MART POOM: Pead oma tööd armastama, pead olema väga pühendunud ja natuke individuaalsportlase mentaliteediga.
Öeldakse, et suurest spordist kõrvale astunud sportlane kipub tegelikult ikka platsile tagasi. On see tunne ka Sinus olemas?
Ausalt öeldes ei tunne. Üle aasta on tegevkarjääri lõpetamisest möödas ja hakkan ära harjuma mõttega, et minu mängud on mängitud. Nüüd proovin aidata teisi paremaks saada, teha treeneri- ja ametnikutööd. Kolisin just Eestisse tagasi, nüüd on uued eesmärgid, uus elu, uued väljakutsed.
Tegevspordis on väga lihtne – eesmärgid on kõik tiitlivõistluste ja turniiridega paika pandud. Aga tippspordile järgnevas elus on natuke teisiti. Seal on võimalus ise endale eesmärke seada. Milline on Sinu praegune suur eesmärk?
Suur eesmärk on omanimeline jalgpallikool luua ja korralikult tööle saada. Samuti tahaks aidata FC Florat, et selle süsteemi korrastada ja saavutada, et Flora võidaks jälle meistritiitli ära.
Aga võtame veel suuremalt kui omad meistrivõistlused. Sellest hetkest, kui meil räägiti, et meie talvedest, suusakoolkonnast ja treeningutingimustest ei saa kunagi tulla tippmurdmaasuusatajaid, kulus vaid napp viis aastat olümpia- ja maailmameistrivõistluste võiduni. Kas midagi taolist võiks ülihea õnnestumise korral teoreetiliselt juhtuda ka maailma mastaabis tähtsusetuks peetava Eesti jalgpalliga?
Ei saa võrrelda suusatamist ja jalgpalli. Jalgpall on ikkagi maailma kõige harrastatum spordiala. Konkurents on palju suurem kui suusatamises, kus tuleb arvestada vaid mõne Põhja- ja Kesk-Euroopa riigiga. Teiseks on see võistkondlik ala. Eestil on palju lihtsam viia individuaalalal paar sportlast maailma tippu kui teha seda meeskondlikul alal. Aga Läti on suutnud end EM finaalturniirile mängida. Nii et mitmete heade kokkulangemiste korral, kui on tehtud kõvasti tööd ja samal ajal peal andekas põlvkond, on see siiski võimalik. Kõigepealt on vaja palju tööd teha ning ka üldsuse ja riigi toetust.
Kas oskad suure rahvusvahelise kogemusega jalgpallurina näha ka Eesti jalgpalli arendamisel tehtud vigu?
Ma arvan, et kõige suurema põntsu pani meile see, et olime 50 aastat suurest jalgpallist eemal ja Eestis jalgpalli ei arendatud, kuna Moskvast öeldi, et eestlased ei oska jalgpalli mängida. Kohalik liiga oli asjaarmastajate mängumaa. Sellise taustaga on väga raske see vahe tasa teha ja jõuda Euroopa jalgpallimaade hulka. See 50-aastane eemalolek lõhkus ka traditsiooni. Mis puudutab pealtvaatajate arvu ning jalgpalli tähtsust ühiskonnas, siis pole see selline nagu teistes Euroopa riikides.
Aga alates 1991. aastast oleme läinud päris loomulikku rada pidi ja rohkem on olnud õnnestumisi. Võib-olla oleks tahtnud, et oleks olnud rohkem riigi ja omavalitsuste tuge infrastruktuuri parandamisel. Me oleme ju ainus Balti riik, kellel pole oma sisehalli, mis antud tingimustes oleks hädavajalik, et tõsta meisterlikkust ja arendada noormängijate tehnikat.
Tuleme väravavahi ameti juurde. Väravavahi skoor saab olla ainult negatiivne. Kas tundsid kunagi sportlasetee alguses ka psühholoogilist koormat, et ei saa kunagi olla see mängija, kelle pilt on ajalehtede esiküljel koos pealkirjaga “See mees lõi värava ja tõi võidu!”?
Aga ka väravavahid on tihti oma-moodi mängu kangelased. Tihti on väravavaht see, kelle tegevus toob võidu või viigipunkti. Kõige rohkem loeb, et see amet peab meeldima. Pead oma tööd armastama, pead olema väga pühendunud ja natuke individuaalsportlase mentaliteediga. Palju peab tegema individuaaltrenni, erialast trenni – ka mina tegin. Ja muidugi on psüühilised omadused väga tähtsad. Peab olema enesekindlust, julgust, hea keskendumisvõime ning pead suutma oma eksimustest kiiresti üle saada.
Vahel jääb ka niisugune mulje, et kui jalgpallimeeskonda võrrelda orkestriga, siis nii mõnelgi puhul on väravavaht dirigendirollis.
Tõesti, ma arvan, et ka see on üks väravavahi ametiülesandeid, et ta juhiks nii kaitseliini kui ka poolkaitset. Väravavaht näeb tagant kõige paremini ja saab nii hääle kui ka käemärkidega juhtida, kuidas peaks kaitse liikuma, kuidas paremini katta vastast ja nii saab paljud ohtlikud olukorrad juba ette ära hoida.
Väravavahilt nõutakse veidi rohkem looduslikke eeldusi – loeb kasv, loeb loomulik reaktsioonikiirus jne. Eestlased võivad olla uhked, et meil oli Mart Poom, aga uut sama tasemega meest väravasse leida on väikese rahvaarvuga riigil raskem kui mõnel teisel. Kas ise näed hetkel endale mantlipärijat?
Praegu on meil neli väravavahti, kes on koondises mänginud ja kõik mängivad hetkel ka välismaa klubides. Väravavahtide valikut on meil küll. Ja ka noori on peale tulemas.
Mida soovitad noortele, kes tahavad jõuda jalgpalliväravas kord sama kaugele kui Mart Poom?
Väga lihtne – harjutada, harjutada, harjutada … Mingit imanippi ei ole. Mida rohkem sa harjutad kas üksi, sõbra või meeskonnaga, seda parem on.
Küsis: Mati Palmet
Foto: Mati Palmet
