MARGUS LEPA:
Kurat! Sulased on ikka päris ülekäte läinud!
Alustame “Kevadest”. Iga poiss on valmis mängima populaarset krutskivenda Tootsi, aga viril kitupunn Kiir pole just unistuste roll. Kuidas läks sellesse osasse sisseelamine ja negatiivse rolli tarvis vajalik enese mahasalgamine?
Kui normaalne inimene midagi teeb, siis koondab ta oma tähelepanu tulemuse saavutamisele. Kodaniku jaoks on tähtsaim riik, näitleja jaoks etendus. Kui seatakse esiplaanile isiklikud huvid, muututakse tihtipeale poliitikuks ja eksponeeritakse ennast valgel hobusel täistehtud riigi taustal. Pole olemas “+” ja “–” rolle, on näitlejad ja “näitlejad”. Ja need “–”-rollid on tihtipeale palju elujõulisemad, sest neis on omalaadsed krutskid sees. Positiivne kangelane on ju vaid kirjandusteoreetiline fenomen. Ütled, et “viril kitupunn” – aga MIKS ta niisugune oli? MIS teda käivitas? Kas see, et tegu oli hea ja kohusetundliku õpilasega heal järjel kõrgetasemelise käsitöömeistri perest, kelle soov oli hoida asjad kehtestatud reeglite piires ja lahendada ettetulevaid probleeme, oli ikka negatiivne? Muide, millises stseenis Kiir kaebamas käis?
Kuidas sattusid raadiosse?
Juhuslikult. Tosinkond aastat tagasi pakuti võimalust saadet teha ja hakkasingi tegema 5 päeva nädalas 2 tundi jutti. Nii see läks. Eks ma olin enne seda Eesti Raadios pendeldanud, lugenud ja esitanud … “Meelejahutajaga” sai ringi sõidetud …
Kas näitlejakarjääri ohverdamine raadiotööle on aja jooksul ka veidi kripeldama hakanud?
See ei olnud ohverdamine. Ma olen näitelaval imevähe üles astunud, küll aga muidu rahvast lõbustanud. Mis “kripeldamisse” puutub, siis mõnikord tuleb küll selline imelik tunne peale, et nagu tahaks midagi … Aga siis ma võtan mõne järjejutu lugemise ette või söön midagi magusat ja rahunen maha. Saate tegemine on ju tegelikult päris paras pähkel. Iga saade tahab värsket materjali ja tavaliselt sünnib analüüs ja seostamine otse-eetris. Pärast saadet ei mäleta tehtust enam midagi – selline enesekaitseline reaktsioon, muidu ajaksid need erinevad teemad küll üsna hulluks. Saateskeemide spikker jääb muidugi alles.
Raadiomehena ütled seda, mida mõtled. Mõni ütleb – aus, teine jälle – naiivne. Suur tarkus pidavat olema valetada, kus vaja, ja lihtsa-meelsus seda vajadust mitte märgata. Kas Sul tõesti ei tule vahel tahtmist targem välja paista?
No nüüd Sa pugesid küll “kaitse alla”! Tegelikult on nii, et raadiomehena ütlen ma alati tagatisega, et öeldu loogiline ja tõene on. Juhtub ka, et ütlen midagi ja see ei lähe täide – milles asi? Aga asi mõnikord selles, et öeldu ajas kellegi plaani untsu. Ja saadetes on mul kõrval meie alade üks helgemaid päid Raigo Sõlg, kes segasemad probleemid alati EV seadustega paika paneb. Mis puutub targem välja paistmisse, siis – miks? Vaata värske riigikogu pilti, seal püüavad nad “targad välja näha” – miks? Ja kui “mõni ütleb – aus, teine jälle – naiivne”, siis kumb ütleja on tark ja kumb püüab “tark välja näha”?
Nõmme Raadio kasutab info hankimiseks õige ebaharilikku moodust – vabatahtlikest informaatoritest koosnevat agentuuri. Kas agentide agarus raadiole ka mõne jama on kaela tõmmanud?
Agendid toovad palju materjali, aga kontrollimata asi eetrisse ei lähe. Mis puutub jamadesse, siis on need hoopis mujal. Jama on see, et inimesed ei kipu asjast aru saama ka siis, kui puust ette teha.
Kas tuleb meelde ka mõni juhus, kui “maailmaparandamine” on õnnestunud, st Nõmme Raadio tegevus on mingit protsessi väga tõsiselt mõjutanud või toonud päevavalgele mõne sellise asja, mida asjaosalised kindlasti maha salata oleks tahtnud?
Isegi kui mõni selline “juhus” meenuks, ei hakkaks ma seda kuulutama – tähtis on tulemus, mitte isiklik seos tulemusega. Iga inimene saab protsesse mõjutada, tuleb ainult julgeda oma mõtestatud ja teadlikku tahet väljendada. Kui inimene kasutab kohe lause alguses sõna “mina”, on ta keskendunud oma isikule – vaata või poliitikuid intervjuudes: “Mina arvan …”, “Mina usun …”, “Mina loodan …” See kõik viitab, et talle on tema isik tähtsam kui asi, mida aetakse; lisaks veel “arvan … loodan … usun …” – mis jura see on? Kui küsid, mis seal suletud uste taga toimus ja saad vastuseks “ee-ee’de” vahel arvamist-lootmist-uskumist, siis võid ju kindel olla, et tegemist ei ole terve inimesega. Muide, usaldusväärsed uuringud on näidanud, et poliitikud, eriti edukad poliitikud, on kõik maniakaalsed … Mis aga puutub kildu “maha salata oleks tahtnud”, siis – enam ei salata, aga inimesed ei märka, sest nad on harjunud! Näide matemaatikaga: tavaline kodanik võttis rendile ja sai õiguse pantida laenu saamiseks viis Tallinna kooli. Laenu võetakse ca 500 000 000. Viie hallatava kooli peale maksab Tallinn 30 aasta jooksul firmale renti keskmiselt 162 krooni ruutmeetri kohta kuus, millele lisandub tarbijahinnaindeks. Pelgulinna kooli rendi kuumakse on täna 141 kr/m². Pelgulinna gümnaasiumis on 7060 m² pinda, mis tähendab, et iga kuu hakkab linn Vivatexile ühe kooli eest maksma ligi miljon krooni. Ja 30 aasta peale
358 365 000 krooni. Viie kooli peale kokku 1 791 828 000 krooni. Tehniliselt on inimene erastanud kolmekümneks aastaks eelarverea, mis toob talle “halvimal” juhul sisse ca 4,8 miljonit kuus ehk siis 160 000 krooni iga jumala päev. Ja tehingu oleks võinud sooritada ükskõik kes, omamata sentigi oma raha. Mis see on? Või vaatame Tartu ja Tallinna politseimajade rente ja perioode … Meie teenitud raha, mille me oleme andnud oma riiki hooldavate teenrite hallata, voolab otse eraettevõtja kasumisse … Kurat! Sulased on ikka päris ülekäte läinud!
Mida teed kui vahel raadiotööst jagu täis saab? Sinu roll on Nõmme Raadios nii suur, et asendajat vaevalt leidub.
Raadiotööst on seni “jagu täis saanud” vaid pikalt ette planeeritult. Viimase kümne aasta jooksul olen vist ühe korra haiguse pärast saate ära jätnud. Ja vist ka sellesama ainsa korra haigegi olnud. Suvel ehk saab jälle natukeseks “jagu täis”, siis sõidan maale. Aga asendajaid ei ole meil kellelgi – on lihtsalt inimesed, kes võivad teha samal kohal sellist asja, mida ainult nemad teha võivad.
Kas ja kuidas elab Eestimaalaste Radikaalne Erakond?
Iga organisatsioon koosneb seostatud lülidest, mis on nagu ülejäänud “biomassi” vereringe. Erakond toimib, aga mitte tänases mõttes erakonnana. Materjal on www.radikaalid.ee, sealtkaudu käib ka suur osa kirjavahetust. Selle struktuuri ülesanne on sama, mis tema ühel osal Nõmme Raadiol – ärgitada inimesi mõtlema, mõistma, julgema. Meie inimesi on väga paljudes, et mitte öelda pea kõigis erakondades ja mõjustruktuurides. Sama põhimõtet kasutavad suuresti ka rohelised – selleks et midagi ära teha, ei pea seda tegema oma kätega, aitab, kui suudad põhjendada asja tegemise vajaduse ja äratada selle vastu huvi. Ainus mõõdupuu on saavutatud tulemus, mitte isiklik kuulsus.
Omad harukordset oskust näha asju veidi teisiti kui seda harilikult on kombeks teha. Lisaks suurepärane seoste ja näidete leidmise võime. Kas Sulle ei tundu, et aeg-ajalt mõne satiiriraamatu kaupluselettidele lähetamine oleks praeguses algupärase huumori põuas igati tervitatav ettevõtmine?
Pole siin mingit harukordset oskust – ma vaid julgen näha asju selliselt, nagu nad on, ja seda ka – enesekaitseks untsu kippuva EV tuleviku eest – välja öelda. Seosed ja näited tulevad sellest, et neljateistkümnendaks eluaastaks oli mul praktiliselt kogu eesti keeles tollal kätte saadav maailmakirjandus läbi loetud. Lapsepõlves ma lugesin palju – kuni kooliminekuni arvasin ma, et mu teine nimi on Ärasega ja sellepärast oli mul hea rahulik lugeda. Ka täna tuleks lapsi vähem segada ja rohkem infot hankima suunata. Mis puutub raamatutesse, siis toimib edukalt Matrixi kirjastus ja selle kaudu on ilmunud palju häid ja vajalikke asju. “Siioni tarkade poliitiliselt korrektsed protokollid” andsime Nõmme Raadio all välja – 1994. a põletati selle eelmise tiraaži kätte saadud osa iseseisvas EV-s ära … Viskasin sealt “isiklikud suhted” välja ja lasime protsessi enda trükki. Rahva Raamatus ja Apollos peaks saada olema. Audiovariandi üritan ühel hetkel raadio kodulehele tõsta. Nalja ei saa teha nalja enese pärast. Huumorist tekib naer kui vabastus, satiirist naer kui “ärapanemise” vahend nõrkadele – see teine näikse praegu lähedasem olevat … Kes asja lähemalt uurida tahaks, peaks lugema Polybiose “Maailma ajalugu” või Nikolai Konradi Polybiose ja Sima Qiangi võrdlust, eriti mõiste ‘ohlokraatia’ * ümber käivat.
Hobid?
Üritan pojale inimeseks olemist tutvustada. Tegeleme mõtlemisülesannete, konstruktorite, füüsilise treeningu ja muuga. Esimene klass hakkab läbi saama, mingi iseseisev tegutsemine ja kohustuse mõte hakkab (vist) kohale jõudma. Et ta tegevusi mängima ei hakkaks (mis on hullem kui õpetada inimesed maast madalast töötegemist mängima!), eelistan osta talle asju, mis tegelikult toimivad ja endas oma määratud ülesannet kannavad. Tükk aega otsisime ja siis leidsime talle Iževski tehases tehtud paraja püssi, millega nüüd laskmist käime harjutamas. Sobiva pussnoa sain talle varem. “Jalgratta” timmime kevadel jalgrattaks – need praegusaja ülekanded on ju düstroofikutele … Eks suvel võtame telkimiseks vajalikud oskused ette, lõkke tegemise, liha lõikamise ja küpsetamise ning muu taolise. Mees peab teadma, et paljusid asju saab ka ise teha ja et kõik ei ole ostetav ja müüdav.
Mida arvad uuest valitsusest?
Päris dekoratiivne teine – näevad targad välja.
———————————————————–
*ohlokraatia – jõuguvalitsus (kreeka k), tekib demokraatia korrumpeerumisel. Mõiste võttis kasutusele Vana-Kreeka kirjanik Polybios.
Küsitles: Mati Palmet
Foto: Holyfield Studios & Aivar Hiienurm
