MAREK SADAM: Sa ei saa elada teistega rahus, kui oled endaga sõjas.
Millega hetkel tegeled?
Hetkel tegelen oma uue ansambliga Jesus Nevada, mis viljeleb täiesti vastupidist muusikat minu Eesti-tegemisele, mis on ansamblina Sadamasild, aga koos Tõnu Laikrega käime tegemas kontserte „Sadamalood“. Neid me oleme juba mõnda aega teinud ja need on väga omaseks saanud. Käime mööda Eestimaa väikseid paikasid. Need kaks asja on omavahel kuidagi tasakaalus. Sealjuures tegutsen ma mingil määral ka N-Euroga. Antud ajahetkel olen ma väga õnnelik, et saan teha võimalikult palju erinevat muusikat.
Kas see erinevate asjade rohkus ja muusikaline žanriküllus on seotud sellega, et sa pole oma õiget teed ikka veel leidnud? Või on see artisti suurepärane võimalus end ühtaegu maandada ja laadida erinevate asjadega?
Ikka see artistiasi, et oma erinevaid pooluseid välja tuua ja neid välja elada. Eestis olen ma ennast mingil moel ikkagi leidnud selle Sadamasilla tegemise näol. See on puhtalt Eestile mõeldud ja selline „sõstrapõõsaste vahel“* tegemine. Samas on Jesus Nevada mulle ka uus leidmine ja et teen seda selliste muusikute ja selliste DJ-dega, on mulle suur rõõm.
Üks teine Viljandimaa mees, Jaan Tätte, on oma laulud sagedasti omaenese elust maha kirjutanud. Kas sina ka oma elul ja sellest saadud kogemusel oma laulude sisse asja lubad teha?
Jaa, ikka. Enda laule muudmoodi kirjutada ei saagi. Kui Jesus Nevada puhul ma kirjutan selliseid asju, mis teevad mulle haiget või kirjutan läbi kõverpeegli iroonilisi tekste, siis Sadamasild on ikka puhas minu elu.
Sa oled maailmas rohkem ringi käinud, kui paljud Eesti inimesed seda isegi arvata oskavad. Kuidas on see õnnestunud, et sa seal ei ole ära lahustunud? Oled midagi selleks teadlikult teinud?
Ühest küljest on juured mullas kinni ja mingil määral mängib meie elus osa lastetuba. Aga mul on ka palju olnud selliseid hetki, kui olen saanud olla üksinda, et vaadata endale ja oma elule kriitilise pilguga ning endast õiged asjad välja sõeluda.
Ja mul on see õnn, et ma ei pea otseselt kuhugi väga tormama. See pidamine ei ole töös, vaid selles, et ajapikku saavutad järjest suurema rahu endas. Minu kõige suurem eesmärk ongi rahu poole püüdlemine. Sa ei saa elada teistega rahus, kui oled endaga sõjas.
Aga räägime rahutumatest aegadest. Oled üks rahvusvaheliselt enim saavutanud Eesti artiste. Oled vallutanud popmuusika tippe 100-miljonilise elanikearvuga saksakeelses kultuuriruumis. Kuidas see aeg edetabelinumbrites välja näeb?
No olla singlimüügitabeli Top 30 esimeses pooles või siis klubimuusika edetabeli tipus 10 nädalat ning lugematud kontserdid nii Euroopas kui ka USA-s. Aga tagasi vaadates ei oska ma enam öelda, kas need on saavutused või on see pigem üks eluetapp olnud. See ei tundu keeruline asi teha, et see oleks nagu saavutus. Ma arvan, et kui on antud ja kui on vedamist … Seal maailmas läheb hästi palju vedamist vaja. Mingil moel otsin ma nüüd uut vedamist selle Jesus Nevadaga.
Aga edetabelites olime, jah, üsna tipus. Ja mitte ainult Saksamaal, klubimuusikas ka USA-s ja isegi Soomes olime singlimüügi edetabelis.
Olen sinu elufilosoofiast aru saanud nii, et kui elus ongi juhtunud mõned ebameeldivad asjad, siis juhul kui oled natukenegi rahul sellega, kuhu oled jõudnud, olid ka need pahad asjad selleks vajalikud. Ega ma eksi?
Ei, absoluutselt mitte.
Aga kas on juhtunud muusikuteel midagi sellist, mis võis küll vajalik olla, aga mida kindlasti teist korda enam kogeda ei tahaks?
Mul ei ole olnud seda, et mul oleks olnud väga halbu kontserdielamusi. Isegi keerulised suhted muusikas on mind ennast kasvatanud.
Muidugi kui minna isiklikesse asjadesse, millest ma väga ei taha rääkida ja millest ma ei ole kunagi rääkinud, siis ma oleks võinud olla küll märksa targem või tagasihoidlikum inimene. Aga kõik, mis on tehtud, on tehtud ja inimene enam tagasi võtta ei saa. Saad ainult läbi enesekaemuse või paastu abil läbi elada ja võib-olla siis kunagi sulle midagi jõuab kohale. Ja selle kohalejõudmisega on nii, et kui sa ise aru saad, ongi see nagu andestus.
Räägid nii, aga ometi oled tuntud tolerantse inimesena, kes ei lähe eriti kergelt konflikti.
Sellele ma võiksin vastu vaielda. Mingi kümme aastat tagasi olin ikka selline tugev haavlipüss. Aga nüüd ma, jah, väldin konflikte.
On see tulnud aastatega või on siin oma roll ka maailmas rännates silmaringi avardumisel?
Vist mõlemat kokku. Aga kui ma ei oleks maailmas rännanud, ei oleks ma kindlasti aru saanud, et Eestis ei ole sellist mõistet nagu staarindus, olen sellest nüüd teadlikult kaugenenud.
Eraelus olen ma selline suhteliselt rahulik tüüp. Kui lavale lähen, siis ma ei tea, mis see on, mis käivitub. Publikuga suhtlemist ei pea ma mingiks andeks, lihtsalt kui ma lähen lavale, käib mingi plõks ja ma olen see, kes ma laval olen.
Aga ma leian seda, et kui inimene on väga hea kojamees, tänav on suurepäraselt puhas, siis tema ei ole kindlasti minust halvem inimene. Eeldan, et kui mina teen oma tööd hästi, siis ka teised inimesed teeksid oma tööd hästi. Ja et inimesed teeksid seda tööd, mida nad armastavad. Kui ei ole võimalik hetkel teha seda tööd, mida armastad, peaksid olevat tegema hästi, sest muidu pole võimalik jõuda oma unistuse juurde, enda rahu juurde. Ma ei mõtle majanduslikest asjadest. Inimesed elavad tänapäeval Eestis üpriski kehvasti, aga ma mõtlen siin just sisemist rahu. Enne ei saa mitte midagi muutuda, kui sul ei ole sisemist rahu. Võib-olla meie maa viga ongi see, et meil on väga vähe sise-miselt rahulolevaid inimesi, kes suudaksid omavahel mingeidki kokkuleppeid saavutada või teineteist näha või teineteist märgata.
Jälle tuleb uus laulu- või tantsupidu, aga kahjuks need puudutused ja ühtehoidmised kestavadki vaid kolm-neli päeva, kui on laulupidu või vabariigi aastapäev, ja siis unustame selle kõik jälle ära.
Mida ütleksid noorele mehele, kes oleks nagu sina kunagi N-Euroga üleöö saabunud kuulsuse lävel? Mida peaks ta tegema või mida vältima?
Üldiselt soovitan ma inimestel alati elada nii, et saaksid enda vastu ausaks jääda, et saaksid julgelt elada. Ja elada tuleb täie rinnaga, siis su elus asjad juhtuvad.
Inimesed küsivad, mis juhtub homme ja kas on elu pärast surma. Aga minu hea sõber, kelle raamatut ma praegu loen, püstitab küsimuse, kas on elu enne surma. Kui sa ei ela enne surma, siis ei saa sa ka pärast surma kindlasti elada. Elada tuleb!
* “Sõstrapõõsaste vahel“ on Marek Sadama ja Toomas Lauri lauludega heliplaat aastast 2009.
Küsis: Mati Palmet
Foto: erakogust
