõtlesin kaua, mis võiks olla sisuks, tekstideks. Ei soovinud kasutada ladina keelt, kuna seda on juba nii palju tehtud. Paljud mitte-euroopa tekstid, mida uurisin, olid liiga keerukad. Lõpuks liikus mõte Araabia suunas ja nii leidsin Rumi.
Kontserdi varase väljakuulutamise tõttu tuli uudisteosele juba kevadel nimi ära panna. Selleks sai pärast pikki otsinguid „Taevane ja maine“. Pole just kõige originaalsem pealkiri, kuid annab õigesti ja täpselt edasi Rumi poeesia (ja samuti tema kui isiksuse) olemuse – ühest küljest pühamees ja vaimne õpetaja, teisalt kirglik ning kindlasti ka puudustega inimene.
Suurteoses kõlavad Rumi tekstid inglise keelde tõlgituna. Miks mitte eesti keeles? On see äkki märk võimalusest, et saame pärast plaadistamist kaasa elada ka teose rahvusvahelisele käekäigule?
Jah, heameelega plaadistaks, kui see majanduslikult võimalikuks osutuks …
Aga miks inglise keeles – see tõlge oli ju juba olemas ja väga hea tõlge, Barksi oma, mida on müüdud miljoneid eksemplare. Mis aga puutub vokaalmuusika teksti klassikalises muusikas üldiselt, siis palju neist sõnadest ikka laulduna aru saada on … Ikka on tekstid kas kavalehel, või siis projitseeritud, näiteks ooperis.
Siia oleks ehk sobilik lisada, et nagu kõik minu kirjutatud muusika, on ka see kuskil ˛anrite vahepeal, ehk siis nn cross over. Muidugi on see vormilt klassikaline ehk nn tõsine muusika ning esitab seda varase muusika, täpsemalt gregooriuse laulu meesvokaalansambel. Kuid väljendusvahendites, nagu meloodia, harmoonia ja rütm, on mul (segatuna muude mõjudega) ikkagi ka popmuusika mõjud alati alles.
Kindlasti ei üritanud ma imiteerida gregori-koraali stiili. Iseasi on aga see, et eks ka vana muusika on alati ühe komponendina kohal mu helikeelt mõjutamas. Kohati võib see mõjuda nagu proge-rokk, mil luud seest võetud ja mis hõljub rütmivabalt, mõnes lõigus on aga luud-kondid vägagi sees!
Kuid teose levitamiseks ei saa helilooja ise eriti midagi teha, kõik oleneb esitajaist …
“Taevase ja maise” valmimisele eelnes nelja kuu pikkune avastusreis Kagu-Aasiasse. Kas need asjad on omavahel ka kuidagi seotud?
Ei ole seotud. Kuigi, teades ees ootavat, külastasin tähelepanelikumalt ka just islami muuseume – Kuala Lumpuris oli eriti suur ja suurepärane.
Kui oleks lähtunud plaanitavast teosest, oleks tulnud hoopis Iraani ja Türki minna.
Mil määral pidasid kõnealust teost kirjutades silmas, et selle esiettekanne toimub just sinu enda ümmarguse numbriga sünnipäeva eelõhtul? Kas kuulaja peaks/võiks seda lugeda kuidagi märgilisemaks kui teisi viimase kümne aasta jooksul tehtud töid?
Ei, seda teost planeerides ei pidanud ma oma sünnipäeva silmas. Algul oli teose idee, pakkusin selle Voxile, esialgu veel mõtlemata, kus või millal või mis puhul seda ette kanda saaks. Pigem pidasin võimaliku tellijana silmas mõnda tulevast festivali. Edasi rääkis juba Voxi juht Jaan-Eik Tulve Eesti Kontserdiga, järgmise, minust sõltumatu sammuna leiti, et see esitlus võiks ajaliselt olla mu juubeli kandis. Mis mul pidigi selle vastu olema. Siis sai hakata mõtlema, mida panna kontserdi teise poolde. Kui see poleks olnud mu juubeliga seotud, oleks Vox ju võinud laulda teises pooles oma põhirepertuaari – gregoriaani koraali. Lõpuks sai koos otsustatud, et mängin klaveril oma viimaste aastate pop-palu. Kolmes suuremas saalis lisandub neid palu saatma ka keelpillikvartett nimega 4×4.
Mida peaks kuulaja teadma kontserdile tulles või millega arvestama, et uuest teosest täielikult osa saada?
Üldiselt ma arvan, et kontserdile minnes ei pea mingit erilist ettevalmistust harrastama, see on – vähemalt minu jaoks – nagu kõige tavalisem käik. Kõik selgub kohapeal!
Kui kunagi ilmus plaadifirmal Melodija valge ümbrisega heliplaat, millel noor pianist Rein Rannap mängib Bachi, kujutlesid ilmselt paljud, et noormees jätab peagi muud eksperimendid (rokk, estraad) ning jätkab kontsertpianistina, kes oma karjääri vältel esitab väljamüüdud saalides klassikalist klaveriliteratuuuri. Ei läinud nii. Aga kas oleks võinud? Mingite teiste valikute korral.
Põhimõtteliselt oleks ju võinud nii minna, kuid selleks oleks eeskätt tulnud juba kooliajal ja muidugi ka hiljem loobuda kõigest muust, mis mind muusikas paelus – heliloomingust, dzässist ja rokist. Kuid just nende peale läks nooruses enamik mu ajast ja energiast. Klassikat mängida meeldis mulle väga, kuid muudest ˛anritest ei suutnud loobuda.
Loojad keskenduvad reeglina käsilolevale ega taha väga selja taha vaadata. Aga siiski – mida pead oma suurimaks loominguliseks saavutuseks siiani? On see tõesti alla kolmekümnesena kirjutatud “Ilus maa”?
See on naljakas jah, et oma tuntuimad asjad olen teinud alla 30selt, mõned isegi lausa 17aastaselt (näiteks “Nii vaikseks kõik on jäänud”). Kõik oma tuntuks saanud poplaulud, nende hulka arvan ka Sinu mainitud “Ilusa maa”, kirjutasin-avaldasin üldse vaid 12 aasta vältel, vanuses 17–29.
Mitte et uued laulud mulle enam hiljem poleks pähe tulnud, tulevad tänini, kuid neid ei saa enam nii lihtsalt produtseerida.
Jah, justkui ma polekski järgnevad 30 aastat midagi teinud! Ma arvan, asi on selles, et üks zanr – popmuusika, või õigem oleks öelda: üks liik popmuusikat, nimelt vokaalmuusika – saab ühiskonnas laiemat tähelepanu kui kõik minu muud muusikalised tegevusvaldkonnad, olgu see siis esineva instrumentalistina või instrumentaalmuusika loojana.
Olen klassikalist muusikat, instrumentaalmuusikat kirjutanud kogu elu ja kokku päris palju, aga sellest ei teata, kuna Eestis sellistest asjadest meedias ei räägita. Kantakse korra ette ja unustatakse.
Oled mees, kes rabab palju teha, aga saab vähemalt kõrvaltvaataja pilgu läbi päris kenasti hakkama. Oled sa rahul selle Eestiga, mis meil praegu on?
Heliloomingust pole Eestis kahjuks võimalik ära elada. Mind aitasid seni oma korraldatud tuurid, kuid neid pole hetkel enam võimalik teha – kontserdipiletitele lisandunud käibemaks, masu ja muu selline. Samuti ei tahaks ma ennast enam killustada ise kontserte korraldades.
Kas meie kultuur ei olegi siis hästi hoitud ja kasvatatud?
Kultuur elab täitsa ise, raskete olude kiuste.
Küsis: Mati Palmet
Foto: Eesti Kontsert
