Mis kandi mees on Eesti tuntuim ristsõnakoostaja Uno Viigand?
Sündinud olen Kohtla-Järvel, aga enne kui kooli läksin, kolis pere Väike-Maarjasse. Vahepeal jõudsin paar aastat ka Rakveres koolis käia, aga lõputunnistuse sain ikkagi Väike-Maarjas aastal 1971. Pärast ülikooli lõpetamist suunati Suure-Jaani. Nii et olen Viru juurtega mulk.
Kas ülikoolis omandatud inglise keele filoloogi amet on ka ristsõnade tegemisele mõju avaldanud?
On ikka. Kui läksin kooli õpetajana tööle, ei huvitanud võõrkeel kedagi. Hiljem, kui piirid juba avanesid, oli huvi suur ja minult hakati tellima keelekursusi. Tegin siis õpetamise eesmärgil ka mõned päris inglisekeelsed ristsõnad.
Sinu nooruses oli ilmselt kõige populaarsem ristsõnaväljaanne “Nooruse” lisana ilmunud “Pähklipureja”. Kas puresid ka neid pähkleid?
Jah, tegin seda päris hoolega. Ega muud suurt ju olnudki. Ajalehe sabas ilmusid ka kord nädalas mõned ristsõnad ja see oli kõik.
Millal see aeg tuli, kui ise ristsõnu tegema hakkasid?
Päris hästi ei mäleta, aga vist tegin isegi “Sädemele” midagi koolipõlves. Kui aga tuli kooperatiivide aeg ja hakkasid ilmuma Kuma ristsõnad, olin mina juba fanaatiline lahendaja ning peagi võtsin ka koostamist päris tõsiselt. Kui Kuma juhtidega esimest korda kohtusime, oli minul juba mitu suurt Kuma tolleaegse ajalehe formaati sobivat ristsõna sahtlis valmis.
Millal sai hobist töö?
Noh, see aeg tuli üsna varsti. Kui hakkasid ilmuma Super Kuma, Mini Kuma, Mixi ja peagi ka Kumake, sain aru, et see polegi enam tühine meelelahutus, vaid tõsine töö, millele tuleb keskenduda.
Kuidas on lood nende legendidega, et Onu Uno suudab ristsõnu koostada praktiliselt igal pool ja igas olukorras?
See oli umbes aastal 1990 paar päeva enne jõule, kui seisin Suure-Jaani toidupoes järjekorras lihakraami autot ootamas. Tegin selle kolme tunni jooksul kaks ristsõna valmis üks neist kandis pealkirja “Delikatessid” ja sinna ladusin vihaga sisse kõik need hõrgutised, mida poes ei olnud. Aga lihakraami autot sel päeval ei tulnudki – olla kõige lihaga kraavi sõitnud. Ma mängin kuigi palju ju malet ka ja on olemas selline asi nagu pimemale. Kui ma olen olukorras, kus ei saa või ei sobi kirjutada, näiteks väga igav koosolek, siis kombineerin ristsõna peas kokku ja kui pärast kaustiku juurde saan, on mul tubli veerand ristsõna juba peast kirjutada.
Lisaks malele mängid ka bridži. Kui suurt osa bridžiklubi sinu elus omab?
No ikka väga suurt. Kui tuleb selline tunne, et ega ennast ikka lolliks töötada ka saa, on bridž suurepärane meelelahu-tus. Kuulus Ameerika näitleja Omar Sharif, kes ise kuulub maailma parimate bridžimängijate hulka, on öelnud: “Näitlemine on minu töö, ratsutamine on minu hobi ja bridž on minu kirg.” Ka minule on see kirg, mis on eluks ajaks.
Kas bridž aitab ka ristsõnu koostada?
Ilmselt nii male kui bridž õpetavad käike ette nägema, mis on ristsõnakoostamisel tähtis. Lisaks aitab filoloogivaist, näiteks, millised konsonandid annavad kõrvuti palju võimalusi, millised mitte. Ma kustutan ristsõnade koostamisel tohutult vähe just sellepärast, et ei kirjuta kunagi midagi huupi paberile, teadmata, mis sellest edasi saab.
Milliseid ristsõnu on raske teha?
Näiteks selliseid, nagu selles numbris “Rokisõpradele”, kus on palju sõnu ette antud ja pead need omavahel sobima saama. Siis tuleb leida see koht, kus võib raskeks minna ja hakata sealt liikuma. Kui alustad kergemate sõnade sobitamisest, ei tule midagi välja.
Kas teadmisi ristsõnade tarvis annab ka autogrammikogumise huvi?
Ilmselt kunagi ta mingi aluse andis, aga tegelikult ma kogusin aktiivselt autogramme vaid umbes viie aasta jooksul. Praegu ei jää selleks enam aega.
Ometi räägitakse sinu kogust, et seal on päris tõsiseid pärle.
Eks kõige hinnalisemad on need, mida on suhteliselt raske või polegi enam võimalik saada. Näiteks 1936. aasta suusahüpete olümpiavõitja, Kristjan Palusalu, terve Brasiilia jalgpallimeeskond 1970. aasta MM-ilt. Üliraske oli saada Agat-ha Christie’ autogrammi. Haruldane on ka Juri Gagarini autogramm.
Ka maailma ühe kuulsaima libretisti Tim Rice’iga tutvusid autogrammiküttimise käigus.
Jah. Ma kuulsin ülikoolis ühikas mingi meremehe toodud plaati “Jesus Christ Superstar”. Olime vaimustusest lolliks minemas. Tol ajal olin suuteline selle otsast lõpuni peast ette kandma. Autorite nimed ei öelnud sel ajal kellelegi midagi, aga saatsin Lloyd Webberile kirja autogrammisooviga. Ta oli väga vaimustatud, et tema teos on jõudnud isegi raudse eesriide taha ja saatis minu kirja edasi ka Tim Rice’ile. Nii juhtus, et Rice kirjutas mulle esimesena ja sellest asjast kirjavahetus välja kujuneski.
Päris muusikakauge inimene ikka “Jesus Christ Superstari” järele ei laula.
Ega minagi siis kõiki osi õiges kõrguses laulda saanud, aga peas ta oli. Mul on ju mingi muusikaline haridus ka olemas. Lõpetasin klarneti erialal Rakvere muusikakooli ja hiljem õppisin kaugõppes TpedI-s koorijuhtimist, aga neljandal kursusel sai viitsimine otsa. Suure-Jaanis mängisin kohalikus puhkpilliorkestris ja ka niinimetatud süldibändis saksofoni. Hiljem oli mul ka päris oma ansambel.
Sul on kolm tütart, kas ka nemad on kätt proovinud?
Lahendavad küll, aga koostamisest pole tuld võtnud. Neil on teised huvid: vanem tütar lõpetas Helsingi ülikooli ja õpetab Soomes immigrantidele soome keelt, keskmine tütar õpib mikrobioloogiat ning noorim loodab sügisel arstiteaduskonda pääseda. Ausalt öeldes olen ma väga uhke ja mul on hea meel, et mul on nii toredad lapsed.
Küsitles Mati Palmet
