MARJU LÄNIK – kahe pealinna tüdruk
Kas väike Marju lasteaia-eas ka vahel lauljat mängis ja suurest estraadist unistas?
No kindlasti. Lasteaias ma küll käinud ei ole, aga esimese laulu laulsingi esimeses klassis, kui 6-aastaselt kooli läksin.
Olete pärit Otepäält. Millised on mälestused sealt?
Seal ma alustasingi oma lauljateed. Edasi sai esinetud mitmel moel – nii laste- kui ka kammerkooris, nii solistina kui ka koolibändis ja ansamblis. Veljo Tormise juhendamise all laulsin regivärsilist eesti rahvalaulu. Siis olin juba 11. klassis, kui Tormis veidi aega meie koolis tegutses. Ta nimelt armastas Otepää kandis puhata, sellepärast olid tal ka siin kontaktid. Neid laule käisin laulmas ka Eesti Televisioonis ja see oligi tegelikult minu esimene teleesinemine. Selle saate pealkirja ei oska enam öelda, aga see võis mingil moel olla seotud koolieluga. Ja ega ma teagi, kas see ETV arhiivis kuskil veel alles ka on.
Kas see teleesinemine tõi ka mingi ihaluse suure lava järele?
Suure lava kogemus tuli tegelikult mitmed aastad varem, kui ma hakkasin Otepää kultuuri-majas käima estraadikavades, kuhu mind kutsuti solistina laulma. Ja seal oli minu õpetajaks Evi Savi, kes on selline „maa sool“ Otepääl – õpetab siiani soliste. Selle estraadikavaga olid meil kontserdid peaaegu kõikidel nädalalõppudel ja kaugeltki mitte ainult Otepääl, nii et päris vabu päevi mul siis polnudki. Estraadikavadele lisandus üsna peatselt ka bänd, mille nimi oli Nustago. Vahel oli nii, et solistina esinesin estraadikavas ja seejärel läksin uuesti lavale, et esineda ansambliga tantsuks. Ja saalid olid meil alati väga täis.
Otepää kultuurimaja oli mulle nagu teine kodu 6. klassist kuni keskkooli lõpuni välja ja isegi veel hiljem.
Kas mõni pill ka kättmööda on?
Õppisin omal käel, kuulmise järgi, ära akordionimängu. Üks mu vendadest mängis ikka päris hästi ja tema pill see oligi, millel ka mina mängima õppisin. Olin siis 5. klassis.
Kas Otepäält kiskus ka suurde linna?
Meie esinemistel käis palju rahvast mujalt, ega tänagi Otepääd ilmaaegu talvepealinnaks nimetata. Nii et olen kahel moel pealinnatüdruk. Mul olid uued plaadid kogu aeg kättesaadavad, lindistasin nad ümber ja seepärast oli tolleaegne muusika mulle kõik tuttav. See oli aeg, mil olid The Beatles, Creedence, Led Zeppelin, Nazareth, Deep Purple, Eagles, Smokie, Hot Chokolate, Sailor, Slade, The Sweet, Middle of the Road, kuni tuli ABBA. See on see aluspõhi, mis on mind kõik need aastakümned saatnud.
Aga kuidas see suurde linna sattumine ikka tuli?
Oli jaanipäev 1975, Pühajärve lauluväljakul jaanipidu, kus esinesin ja ka õhtut juhtisin. Seal olid inimesed ENSV Riiklikust Filharmooniast, kes töötasid orkestris Vana Tooma Moosekandid – kitarrist Vello Marken ja helireźissöör Marika Lenk (hiljem Marika Tuus). Neil oli tulemas konkurss uue naissolisti leidmiseks. Mul oli aga käsil keskkooli lõpetamine ja pool aastat käidud Tartu Ülikoolis ettevalmistuskursustel, aga siis tuli kutse filharmooniast konkursile, et saada sellesse kollektiivi. Konkurss oli tõsine, aga läbisin selle edukalt.
Vana Tooma Moosekantides esitasin soololugusid ja üsna pea laulsime ka triona koos Ele ja Kaja Kõlariga. Seda juhatas Arved Haug ning orkestriga laulsid mitmed tolleaegsed tippsolistid.
Sinna läksite ikka pesamunaks?
Jah, muidugi. Kui konkursile läksin, olin veel 17-aastane. Esimene sõit oli kohe Ukrainasse Eesti kultuuripäevadele septembris 1975. Esimene saal oli Kiievis 5000-kohaline kultuuripalee. See võttis küll põlve nõrgaks. Sellele järgnesid esinemised Moskvas, Leningradis, Lätis ja muidugi Eestis. Ja nii see läks kuni 1977. aastal sain kutse esineda filmis „Suveviisid Võrtsjärvel“, kus esitasin Kaja Kõlari laulu „Annan sind vabaks“. Varsti kutsuti ETV „Noortestuudiosse“ ja üsna pea 1978. aastal saatesse „Kaks takti ette“, kust tulid nii laureaadi- kui ka publiku lemmiku tiitel.
Järgnes Haapsalu „Valge daami“ lauluvõistlus, kus võitsin kaks esimest preemiat. Samal ajal astusin sisse Tallinna Pedagoogilisse Instituuti statsionaari näitejuhtimise erialale.
1979 osalesin esimest korda ka Arne Oidi lauluvõistlusel Feliks Mandre lauluga „Sind otsin“, kus sain preemia raske laulu hea tõlgendamise eest. Samal ajal olin juba mõnda aega esinenud ansambliga Mobile. Mind teadis sinna kutsuda üks Vana Tooma liikmetest, kuna selle ansambli tegutsemise lõppedes jätkas puhkpillide grupp Mobiles. Selle nime all tegutsesime poolteist aastat ja esinesime palju ka Eestist väljaspool, hiljem moodustati Mobile rütmigrupi baasil ansambel Music Seif, juurde tuli laulma Tõnis Mägi ja taas jätkusid kontserdireisid NSV Liidus. Hiljem on olnud hea koostöö ansamblitega Vitamiin, Kontakt, Mahavok ja Moskva ansambliga Dialog .
Kas laulmisest kunagi jagu täis ka on saanud? See Venemaal käimine oli ju päris kurnav.
See oli väga-väga raske tegevus. Ei ole kerge olla nädalate kaupa kodust eemal, elada hotellides, reisida lennukite-rongidega ühest linnast teise ja anda selle kõige juures iga päev kontserte. Kõige vastutusrikkam aeg oli 1983. aastast, kui alustasin puhtalt soolokontsertidega. Ja solistil oli vastutus kõige suurem. Häält võisid röövida pinged, ajavahed, vähesed unetunnid … Kõik lauljad teavad, et uneaeg on hääle hoidmise juures tohutult oluline – kaheksa unetundi on miinimum.
Oli väga raskeid hetki. Solist saab oma õlule nii hea kui ka halva. Päris naljakas oli vastutada selliste asjade eest, millest ise polnud undki näinud. Et selle käes alati hea välja näha, pidi olema üliinimene.
Mind valiti sageli NSV Liitu esindama ka välismaal rahvusvahelistel konkurssidel ja festivalidel. Ilmselt oli siin osa nii häälel kui ka „kaubanduslikul välimusel“.
Kui paljudesse maadesse reisid viisid?
Indiasse, mitu korda Kuubale, korduvalt Soome, Poolasse ja Tshehhoslovakkiasse, Bulgaariasse, Saksamaale, mitmetesse endise Jugoslaavia vabariikidesse, USA-sse, Taani, Rootsi … kõik ei tule kindlasti meelde. Aga meelde tuleb see, et Vietnami jätsin minemata, liiga palju oleks rongisõitu olnud.
Milliseid auhindu õnnestus võita konkurssi-del ja festivalidel?
Neid on päris mitmeid. 1983. aastal võitsin preemia näitlejameisterlikkuse eest Kesktelevisiooni konkursil „Lauluga läbi elu”. 1984 tuli võit rahvusvahelisel võistlusel „Vilniuse tornid”. 1985. aastal sain ülemaailmse noorsoo- ja üliõpilasfestivali laureaadiks ja samal aastal esindasin NSV Liitu rahvusvahelisel konkursil „Intertalent” Prahas, kus võistles 26 lauljat 22 riigist. See oli suurem kui Eurovisionil osalenud riikide arv. Läks hästi, sain preemia näitleja-meisterlikkuse ja vokaaltehnika eest. Sellele järgnes kaks konkursipakkumist – üks Kuubasse ja teine Rootsi, valisin Kuuba. Konkursi nimi oli „Gala ´86” ja NSV Liidu esindajana sain seal esimese preemia.
Sama aasta lõpus võitsin lauluga „Head uut aastat” Arne Oidi lauluvõistluse peapreemia.
Mitmel aastal olin Eesti populaarseim laulja nii ajakirja Noorus küsitluse järgi kui ka ülimenuka raadiosaate „Soovid, soovid …” kuulajate hinnangul. Siia oleks veel paljugi lisada.
Kas võimalus ringi reisida oli ka privileeg, mis hoidis laulmise juures kinni?
Muusika ise hoidis laulmise juures kinni. No kes poleks tahtnud tollal reisida, kuigi igal pool oli meil silm peal? Aga, et mul ei olnud mitte kunagi sellist mõttepoegagi, et jätaks Eestisse tagasi tulemata, siis ilmselt sai see üsna varsti ka neile silma-peal-hoidjatele selgeks. Ja seepärast ei olnud ka ühtegi põhjust, miks ei oleks mind pidanud lubama minna, kui kuskile esinema kutsuti. Ja õnneks kutsuti palju ja mitmele poole. Ka Kesktelevisiooni sattusin nii, et olin Moskvas esinemas, kui üks sealne toimetaja kontserti nägi ja „Hommikuposti“ saatesse kutsus, edasi tuli „Kutsuv tuluke“ jne.
Kuidas see ülikooli mineku idee tuli?
Kui ma 1979 astusin Tallinna Pedagoogilisse Instituuti, õppisin tegelikult hästi, aga olin sunnitud kolmandal kursusel pooleli jätma, sest tuli valida, kas kool või kontserdireisid.
Kuid olin kõik need aastad teadnud, et ühel päeval lähen uuesti ülikooli. Aastal 2001 tuli see hetk, kui oli olemas kultuurinõuniku eriala kultuuri- ja kunstimäned˛eri lisaerialaga. Nelja-aastase bakalaureuse käisin 100-protsendiliselt ära, ei puudunud ühestki loengust ning tegin kõik tööd ja eksamid viimseni õigel ajal. Lõpetasin keskmise hindega 4,96 cum laude. Siis kutsuti samasse edasi ka magistriõppesse ja täpselt samuti lõpetasin ka selle neljade-viitega, kusjuures 18 alustajast jõudis magistrikraadini 5.
Kas sama põhjalikult suhtute ka ristsõnade lahendamisse?
Jah, suhtun küll. Ega viimastel aastatel pole selleks palju aega olnud, aga kui teen, püüan ikka lõpuni teha.
Kas kõik paremad laulud on nüüd lõpuks plaadile saanud?
Aastavahetusel ilmus „Best of Marju Länik 1“, kusjuures olen selle ise produtseerinud ja teinud ära kogu protsessi, mis kaasneb ühe plaadi väljaandmisega. Samuti annan välja ka järgmise plaadi „Best of Marju Länik 2“, mis ilmub käesoleva aasta lõpul.
Millised on tähtsamad esinemised, kus Marju Länikut veel selle aasta sees kuulda saab?
Mind saab kogu aeg kuulda, aasta ringi. See, kuidas mind esinema kutsuda, on väga lih
Küsis: Mati Palmet
Foto: Marju Läniku erakogust
