MARKO ATSO ja Metsatöll: Peab olema eesmärk, kuhu liikuda.
Kas Sind veidi ka häirib, et sellest mehest, keda teati kui Atso-kes-mängib-peaaegu-kõigis-raskeroki-bändides-trumme, on saanud mees, keda tuntakse Metsatöllu Atsona?
Eks ma viimsel ajal olengi rohkem Metsatölluga tegelenud. Teiste asjadega ka jõudumööda, aga teistelgi on palju muid asju – näiteks Human Groundi Tarvo mängib kitarri ka The Sunis, mis tähendab, et ka Human Groundiga on väga keeruline nädalavahetustel kontserte teha, kuigi me vaikselt aktiveerume uuesti augustis. Loits on niikuinii pausi peal – kui tuleb uus plaat, siis teeme ka uue mürtsu. Ja rohkem bände mul hetkel ei ole.
Kas oled vahel tundnud, et Metsatöllu raskeroki bändi jaoks väikeriigi puhul tavatu populaarsus seab aeg-ajalt mingeid ahelaid? Ilma publikuta bänd on vaba, aga publikuga bänd on osaliselt sellesama publiku oma.
Me püüame võimalikult õigesti mõelda, kui palju on meid inimestele vaja ja et pakkumine ei oleks liiga suur. Aga samas, mingid kontserdid, mida paku-takse, tuleb vastu võtta kas või sellepärast, et peame näitama inimestele, et oleme olemas. Oleme viie aasta jooksul nii hakkama saanud, et pole pidanud telefonitoru tõstma, et ennast kuhugi pakkuda. Ikka on meile helistatud ja esinemist pakutud. Ainult plaadiesitluskontserdid oleme ise organiseerinud.
Metsatöll tegutses ju üsna pikka aega täiesti underground-bändina, mida teadis vaid konkreetse ˛anri huviliste seltskond ja lai avalikkus praktiliselt mitte. Kuidas on Sinu arvates Metsa-töll arenenud või muutunud selle aja jooksul, mil kogu Eesti on teid tundnud?
Eks see tegelikult nii olegi, et iga asi areneb nii palju, kui seda asja ajada. Kuni 2004. aasta lõpuni oligi Metsatöll tegijatele väike kõrvalhobi ja lõõgastusmoment. Aga pärast seda on see olnud asi, mida inimestele on vaja, ja sellepärast teemegi. Ja miks mitte teha seda, mis endale kõige rohkem meeldib? Ma tean väga hästi, et kõigile meist neljast meeldib rohkem laval olla kui tööl käia. Ja loomulikult on iga muusiku salajane unelm, et elada ära oma muusikutegevusest. Hetkel Metsatölluga on see meil saavutatud.
Metsatöllu mehed enam kuskil kaheksatunnitööl ei käi?
Ei.
Mäletan, et aastaid tagasi ütlesid kuskil intervjuus, et Eestis ei ole see praktiliselt võimalik. Kas siis vältisid tagasihoidlikkusest liig suure eesmärgi väljakäimist või oli asi tõesti siis nii utoopiline?
Võib-olla oli see mingis intervjuus sellest ajast, kui meil veel ei olnud lepinguid. Ainult Eestis, jah, pole võimalik bändiga ära elada, aga kuna meil on nüüd ka maailma uksed lahti, siis praegu on selline äraelamine vägagi võimalik.
Kuidas ikka juhtus nii, et maailma uste lahtiminek ei toonudki teile seda olukorda, kus leping on tore asi riiulis, aga endal tuleb veel rohkem peale maksma hakata? Enamikul juhtudel kipub artistidega esimese lepingu puhul nii minema.
Selle asjaga ongi niimoodi, et kuna olen selliseid asju kõrvalt näinud, siis tean, et on olemas igasuguseid variante, mismoodi sinna maailma siseneda. Üks võimalus on maksta kõigepealt väga palju, et press sisendaks inimestele, kui hea sa oled. Ja on olemas ka teine, odavam variant, kus inimesed leiavad su üles ja ostavad plaate ilma pealesurumiseta. Meil õnneks hakkas juba aastast 2005 käima see teine variant. Ega me muidu seda Universali lepingut ka kuus kuud ei teinud ja kõike ümber ei kirjutanud. Tõmbasime sealt viis-kuus punkti päris maha ja teised tegime ka ümber. Kes plaadifirma lepingule kohe alla kirjutab, on loll!
Aga mis oleks juhtunud, kui plaadifirma agent oleks selle peale lepingu puruks tõmmanud ja naeratades minema kõndinud?
Olime selleks valmis. Ja kui olekski nii läinud, oleksime öelnud südamerahuga head aega ja kogu moos.
Aga ei läinud nii?
Ei-ei! Kõigi asjadega oldi nõus. Kui küsid, siis antakse, kui ei julge küsida, siis ei jõuagi kuhugi.
Kuulda on olnud, et Metsatöllu niisuguse edu taga ongi Marko Atso ja see ongi tema projekt sellest hetkest peale, kui üks noor karvane rokimees sai täiskasvanuks ja mõistis, et elus peavad ikka jalad maas olema.
Ma lükkaks selle tegelikult ümber. Mul on väga hea ajada asja, kui mehed on hingega selle juures. Otsused, mis me vastu võtame, lepime kõigepealt koos kokku. Selles bändis on kõikidel võrdne osa, kuigi jah, selle asjaajamise on nad mulle loovutanud.
Siiski teame, et võtsid Metsatölluga asjal sarvist kinni – särgid, plaadid, memorabiilia, esinemised … Kas mõtlesid sellega alustades, et see võiks ka mõni teine bänd olla, kellega nii toimetada?
Otseselt ei mõelnud. Mulle meeldib ajada asja, kus kõik mehed on hingega kaasas ja pole loomingulisi lahkarva-musi. Ja peab olema eesmärk, kuhu liikuda. Need asjad, mis tundusid viis aastat tagasi utoopilistena, on nüüd saavutatud. Ja nüüd tundub seda ikka vähe olevat.
Mis oleks praegu selline eesmärk, mis tunduks nüüd liiga suur olevat?
No ma mõtlen, et nii hästi kui sellistel bändidel nagu Iron Maiden või KISS, ei hakka Eestis kunagi kellelgi minema. Aga teha lähiaastatel kaks-kolm Ameerika- ja Euroopatuuri, on Metsatöllu jaoks täiesti reaalne eesmärk.
Kui suur on Metsatöllu maailm praegu?
Maailma jaoks oleme lapsekingades väike bänd. Maailma jaoks oleme praegu täiesti uus, sellel aastal tulnud bänd. Arvan, et kolme-nelja aasta pärast saame rääkida, kuidas meil on maailmas läinud. Hetkel tean, et nii palju kui oleme käinud, on meil läinud väga hästi.
ABBA viimane rootsikeelene lugu oli “Waterloo”. Millal laulab Metsatöll viimase eestikeelse laulu?
Inglise keeles ei hakka me kunagi laulma, see on ammu ära otsustatud. Nii kaua, kui on nimeks Metsatöll, käib sellega kaasas eestikeelne laul. See on meie bändi üks põhiline point üldse – viia eestikeelne muusika maailma.
Küsis: Mati Palmet
Foto: Kristjan Lepp
