PEETER VOLKONSKI:
Kõige huvitavam on vast see, millest midagi ei tea.
Millel põhineb Sinu huvi kaugete rahvaste vastu?
See on uudishimu. Juba lapsepõlvest peale. Mäletan näiteks, kui mind oli juba voodisse sunnitud, aga siis kuulsin, et telekast tuleb dokumentaalfilm Austraalia aborigeenidest. Niikaua lunisin, kuni ikka vaatama lubati. Aga mina ka ei tea, kust see huvi tuli.
Oled võtnud ka vaevaks käia kohtades, kus tavaturist ei käi?
Ma üritan ka Riias minna kohtadesse, kus tavaturist ei käi! Türgis Antalyas olin ühel teatrifestivalil ja meil oli kohalik giid, kelle saatel jalutasime. Võtsin vaikselt juhtimise üle, kuni olime jõudnud sellisesse kohta, mille suhtes ka giid tunnistas, et ta pole seal kunagi käinud.
Ja Sinu teadmised põhinesid sihipärasel kodutööl?
Ei mingit kodutööd! Lihtsalt ütlesin, et keerame nüüd siia ja siis siit põiktänavast sisse.
Seda on sageli juhtunud, et ei teata täpselt, kas Volkonski teeb nalja või tegeleb tõsise asjaga, millest teised midagi ei tea. Kord oli kohtumisõhtu, kui kandsid ette mõne huumoripala ja siis demonstreerisid kurgulaulu. Publik oli segaduses – keegi ei saanud aru, kas see oli nüüd järjekordne nali või tõsine asi.
See ju oligi tõsine asi! Ma käisin seda Tõvas õppimas. Seal tekitatakse ülemhelid nii, et kõlab kaks heli korraga.
Aga mõni ütleb, et mis muusikat selles jorinas on?
Aga mis muusikat on parmupilliga võimalik teha? Sama printsiip – üks keel ja tekivad ülemhelid.
Kuskilt tuleb meelde, et sellega oli mingi bussilugu …
Oli küll. Kohalikud ütlesid, et mul pole lootustki kurgulaulu kuidagi selgeks saada, sest ma ei oska hobustel kihutada. Ja siis ükskord istudes PAZ-bussi tagaistmel ja loksudes tolleaegse Tuva ANSV auklikul teel, proovisin ja tuli! Seda raputamist oli vaja.
Kui selgeks selle laulu said? Olen paaril korral kuulnud ja siin Eestis kõlab veenvalt. Aga kui võrrelda autentsete tegijatega – kas said sama taseme kätte?
Ei, mitte päris. Ütlen ausalt, et see ei tule mul ikka vabalt. Neil on nii, et nagu noka lahti teeb, nii tuleb.
Kas seal oskavad seda kõik?
Ei-ei, oskavad küll paljud, aga ega meil ka kõik laula ju …
Tulles väikerahvaste juurde, kellel ei vedanud nii hästi nagu meil ajaloos – kas neil on veel mingi oma toimiv loomekultuur, mida saaks säilitada ja mis võiks olla võrreldav näiteks meie Tammsaare või Rujaga?
Toon sellise näite. Tõlkisin eesti keelde handi kirjaniku Jeremei Aipini „Jumalaema verisel lumel“, mis jutustab Kazõmi sõjast 1937. aastal. Aipiniga on nii, et ta on küll duuma liige ja temast peetakse lugu, aga ta kirjutab vene keeles ja teda ei peeta enam päris omaks.
Kui paljudel nendest rahvastest on veel olemas omakeelne kirjandus?
Mordva naisluuletajaid olen tõlkinud. Neil on seal kaks keelt – ersa ja mokša. Mõlemad olid olemas. Udmurtidel on oma keel kasutusel. Aga hantidega on näiteks murrete vahed, neil pole õnnestunudki oma ühtlustatud kirjakeelt luua. Mingid ajalehed seal ilmuvad küll ja ilmub ka raamatuid, aga megaväikestes tiraažides.
Oled Siberis käies ka mõne üllatuse osaliseks saanud?
Kui rääkida sellisest Tammsaare tasemel kultuurist, siis Jakuutias ei saanud ma minna Jakutski linnas Jakuudi Draamateatrisse sellepärast, et neil ei olnud etendusi, ja etendusi ei olnud sellepärast, et nad olid parajasti külalisetendustel Stratfordis Shakespeare’i festivalil ja sinna ei kutsuta lihtsalt sellepärast, et nad on jakuudid.
Valdad mitmeid keeli erineval tasemel. Kas oled kokku puutunud ka mõne sellisega, mis meie inimesel võiks olla väga raske omandada? Näiteks Tõvas räägitav võib ju vägagi võõras olla?
Ei ole. See on turgi keel. Muidugi on tänu asukohale seal palju mongoli laene.
Milline nendest maadest-rahvastest tundub kõige huvitavam?
Oi, seda ei oska küll öelda. Kõige huvitavam on vast see, millest veel midagi ei tea. Muuseas – baskid on väga huvitav rahvas.
Oled Baskimaal käinud?
Jaa. Mul õnnestus seal hankida vene-baski-vene sõnaraamat!
Sellest on vist vähe abi, sest baski keel pidi olema hirmkeeruline ja sellel puuduvad ka sugulaskeeled, mida abiks võtta?
Jah, ja sellepärast ta ongi huvitav. Grammatika osa veel eriti. Väga huvitav! See on ikka nii vinge värk, et oi-oi-oi. Näiteks kui keegi tahab teada, mitu käänet on baski keeles, tuleb kõigepealt selgeks teha, kas ta mõtleb asju, mis liiguvad või neid, mis on paigal.
Õppisin kõigepealt ära, kuidas on „suur tänu“ – eskarik asko. Kui seda siis i-punktis mingite kaartide eest tänades kasutasin – milline naeratus tuli teenindaja näole!
Ja kui mõtled veel, kes on olnud baski rahvusest. Näiteks maailmakuulus režissöör Almodóvar, minevikukuulsustest Ignatius Loyola. Isegi esimene inimene, kes ümber maailma purjetas, ei olnud Magalhães, kes tegelikult suri enne reisi lõppu. Ümbermaailmareisi viis lõpule hoopis tema asemele astunud baski meremees. Baski juured olevat olnud ka Maurice Ravelil, kuid see saab olla ainult ema poolt, sest r-tähega ei alga baski keeles ükski sõna – järelikult perekonnanimi on mujalt.
Küsis Mati Palmet
Foto: Mati Palmet
