OLEG GROSS veel memuaare ei kirjuta.
Oled üks Eesti isepäisemaid ärimehi, keda kellelgi pole õnnestunud üles osta. Kas vahel oled tundnud, et äkki peaks järele andma, lööma kellegagi kampa või hakkama välismaisele kapitalile oma impeeriumist tükke müüma?
No kindlasti, sest ega ükski inimene ole rauast. Ikka on neid hetki, mida mina nimetaksin nõrkusehooks. Aga vaadates asja teiselt poolt, müües kõik maha, mis saab siis minust, ma olen juba 54-aastane mees …
Rikas mees, kellel on elu lõpuni piisavalt raha, et elada palmi all!
Aga kuhu selline olesklemine ja minnalaskmine viib? Mäletan juba nõukogude ajast, et kui inimene saadeti pensionile, siis varsti pandi juba kaas ka peale. Ikka õige on aktiivselt edasi elada ja kunagi ei ole mõte ainult rahas. On selline ütlemine: tahaks kõiki maailma naisi ja kogu raha, aga niikuinii ei saa. Tegutseda tuleb mitte raha nimel, vaid selle nimel, et hommikul tõustes saaks mõelda, et mul on midagi teha, kellelegi on mind vaja …
See aeg võis olla 25. eluaastani, kui mõtlesid, et kuidas saaks midagi elult võtta. Arvan raudselt, et 54 on see iga, kui tuleb anda.
Kas tundsid ka mingisugust torget nende pikkade-pikkade aastate jooksul, kui suurte kettide ja kaubamärkide valdajad püüdsid n-ö kuluaarivestlustes Oleg Grossisse nii põlglikult suhtuda kui võimalik ja igal moel jätta muljet, et Grossi ettevõtted on ajutine nähtus?
Loomulikult. Vähem või rohkem mõjub see igale inimesele, samuti ka mulle. Aastatega olen aru saanud, et see on paratamatu, inimene on kord selline, et konkurenti ei salli. Kuigi mina olen järjest rohkem aru saanud, et ega loodus tühja kohta salli – kui ei ole üht konkurenti, tuleb teine. See on siiski lühinägelik, kui hakata oma konkurente arvustama.
Ise seda teinud ei ole?
Ma ei ole seda mitte kunagi teinud.
Kuulda on olnud, et Sul on seljataga arvestatav sportlik minevik?
Seda võib öelda küll. Olin keskkooli lõpetaja, kui Rakvere 1. Keskkoolis tekkis meil väike maadlusring. Olin geneetiliselt küllalt sobilik – suhteliselt tugev ja loomu poolest ka küllalt kiire. Siis läksin TPI-sse, sain pool aastat käia, kui juhtus õnnetus. Mind lasti jahipüssist õlga. Mul on siiani seal 120 haavlit sees, neist 12 kopsus. See oligi see pöördemoment, kus sain aru, et tippsporti mul enam asja ei ole.
Aga sellegipoolest hiljem EPA-s käies olin mitmekordne kõrgkoolide meister klassikalises maadluses, sain Eesti meistrivõistluste medaleid, olin Jõudi absoluutne meister ja 1979. aastal täitsin NSV Liidu meistersportlase normi. Nii et sellise väikese trennitegemise kohta läks mul päris hästi.
Kui palju selline maadluses mees mehe vastu võitlemisest tulenev teadmine, et loota tuleb ja saab vaid endale, äritegevuses kaasa aitab?
Pole vahet, kas just mees mehe vastu või ükskõik mis ala, aga spordi tähtsus on suur. Tänapäeval pole füüsiline vorm enam nii tähtis – kui käia ei jõua, istud autosse. Aga enesesund, tahtejõud, mitte allaandmine, et kui pole väljapääsmatuid olukordi – kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Spordi juures ongi see põhiline. Ka oma lastele püüan seda edasi anda, et sport õpetab olukordadest välja tulema. Ja spordiala pole siin üldse oluline. See võib ka näiteks malemäng olla.
Kas praeguseks on side spordiga päris katkenud?
Midagi peab ikka tegema, et füüsiliselt heas vormis olla. Kuna mul on maja juures väike paisjärv, 4,5 ha, siis käin seal jetiga sõitmas. Saab olla värskes õhus ja see annab ka hea füüsilise koormuse. Teine asi on kindlasti hommikune võimlemine, mida ma mingil juhul vahele ei jäta. Vahel on küll mingeid liigesevalusid, mis aastatega ikka tulevad, aga ma sunnin ennast. Mis on plaani võetud, tuleb ära teha.
Kas Oleg Gross lahendab ristsõna alati lõpuni?
Üldiselt üritan küll ja kui ma ei saa ise hakkama, võtan järgmisel päeval kaasa ja lasen kellelgi mõistust juurde anda ja jagu saada. Üldiselt olen selline inimene, et kui midagi ette võtan, siis viin selle ka lõpule. Muidugi viimasel ajal võtan asju ettevaatlikumalt ette, tänapäeval on konkurents ärimaailmas nii tihe, et peab valima, milliseid raskusi rinnale võtta.
Millised ettevõtmised jäid kõrgkooli-õpingute ja iseseisvuvas Eestis äri-tegevuse alustamise vahele?
Lõpetasin EPA-s maaparanduse eriala ja mind suunati tööle Viru kolhoosi. Ja seal ma olingi 1976. kuni 1991. aastani melioraator. Äri hakkasin tegema juba nõukogude aja lõpul, kui elu hakkas vabamaks minema ning mis polnud keelatud, oli lubatud. Tegelesin loomakasvatusega, sigade kasvatusega, linnukasvatusega, siis veel autoäriga, nii et iseseisvasse Eestisse jõudes oli minul juba paras materiaalne baas kaasas.
Käivad kuuldused, et Oleg Grossi alluvad peavad arvestama, et ta on väga järsu ütlemisega mees, keda väga mõjutada ei saa, kui ta kord juba midagi otsustanud on. Aga poeg sõidab rallit ning on tuntud väga hulljulge sõitjana. Kas siis, kui tuleb teade, et poiss on ennast järjekordselt üle katuse keeranud, annab karm toon järele ja isa süda muutub hellaks ka?
Selle karmuse kohta ütlen nii, et ega ma väga karm ole. Pigem olen kerge järeleandja, kui inimese muret näen, ja firma juhatuse liikmed soovitavad mul pigem eemale hoida nende olukordade juurest, kus süda liiga pehmeks võib minna.
Kes natukene minu asju teab, teab ka seda, et ega poisiga olnud kõige kergemad aastad kuni umbes 20-aastaseks saamiseni. Aga ma olin noorena ise ka paras väänik, ei kaotanud ma kunagi lootust. Ma olen ikka seda meelt, et kui 25-selt ei hakka mehest meest saama, siis hakkab lootus kaduma ja kui kolmekümneselt ei ole ka veel mees, siis on kõik kadunud.
Tänavu sai ta 23 ja kui see ralli talle huvi pakub … Olgugi, et see mulle eriti ei meeldi, sest see spordiala on elu- ja terviseohtlik. Ja kui ta auto üle katuse keerab, siis käib loomulikult esimese hooga nõksakas läbi.
Viru ralli ajal suutis ta 200 meetrit enne finišit auto üle katuse ajada. Samal päeval oli mul aga kursuse kokkutulek, mida pidasime minu juures. Ja just tulid Rakvere südalinnas minu kaheksa kursusekaaslast, kellest pooli polnud 30 aastat näinud. Juba märkasime teineteist ja naeratasime ning siis tuli see kõne: “Isa, läks nii, nagu poleks pidanud minema.” Hetkel pikemalt uurima ei hakanud, panin telefoni ära, aga mu kursusekaaslased võisid küll mõelda, et näe, üldse ei ole rõõmus neid nähes. Ma muidugi ütlesin, et ärgu minu virilat naeratust väga vaadaku, mul sõitis poeg just üle katuse.
Mis Sa ise arvad, kas poisis Euroopa tippsõitja jagu sisu on?
Mina arvan, et kui me niimoodi edasi paneme, siis vaadates senist arengut – võimatut pole midagi. Kui sõdurpoisil marssalikeppi kotis ei ole, siis pole mõtet rabadagi. Mina igal juhul aitan sellele kõigiti kaasa, kuid rõhutan, et see ei pea tulema meeletu rahaga. Praegu sõidab ta 2000. a Subaru Imprezaga ja kui tema väga suurte kogemustega treener Priit Kasak ükskord ütleb, et nüüd hakkab tehnika arengule jalgu jääma, siis alles läheme uuemate masinate peale.
Ka oled plaaninud oma suuri ärikogemusi ka tulevastele põlvedele edasi anda?
Seda ei olegi kerge edasi anda. Kõik algab lapsepõlvest ja äritegemist ei saa muudest inimlikest omadustest eraldada. Ma pole ise küll maailma mastaabis eikeegi, võin öelda, et suurt äri ei saagi ajada, kui oled väike inimene. Sa lihtsalt jooksed kinni. Ühtegi äri ei saa ajada ilma teiste inimesteta. Kui sa ise ikka suur siga oled, endale elaja ja teistega mittearvestaja, siis asi ei lähe.
Mida vanemaks saan, seda rohkem elan põhimõtte järgi: ära tee teisele seda, mida endale ei taha.
Teine pool on, et äris läbilöömiseks on nina vaja. Peab vastav intuitsioon olema. On vaja tunnetada, millega saab läbi lüüa, aga inimlikud väärtused on ikka üle kõige.
Kas memuaare ei ole plaanis kirjutada?
Ma ise pole plaaninud, aga meil siin Rakveres on üks ajakirjanik, Hillar Mõttus, kes on mulle seda aastaid välja pakkunud. Aga täna on vara memuaare kirjutada, sest kõiki asju ei saa veel kirjutada. Mõni asi on inimlikult mõistetav, aga täna veel ei saa avalikult kirjutada. Ma ei ole kunagi südametunnistuse vastu läinud, aga on asju, mis tahavad veel laagerdumiseks aega.
Aga see aeg tuleb?
Ma arvan küll. Kas see on nüüd laiale ringile või ainult oma perele ja lastele, see sõltub juba sellest, kuidas asi välja kukub.
Küsitles Mati Palmet
Foto Eha Neito
