MARKO REIKOP: Ristsõnad on kõvasti rikastanud minu keelekasutust
Marko, hiljuti rääkisid sa „Ringvaates“, et sulle meeldib väga ristsõnu lahendada. Millal sa seda viimati tegid?
Eile õhtul lahendasin ühe ära. Ja just hetk tagasi mõtlesin, et teen veel ühe. Hakkasin just kirjutama esimest vastust, et mõistus on „aru“, aga näe, nüüd rohkem ei jõudnudki … Tegelikult olen ma ristsõnu lahendanud lapsepõlvest peale, täitsa terve elu. Viimased kolm-neli aastat olen seda teinud aga peaaegu igal õhtul. Mõni ristsõnaajakiri käib mulle koju, mõne ostan iga kuu juurde. Nii et võib öelda jah, et mulle meeldib neid lahendada.
Kust sul see vaimustus pärit on?
Mu ema on väga agar ristsõnade lahendaja. Isegi agaram kui mina. Ja vanem vend lahendas neid ka hea meelega. Kuskil viiendas-kuuendas klassis hakkasin siis tõsisemalt proo-vima. Nooruse vahel ilmusid siis need Pähklipureja ristsõnad, mis olid päris head. Huvitaval kombel on ristsõnad saatnud mind terve elu. Klassikaaslased olid ka sellised, kellega alati sai ristsõnu väljasõitudele kaasa võtta ja siis bussis või rongis loksudes lahendada. Hiljem oli päris pikk periood, kus pidasime sõpradega üpris tihti ristsõnalahingut. See on väga hea mäng, uskuge mind! Käib nii, et kogu kamba peale võetakse ette üks ristsõna. Üks mängija kirjutab ühe vastuse, teine järgmise, siis kolmas ja nii aina edasi. Alguses vastavad kõik muidugi lahtreid, kus küsitakse asesõnu „ma“ ja „sa“ ja „ta“, aga edasi läheb keerulisemaks. Võidab see, kes kirjutab viimase sõna. Ma olen üsna veendunud, et see on minu leiutis. Vot, panus mälumängu ajalukku (naerab)!
Kas nii tihti lahendades tüütuks ei lähe ja vastused pähe ei kulu?
Eks mingil hetkel hakkavad küsimused muidugi korduma, aga siis tuleb väike lahendamispaus sisse ja kõik need Rumeenia linnad ja Itaalia jõed, mille tähekombinatsioonid hakkasid vaikselt juba pähe kuluma, lähevad jälle meelest ära. Ja eks ristsõnade koostajad püüa-vad ju ka kõigest väest, et nende küsimused kogu aeg ei korduks. Selles mõttes on klassikalised ristsõnad ikka palju paremad kui mingid sudokud, kus laod ainult numbreid ruutudesse.
Seega sa kõiksugu krüptogrammide ja muude sääraste mõistatuste fänn pole?
Ei, tõesti ei ole. Neid ma ei viitsi üldse lahendada. Lähen kohe närviliseks, kui pean end mingitest uutest keerulistest lahendamisõpetustest läbi närima. Need esimene-paremale-ja-neljas-alla tüüpi ristsõnad mulle ka ei meeldi. Eelistan ikka neid vanu häid n-ö Skandinaavia ristsõnu. Ja mida suure-mad need on, seda parem. Kusjuures! Miks enam ei anta välja ülisuuri ristsõnu nagu vanasti – selliseid, mida sai kogu köögilaua ulatuses laiali laotada ja siis ühest otsast lahendama hakata? Vot sellised mulle meeldiksid. Tulgu nad välja kas või kaks korda aastas, ma ostaksin kohe. Praegu on kõik maksimaalselt kaks korda A4 suuruses ja ausalt öeldes on see igav. Väga-väga suurte nišš on täiesti täit-mata. Turgu ju nagu oleks, sest erine-vaid ristsõnu ilmub praegugi nii palju, et mitte keegi ei jõuaks kõiki neid kuu aja jooksul ära lahendada. Idee teile siit, eks ole …
Oled sa ise pidanud ka mõne ristsõna koostama?
Seda on vist kõigil elus ette tulnud. Näiteks maastikumängude jaoks olen teinud kunagi … Viimati sai tehtud eelmise aasta kevadel ühe firma suvepäevade jaoks, mida aitasin korraldada.
On koostada keerulisem kui lahendada?
Muidugi! Tõsise ristsõna koostamise jaoks peab ikka väga erudeeritud olema. Ja kogu aeg peab ikka entsüklopeedia kõrval olema.
Oled sa muidu isepusija või vaatad ikka ka entsüklopeediast vastused järele?
Vanasti vaatasin muidugi entsüklo-peediast, aga moodsal ajal ikka internetist. Samas, ega sealt ka teinekord need vastused nii lihtsalt välja jookse kohe. Aga põhimõtteline isepusija ma küll ei ole. Kui ikka ei tea, siis otsin netist vastuse, mitte ei piina ennast lõpmatuseni.
Aga kui internet ei aita ja ristsõna kohe üldse välja ei taha tulla?
Siis ma lähen kohe väga närviliseks. Ausalt. Mõni koht painab mind ikka tükk-tükk aega, et no kuidas on võimalik, et see välja ei tule. Teinekord ei saa ma magama ka minna sellepärast. Aeg-ajalt helistan ma siis emale, kes on minust kõvem ristsõnade lahendaja, ja pärin, mis tema selle vastuseks sai. Ja siis imestan, et no kuidasmoodi ta küll selle peale tuli. Aga vähemalt on rahu majas jälle mõneks ajaks. Samas ei pea ma ristsõna tingimata viimase ruuduni ära lahendama. Kui lahendus on käes ja viimasest nurgast on puudu mingi jabura küsimuse vastus, mille teadasaamine mulle midagi ei anna, siis las need kolm tähte jäävad, mis mul sellest.
Suudab sul veel mõni asi ristsõnade juures juhtmed krussi ajada?
Teinekord vaat et vihastad endal paised ihule, mõeldes, mismoodi sai see ristsõna koostaja sellise lahendussõna peale nii lolli küsimuse moodustada?! (Marko ohkab kohe südamest.) Et need kaks asja pole ju üldse omavahel seotud, siin puudub igasugune loogika, kas ma pean hiromant olema? Aga tegelikult olen ma ristsõnu juba nii kaua lahendanud, et tean, millise koostaja omad mulle sobivad ja millise omad kohe üldse mitte. Viimastest keeran siis kohe lehe edasi ega hakka üritamagi.
Kui lahendused käes, kas saadad vastused ära ka võidu lootuses?
Vot seda pole ma küll iial teinud! Olen ikka mõelnud, et lahendan neid ju enda jaoks, mitte sellepärast, et meeleheitlikult mõnd pesuseepi või šampooni või uut ristsõna võita tahaksin.
Ja mis su hallid ajurakud sellest enda jaoks lahendamisest võitnud on?
Ma ei tea, kas ristsõnad on mind teinud konkreetselt targemaks, aga päris kindlasti ei ole nad teinud mind ka rumalamaks. Muidugi on üks suur pluss – need on kõvasti rikastanud minu keelekasutust. Inimesele, kellele rääkimise eest palka makstakse, tuleb see ainult kasuks, ma leian.
Kuidas sa muidu oma mõistust vormis hoiad?
Ma loen päris palju. Ilukirjandust just viimasel ajal mitte, aga kõiksugu üldhuviasju. Praegu näiteks National Geographicut ja Imelist Teadust. Need on päris põnevad. Ja harivad.
Küsis Kai Väärtnõu (Naisteleht)
Foto: Ülo Josing/ERR arhiiv
