ONU RAIVO:
… lastega tulebki suhelda nagu täiskasvanuga.
On vist nii, et ega Onu Raivost selles elus päris 100-protsendilist Raivo Järvit ei saagi? Jääd inimestele ikka Onu Raivoks.
Kui see Onu Raivo on kaubamärgina – kui on nii ilus öelda – okei, siis miks mitte. Olen vähemalt üritanud olla nii tubli Onu Raivo, kui võimalik, ja arvan, et see tuleb poliitikaski kasuks. Ühtepidi nii, et ministridki on ju kunagi teleekraanilt teda vaadanud, on äratundmist ja loodan, et ka mingit pidi lugupidamist. Teisalt ei ole Onu Raivo saanud kunagi lubada endale seda, mida ei tohiks lubada ka ükski poliitik – kellelegi räigelt halvasti ütlemist, purjusolemist või midagi muud seesugust. Riigikogulane kaotab sellisel puhul oma koha, Onu Raivo kaotaks aga elu lõpuni oma ameti!
Kas oled teinud elus mõne välisreisi lihtsalt sellepärast, et olla kuskil, kus kõik Sind ei tunne?
Päris sellepärast pole loomulikult reisile läinud, aga ma tõesti naudin seda, kui saan välislähetuses olla normaalne inimene.
Mäletan, kuidas kunagi terve Eestimaa oli vaimustuses ühest noorest mehest ja tema laisavõitu kassist teleekraanil. Kas see oli hästi väljamängitud roll või on selline vaba suhtlemine lastega tõesti Sulle jumala antud and?
Tegelikult ma olen lihtsalt kunstnik, kelle stiil ja laad sobib lastele piltide joonistamiseks. Nii et ma ei pea end mingiks lastespetsialistiks ja ütleksin ka nii, et ma ei ole mingi suur lastearmastaja kõikide laste kui selliste vastu. Suhtun nendesse täpselt nii nagu täiskasvanutesse – on lapsi, kellest olen esimesest hetkest vaimustuses, ja on ka neid lapsi, kellega võib-olla ei tahaks üldse suhelda. Aga peamine on, et lastega tulebki suhelda nagu täiskasvanutega. Selle nad tabavad kohe ära, sealt tekib vastastikune lugupidamine ja see ongi kontakt.
Millal kujunes välja Sinu äratuntav isikupärane joonistamisstiil? Nii kaua kui mina mäletan, on Onu Raivo kogu aeg ikka ühes stiilis joonistanud.
Ma olen ise tihti selle üle mõelnud. Kui vaatame Picasso loomingut, siis tulevad välja selgelt eristuvad perioodid. Olen mõelnud, et kas ta tõesti joonelt otsustas, et nüüd hakkab hoopis teisiti tegema? Äkki peaksin ka ennast nimme väänama ja tegema muud? Ja olen aru saanud, et ei saa! Aga kui vaatan oma pilte aegu tagasi, siis näen, et need on kogu aeg muutunud.
Aga kui küsimuse juurde tulla, siis omamoodi oli see Onu Raivo juba lapsepõlveski olemas. Selles põlvepikkuses vanuses, kui kõik poisid joonistasid sõjapilte, joonistasin mina ka, aga mul sõdisid hundid ja jänesed. Neil olid mundrid seljas, aga nad olid ikkagi hundid ja jänesed!
Oled jõudnud päris oma raamatuni. Millest seal juttu tuleb?
See on midagi sellist nagu Muumimaa, kus elavad tegelased, kes pole ei loomad ega inimesed. See maa on Hellamaa, aga see ei tähenda, et kõik oleks täis hellust – seal on ka võitlust, on kõike õgiv koletis, on võlupall, mida tullakse teispoolsusest hankima. Aga seda kõike saab teoks teha ainult ühel juhul … Kõike ei tahaks siin ära rääkida, igatahes raamatu nimi saab olema „Helmeri võlupall“.
Räägime ka raadioonu Raivost. Kas on olnud mõni „Onu Raivo rännak“, mida oled alustanud raamaturiiuli ees päris nullteadmiste tasandilt?
Oo-jaa! Ma isegi ütleks, et see on suuresti nii. Need Onu Raivo rännakud käivad juba 1991. aastast, kui Kuku raadios leiti, et võiks olla oma lastesaade. Algul oli tavaline lastesaade, kus võtsime mõne teema arutada, vahel olid head sõbrad Justamendist Toomas Lunge ja Jaan Elgula abiks. Aga lõpuks jäin sellega omaette ja nii vaikselt kasvas saade üle täiskasvanute saateks.
Meil on tohutu kiire praegusel ajal ega jää aega lugemiseks, aga mul on see saade ja ma pean „nui neljaks“ leidma aega selle saate ettevalmistamiseks. Siin on tihti abiks välislähetused riigikogulasena, sest leian reisidel tihti huvitavat materjali, mida Eestis veel ei ole.
Aga ma tõesti ütlen, et võrratult rohkem kui televisiooni naudin ma raadio tegemist. Raadiot tehes võid inimesele sosistada kõrva, ei ole vaja poosetada ja üritada olla sümpaatne, nagu on vaja televisioonis.
Ma olen omamoodi ka eskapist, kellele möödunud ajad meeldivad rohkem. Naudin ka otse-eetri fenomeni. Niimoodi koolipoisi kombel seda materjali eetris vastates jääb ta mulle ka endale paremini meelde. Ma saan ise kogu aeg targemaks – sellepärast pole ma seda kunagi ka katki jätnud. Isegi mitte siis, kui sponsorit pole olnud ja olen pidanud seda tasuta tegema.
Ütle ausalt, kas vahel natuke ilustad ka oma rännakute kangelasi?
Ma ei võta ette rännakut selle mehega, kes on mulle absoluutselt ebasümpaatne. Ma pean sellest isikust innustuma. Ja eks ma tajusingi, et tehes saadet vastuolulisest Napoleonist, kaldusin teda pigem õigustama. Aga seda olen küll teinud, et kui mõne kangelase puhul on tegemist mõne väga räige seksuaalharjumusega, ma kas pigem libisen sellest üle või nimetan väga põgusalt ära. Siin oli tore kontsert koos ERSO-ga, kus sai räägitud Tšaikovskist, siis tema homoseksuaalsuse mainisin ära, aga libisesin üle. Otsustasime dirigent Toomas Vaviloviga, et me ei lasku selleni.
Aastaid tagasi, võib-olla paljudele üllatuseks, läksid poliitikasse. Kõige üllatavam on, et olles suure partei koosseisus Eesti tipp-poliitikas, pole oponentidel Sind õnnestunud väga ära määrida. Mis Sind aitab?
Jah, ei tea. On inimtüüpe, kes on meistrid soetama endale vaenlasi … Minu puudus on vist see, et kui on vaja öelda kõva sõna, ei ole minust selle ütlejat. Koduski heidetakse mulle ette, et ma noori ei kamanda, vaid üritan ikka seletada ja selgitada. Aga ütlen ka selle välja, et Riigikogus on tohutul hulgal saalis viibivaid inimesi, kellega mul polegi midagi rääkida. Ja samas on isikuid nii koalitsioonis kui ka opositsioonis, kellega on alati rääkida ja arutada.
Aga kui rääkida veel poliitikast, siis praegune majanduslangus on väga aldis populismile. Ma vihkan populismi! Mulle jäi väga hästi meelde ühe Sorbonne’i professori ütlus: poliitikud, ärge kuulake rahvast, rahvas tahab kõike ja kohe! Poliitiku mõõdupuuks on see, et ta on nii nutikas, et leiab võimaluse rahvale natuke anda, aga ka riik jääb püsti.
Üle 30 aasta tagasi oma isikliku kassi seltskonnas teleekraanile tulnud kunstnikuandega päikesepoisist on saanud elukogenud mees. Mis on elus tähtis?
Nimetan kaks asja. Gunnar Aarma ütles: „Nii kahju kui ka ei ole, areng tuleb ainult läbi kannatuse.“ Olen seda oma elu pealt näinud.
Ja teine asi, mida mäletan ühest nõukogudeaegsest filmist, nii et jäi eluks ajaks meelde. Poiss kirjutas kirjandit teemal „Mis on õnn?“ ja kirjutas ainult ühe lause: „Õnn on see, kui sind mõistetakse.“
Küsis Mati Palmet
Foto: Mati Palmet
