MARGUS TABOR: Auhinnad mind ei meelita, mulle meelidib ikka see lahendamiseprotsess.
Idee teha intervjuu Tallinna Linnateatri näitleja Margus Taboriga tekkis siis, kui allakirjutanu osales populaarses ETV lastesaates „Saame kokku Tomi juures” ja tutvustas seal lastele ristsõnakoostamise kunsti. Üllatuslikult kompetentseid ristsõnalisi väljendeid, nagu „maakitsus Tais – Kra” ja „kanton Šveitsis – Uri”, kasutas võtete ajal Margus Tabori juhitud nukk Betty (koos Margusega ristsõnapildil). Kuidas Betty selliseid asju teab?
(Naerab.) Noh, sest see, kes annab Bettyle hinge ja teksti, on juba varasest noorusest olnud just nimelt ristsõnahuviline. Minu esimesed ristsõnalahendamised said alguse ajalehest Säde, kus oli sellelaadseid asju sees, ja sinna lehte sai isegi kaastööd tehtud, kuigi ühtki neist ilmselt tegelikult ei avaldatud. Sellal oli veel tavaks lahendada Raadiolehes ilmunud ristsõna, milles olid minu jaoks küll maru rasked küsimused, aga vahel ma sain mõne neist ikka valmis ja see lahendamishuvi on mul säilinud siiamaani.
Kas lemmikristsõnade tüübid on läbi aegade olnud samad või on nad aegade jooksul muutunud?
Sudoku on kindlasti üks uuema aja lemmikuid, mille vastu ma tegelikult kaua võitlesin – no kohe kuidagi ei tahtnud neid numbreid ja rehkendamist. Vaatasin neid alguses sellise pilguga, et nii, nende numbrite õnge ma ei lähe. Aga ükskord istusin, leht käes (ilmselt oli see WC-s), uudised olid loetud ja ma vaatasin et oot-oot, mis see siis on, ja hakkasingi taipama, kuidas seda lahendatakse, kuigi lõpuks tuli välja, et selles sudokus oli isegi viga sees. Aga asja sain selgeks ning nüüd kuulub see kindlalt minu hommikukohvi juurde.
Ja ongi nii, et iga päev algab sudokuga?
Jah, näitleja päevakavast sõltuvalt lähen teatrisse tööle kella üheteistkümneks. Enne seda saab laps kooli viidud või koeraga jalutamas käidud, seejärel on aga aeg leht postkastist võtta, kohv valmis teha ning tihtipeale juhtub nii, et uudised jäävadki lugemata, sest ma lihtsalt teen selle sudoku ära ja leian, et päev on juba korda läinud.
Ma ei ole ka selline lahendaja, kes haarab teatmeteoste ja atlase järele, eriti ajavad mind närvi sellised ristsõnad, kus on küsitud „küla Ugandas”! No kuulge – „küla Ugandas”! Ma saan aru, et „linn Laoses”, ma võtan need vähesed linnad sealt välja (ma olen just Laosest tulnud ) ja saan ta kirjutatud. Ja kui on sellised asjad, mis mind ei huvita, näiteks kas selle küla nimi on Ngoya või Nbuya ja kui see ei oma ka tähtsust konkreetse ristsõna mõistes, siis ma kirjutan sinna lihtsalt Q-tähe. Q-täht seepärast, et seda saab kõige harvemini kirjutada ja mulle lihtsalt ei meeldi tühje ruute jätta.
Kas reisil oli ka palju ristsõnu kaasas?
Oli küll. Aga reisidel mõtlen tavaliselt rohkem sellele, millal ma sinna kohta jälle sattun, ning seetõttu tegelen ristsõnadega üksnes lennukis ja sedagi vaid pilvise ilmaga.
Kas teil on olnud ka sellist juhust, et olete pidanud näitlejarollis ristsõna lahendama? Ma ei mõtle nüüd seda Betty rolli, millest sissejuhatuses juttu tuli.
(Mõtleb pikalt.) Vist ei ole ette tulnud, kuigi pea see tulla ei või. Praegu on mul uue etenduse proovid („Vaata, ma kukun” esietendub 9. aprillil 2011) ning see tegelane, keda ma seal mängin, võib tegeleda kõigega ja miks mitte ka ristsõna lahendada.
Aga etenduse vaheajal või lihtsalt sellal, kui te laval ei ole? Või olete nii rollis sees, et muude mõtete jaoks aega ei jätku?
Ei, kui etendus on ammu välja tulnud ja pausid lavale minekute vahel on pikad, siis ma ei ole ainus, kes vahetevahel ristsõna ette võtab. Mäletan, et kolleeg Ene Järvisel oli alati ristsõna ja ta kunagi ei tahtnud, et seda keegi vahepeal lahendaks (sellal kui ta laval oli), ning ükskord tuli mul mõte teda natuke kiusata – ma kirjutasin terve tema ristsõna täis, aga ainult A-tähti (see nõudis mult päris palju vaeva), nii et ristsõna nägi välja justkui lahedatud.
Ja kuidas Ene Järvis reageeris?
Noo … lõbusalt. Valulis-lõbusalt. Ega ma teda ju päriselt kiusanud, ses mõttes, et ma ei lahendanud ristsõna päriselt ära – vastuseid ta teada ju ei saanud. Meil ikka peetakse ristsõnadest lugu. Vahel tulevad isegi grimeerijad ja küsivad üht või teist, nii et ka siin tuleb anda oma parim.
Kas teid ristsõnades midagi häirib ka?
Mind häirivad ristsõnades küsimused, kus on püütud nalja teha, aga lõpptulemus ei ole ei lööv ega vaimukas, vaid kuidagi pastakast välja imetud ning kui küsimus ja vastus on selliselt kokku punnitatud, siis jään ma vahel lausa jahmunult, mokk töllakil, vahtima, et mis asi see nüüd on?! Selline naljategemine, mille taga paistab koostaja saamatus ning asjale allajäämine, tekitab tahtmise öelda: ärge mind alahinnake!
Aga meeldivuse poole pealt?
Mulle meeldivad väga krüptogrammid, „Otsi paika“ tüüpi ristsõna ja ka klassikaline ristsõna ilma ette antud mustade ruutudeta. Vahelduseks tavalistele ristsõnadele on neid väga mõnus lahendada.
Eestis on kombeks, et ristsõnadega käivad kaasas ka auhinnad. Kuidas teil Fortunaga suhted on?
Mul on kombeks vastustekaart korralikult ära täita, nii et kõik vastused ja isikuandmed on kenasti peal, aga posti pole ma seda veel kunagi pannud. Ma ei ole sel viisil oma õnne kunagi proovinud. Auhinnad mind ei meelita, mulle meeldib ikka see lahendamisprotsess.
Kas olete järjepidev ristsõnalahendaja?
Ma ei ole selline lahendaja, kes ootab iga kuu uusi ristsõnu. See sõltub rohkem sellest, kuidas mu elu läheb, kus mu tähelepanu on. Kui mul on palju tegemist, käivad uue lavastuse proovid, on palju etendusi, siis võib minna mitu kuud nii, et ma ei vaata ristsõnade poolegi. Siis ühel hetkel on see mul laual nagu värske tuul või vana hea sõber ning tahaks öelda: „Oo, ma olen teid ära unustanud!”
Suur tänu vastamast ja loodetavasti ei löönud ma sassi teie päeva- ja aklimatiseerumisplaane.
Ei ole hullu, eile õhtul oli juba etendus, täna oli proov ja praegu oli just …
Ristsõnadega tegelemise aeg?
Enam-vähem.
Küsis: Jaanus Laidna
Foto: Ülo Josing
