PS TROIKA – KOLM MEEST, KAKS PÕLVKONDA
Ansambel PS Troika koosneb kolmest mehest, kes palju laulavad, aga vähem räägivad. Seekord õnnestus trio Allan Sarri, Riho Rausma ja Tanel Sarri siiski tunnikeseks Kuma toimetusse tuua, et staažika huumori- ja tantsubändi kohta üht-teist järele pärida.
Kui palju peab jooma viina, et teha selliseid lugusid nagu PS Troika?
A.S.: Ütleme nii, et asi käib vana rasva pealt. Ega kaamel ka kogu aeg jooma pea. Aga nii ta läks, et see põdrakasvataja lugu sai kunagi kogemata kuulsaks. Ega seda temaatikat hiljem väga palju muuta pole võimalik olnud. Igaüks teeb oma asja: telefonivabrik teeb telefone, kalossivabrik kalosse ja meie jälle niisuguseid laule.
PS Troika ansambli nimi vihjab omaaegsele poliitiliste ümberkorralduste lainele Nõukogude Liidu lõpuaastail. Ometi ei ole teie lauludes poliitilised teemad just väga sagedased.
R.R.: Hetkel on hakanud siiski poliitsõnumit ka tulema.
A.S.: Võtame kas või meie loo “Seep”, mis räägib sellest, kuidas Toompeal kukub kokal seep supi sisse ja siis poliitikud söövad seda suppi ning … nojah, lugu on sellest, kuidas siis suur vahutamine käib.
Poliitiline meelsus on meil olemas – oleme eestimeelsed. Mingit parteid me küll toetama ei hakka.
Aga ansambli nimi on sõnademäng. Kui kokku tulime, käis ju parasjagu perestroika ja et kolmekesi esinesime, siis kirjutasime selle nii, et jäi TROIKA.
Vahepeal oleks võinud ju ka DVOIKA olla, sest tegite ka kahekesi Imre Luuriga.
A.S.: Kui koosseisu vaadata, siis oli vahepeal isegi PJATJORKA olemas, ja veel oleme kvartetina esinenud – meil oli kunagi ka trummar.
Teie ansambli nimi sundis teid tegema kontsertidel ju ka ühte lugu, mis muidu üldse plaanis polnud.
A.S.: Jah, kuna bändi nimi viitas perestroikale, aeti meid segi ansambliga JMKE ja sellepärast pidime pettumiste vältimiseks esitama alati ka “Tere, perestroikat”. Segadust suurendas veel asjaolu, et juhtusime esinema JMKE’ga samas telesaates.
Algne trio oli Allan Sarri, Imre Luur ja Jaak Jürisson. Kas puutute ka praegu vahel kokku?
A.S.: Mingeid ühiseid asju meil ajada ei ole. Kokku vahel ikka saame. Jaak teeb praegu hoopis teistsugust muusikat.
Riho Rausma, millal sina PS Troikasse tulid?
R.R.: Siis mängis ansamblis veel Jaak Jürisson, aga tal oli palju muid asju ajada, nii et teda tuli asendada.
Allaniga aga olime ammu tuttavad ja koos mänginud mingis ammuses ansamblis, mille nimigi praeguseks ununenud.
Kuidas teil loominguline sõnaõigus jaguneb, kas asutajaliige Allan domineerib?
R.R.: Algusaegadel oli oma repertuaari vähem ja siis oli teistel meestel rohkem funktsiooni. Et kava kokku saada, laulsime meie Imre Luuriga ka tantsumuusikat, mis meile nokkamööda oli. Aga nüüd on visiooni kujundajaks ikkagi Allan. Aga Allan peab alati nõu ja küsib, nii et lõpuks arutatakse asjad ikka ühiselt läbi.
Nüüd on koosseis juba pikemat aega paigas, järelikult klapite omavahel. Kas see tähendab ka ühist bändivälist elu?
R.R.: Kui aus olla, siis oleme Allaniga nii ammusest ajast tuttavad ja läbi läinud rasketest aegadest koos Soomes ja laevadel töötades, et enam ühiselt vaba aega ei veeda. Niikuinii peame ansambli asju kogu aeg arutama.
A.S.: Meil on Rihoga see hea asi, et me ei suuda enam teineteist millegagi üllatada. Meil on sama taust, oleme paljust koos läbi käinud. Ei ole eriti võimalik, et kunagi tekib hetk, kus lihtsalt riidu läheme.
R.R.: Tänapäeval ei peagi enam bändikaaslaste elustiili ja harjumusi teadma. Mobiiltelefoni abil saab alati kõik kohe kätte. Kunagi oli see probleem, et lihtsalt inimestega kokkusaamiseks pidid teadma, kust neid leida.
A.S.: Meil oli kunagi algusaegadel niisugune lugu, et ansamblile tuli kiire tööpakkumine, millest teadis ainult bussijuht. Mitte keegi PS Troika liikmetest ei olnud kodu lähedalgi. Bussijuhil oli aga nii hea nina, et leidis päeva jooksul kõik üles ja õhtul olime laval.
Ürituste korraldajad eelistavad PS Troikat sageli just sellepärast, et ansambel on mingis mõttes väga turvaline. Mängitakse kvaliteetses esituses tantsumuusikat väikese huumoriga, mis kunagi üle piiri ei lähe. Ansambli noorim liige Tanel, kas noorele mehele selline asi lõpuks närvi pihta käima ei hakka?
T.S.: Ega see päris nii ole, et teeme ühte ja sama asja. Peo ja ka meie poolt esitatava repertuaari määrab ära publik ja iga esinemine on erinev. Ja ega see nii väga vanainimeste muusika küll ole, mida PS Troika teeb – vaadake, kes meil lava ees kargavad.
A.S.: Jah, huvitav küll, et fan-club on meil kohati Ice-Cream’iga väga sarnane. Ühel õlleüritusel juhtus selline lugu, et meie esinemise ajal läks õlletelk niimoodi teismelisi plikasid täis, et “parmud” ei pääsenud enam kraanide ligi ja ürituse joogikassa oli mõnda aega tõsises ohus.
Me mängime seda, mida publik tahab. See ei pea olema tingimata kõrge kunstiväärtusega, peab olema tantsitav ja mitte kellelegi pinda käima.
Üllatav on, kui kitsas on niisugune nišš – vahel püüad teha mingit teistmoodi asja, mis endale meeldib ja väga ilus tundub, aga rahvas võib seda väga rumala näoga vaatama jääda.
Mõnigi on märganud Allani ja Taneli näojoonte sarnasust, rääkimata sellest, et te ühist perekonnanime kannate.
A.S.: Ei ole tahtnud seda kunagi eriliselt rõhutada, aga nii see on – Tanel on minu vanem poeg. Ansamblile annab see õige palju juurde. Tema on just sellises eas, kus kuulatakse hästi palju muusikat. Nii juhtubki, et kogenud muusikutena pole meil Rihoga teinteisele suurt midagi õpetada, aga Taneli seisukohti tasub alati ära kuulata.
Kunagi olid PS Troika viina- ja joodikunaljad tore vaheldus hallis argipäevas, nüüd on aga ülihalvas esituses lorilaule odava raha eest igas bensiinijaamas vedelemas. Kas olete plaaninud ka teemat muuta?
A.S.: Eks olukord ole muutunud jah. Vägisi läheb meiegi imidž viisakamaks. Aga huumorist ei tahaks kuidagi loobuda – ilmselt peame käima ikka oma teed.
Kas Teie laulude tekstid teid endid ka vahel naerma ajavad?
R.R.: Ajavad küll, eriti kui juba pikemat aega lugu kedratud ja järsku tuleb mingi uus mõte, kuidas seda teksti veel naljakamaks teha.
T.S.: Rohkem saabki naerda siis, kui laval improviseerimiseks läheb.
Kas olete ka muusikat õppinud?
A.S.: Ega meil seda muusikalist kooliharidust palju ole. Aga kõik oleme õppinud suuremal või vähemal määral klaverit. Minu kaela sattus kitarr nii, et nooruses tegime Lüganusel ka karmimat rokki ning siis oli tingimata elektripilli vaja. Klaveri sisse sel ajal keegi mikrofoni ei pannud.
Kas troika-meestel on vahel aega ka ristsõnu lahendada?
A.S.: Ega selle elu juures palju aega üle jää. Kui ükskord pensionile saame, küll siis hakkame kõik kõvasti lahendama. Minu ema on igavesti kange ristsõna-tegija ja heas vormis hoolimata kõrgest east. Kui lapsed nooremad olid, siis olid ka ristsõnaajakirjad ilmast-ilma ees. Vaatasin seda hea pilguga, sest see on ju arendav tegevus. Arenesin isegi seal kõrval omajagu. Nii et kasulik asi on see nii noorele kui vanale.
Küsitles Mati Palmet
Foto Ly Menov
