Kuhu sa meedia eest kadunud oled?
See on minu vääramatu õigus – kadunud olla. Kui tahan, siis annan intervjuu, kui ei taha, ei anna …
Kunagi tahtsid olla tähelepanu all?
Tahtsin. Inimesed muutuvad aja jooksul.
Mis tundega mõtled tagasi oma Onu-Bella-perioodile ning sellistele ansamblitele nagu “Öörahu”?
Igatahes ilma mingi kahetsuseta. Ma ei kahetse midagi, mida olen teinud.
Aga kas midagi tegemata jäi?
Kindlasti. Üks asi on see, et oleks pidanud varem alustama. Aga teiselt poolt oli 1988. aastal poliitiline olukord väga sobiv. Viis aastat varem oleks sama asja raske ette kujutada.
Kas kujutad ette comeback’i Onu Bella 2005? 80-ndate asjaga vist pole mõtet enam välja tulla?
Teatud rakursis oleks isegi mõistlik 80-ndatega välja tulla. Kui see pakuks mulle midagi, siis teekski. Ja võib-olla teengi! Aga mulle ei meeldi veksleid välja anda, ja neist asjadest, mis alles teoksil on, ma rääkida ei taha.
Sind mäletatakse siiani lavaartist Onu Bellana, ometi oled raadiotööd hoopis pidevamalt teinud.
Jah, kümne aasta jooksul on olnud ainult kaks nädalat pausi – see oli siis, kui Tartu Raadio maha parseldati. Seejärel tuli Raadio Marta, kus tegutsen siiani. Aga alustasin Paides Järva Kukus, ja mõnda aega ka nii Järva Kukus kui Tartu Raadios ühel ajal.
Ühe elukutselise keemiku kohta üsna üllatav elulugu.
Nojah – keemikuid on teistelgi erialadel. Urmas Past on ärimees, Andrus Ansip minister. Kõik on keemikud.
Aga erialast tööd pidid ju ka mõnda aega tegema – nõukogude riigis oli kombeks kohustusliku suunamise abil panna noori kooliraha tagasi teenima.
Jah, 1985–88 ma seda kooliraha tagasi maksingi. Narvas, keemiaõpetajana.
Kas see oli tol ajal ärplemine, kui lubasid sõpradele, et keerad seal Narva koolis nii kaua käkki, kuni sind sealt minema saadetakse ja kodusesse Tartusse tagasi lastakse?
Kas tegid siis ka sellist pulli? Tegin-tegin. Tolle aja kohta oli meesõpetaja kohta üsna koloriitne käia ringi pikkade värvitud juustega. Minu “mittenõukogulik väljanägemine” oli arutusel ka töökollektiivi nõupidamistel.
Said siis varem tulema?
Ei. Nad olid ju sundolukorras – mind ära saates oleks kool jäänud ilma keemiaõpetajast. Nii et “istusin” oma kolm aastat ära.
Kas olid õpetajana hea?
Ei tohiks küll häbeneda. Need, kes minu käe all keemiat õppisid ja hiljem oma elu selle valdkonnaga siduda tahtsid, said kõik kõrgkooli sisse. Üks inimene võttis ka minu käest lisatunde, et arstiteaduskonda sisse saada. Saigi! Vahel näeme linna peal ja teretame.
Mäletatakse, kuidas panid ülikooli praktikal pioneerilaagris pahandust teinud poisi ja tüdruku karistuseks seisma, seljad vastamisi, hari ja prügikühvel käes, nagu skulptuur “Tööline ja kolhoositar”.
Jah, selle asja nimi oli pedagoogiline praktika. Ja selline asi juhtus tõesti.
Aga lapsed pidasid kasvataja Igorist lugu küll?
Lapsed pidasid lugu küll! Eks nad said aru, et nende sigaduste ja lolluste eest ei ole vaja nende peale klassikalise nõukogude pedagoogi mölaga kärkida, vaid saab ka muudmoodi korra majja ja ennast austama panna.
Kas sa kahetsed ka, et pedagoogitöö sinnapaika jätsid?
Ei kahetse. Mul ei ole kutsumust selle töö peale.
Kuidas elavad Bella kuulsad roosid ja kassid?
Roosidega on kahjuks nii, et kui ühel talvel 30-kraadine külm “musta maa” tegi, läks isu ära. Otsustasin alustada hoopis külmakindlamate okaspuude kääbusvormidega. Nüüd on üle 20 koos ja kollektsioon täieneb. Aga kasse on praegu neli. Neil on rokisõbrale palju ütlevad nimed Ritchie Blackmore, Roberta Fripp …
Roberta? “King Crimsoni” kitarrist on ikka Robert Fripp?
Eks ta pidigi olema Robert, aga kui loomakese soole tähelepanu pöörasin, selgus, et ta ei ole teps mitte Robert, vaid Roberta.
Mis suhe sul nende kassidega on?
Minu arust on kahte tüüpi inimesi. Kassinimesed on iseseisvad, vahel põikpäisedki, koerinimesed armastavad peremeesisandale saba liputada ja teha nii, nagu isand kamandab. Vat minule see teine filosoofia kohe üldse ei istu.
Nii et kohtad oma koduõues karvaseid alter ego’sid?
Jah, võib nii öelda küll. Muuseas, olen lisaks oma muudele tegemistele mõnel päeval ka loomakliinikus administraator ja tänu sellele on minu lemmikud kõige parema toidu peal, mida Eestis leida on, nad on hästi hooldatud, karv läigib, tuju on hea, löövad nurru …
Sinu enda muusikaline maitse erineb õige suurel määral sellest, mida lavalt humoorikate tekstidega esitanud oled?
Jah, minu armastus jääb tegelikult nende tegijate vastu, kes alustasid progerocki kuldajastul 70-ndatel. Kandev osa nendest on tõestanud aastakümnete jooksul, et nad on elujõulised. Nad on teinud omal ajal midagi väga väärtuslikku ja paljud neist on ka 21. sajandil loominguliselt aktiivsed tegijad. Ma ei viitsi kodus mingit klinks-klanksimist kuulata. Proge on selline muusika, et võin ühte ja sama albumit korduvalt kuulata ja iga kord leian mingeid uusi nüansse.
Kui suur plaadikogu sul on?
Peamiselt on CD-d – kokku üle 950, aga on ka teisi helikandjaid. Arvan, et mul on näiteks Eesti võimsaim Rick Wakeman’i kogu, mis sisaldab ka ülimalt vähetuntud religioosseid albume.
Ja kõige selle juures oled veel diskor?
Aga ma mängin oma pidudel 70–80-ndate repertuaari. Ilma igasuguste reservatsioonideta! Scooterit siin ei kuule. Valik on ABBA-st Deep Purple’ini. Aga minu pidudel on alati ka palju noori. Ja mulle tundub, et Wildes käivad noored võtavadki vahel asja nii, nagu isa laseks poegadele ja tütardele muusikat.
Kuidas isiklik elu läheb?
Olen sellisesse ikka jõudnud, kus peaksin endale vaatama naise, kes oleks minust vähemalt poole noorem. Ja noored naised ei tohiks sellist ettepanekut oma meeltesegaduses tõrjuma hakata. Vanemad mehed on sarved ammu maha jooksnud ja harilikult on neil ka pappi rohkem. 20–22-aastane jorss elab mingist õppe- või pangalaenust. Mis elu see on! 20–25-aastasele kenale noorele eesti naisele oleks mina nii isa kui mehe eest … Ja veel: mehed surevad varem ära ning minu varandus jääks sellele naisele. Olen sale, nooruslik, õllekõhtu pole, kiilaks läinud ka pole. Eesti naised, mida te ootate!?
Küsitles Mati Palmet
