Sinu ema Norma Jõekalda oli ETV-s töötades tuntuim telerežissöör Eestis. Kas poisipõlves kaaslased kadedust ka tundsid, et said vanematega telemajas käia?
Ei, kadedust ei olnud. Tõsi, olin vanematel tihti tööl kaasas, aga tol ajal oli kõva sõna see, kui kellegi ema töötas kaupluses või laos. Nemad said viinamarja, arbuusi ja muid häid asju. Telest ei olnud midagi võtta ega ära viia. Mäletan, et kord oli mul koolis kehaline kasvatus “kaks”, sest ma ei julgenud mööda köit ronida. Lõpuks õpetaja küsis, kus mu vanemad töötavad. Kuuldes, et televisioonis, jäi ta õige nõutuks – sealt ei olnud ju midagi tuua. Teine poiss, kes ka ronitud ei saanud, tõi vähemalt Hiina ketsid. Siis viimaks hankis ema kuskilt Soome saatekava, kus terve aasta filmid sees, ja mina sain oma kolme kätte.
Oli Sul juba lapsena selge, et Sinu tulevik on seotud televisiooniga?
Väiksemana seda ei olnud, aga keskkooli ajal küll. Olin vahel võtetel kaasas ja asi pakkus huvi. Ettekujutus oli, et proovin saada režissööri assisten-diks ja sealt edasi režissööriks.
Kas käisid mõne kooli ka läbi enne “pildile” saamist?
Jah, läksin pedasse õppima näitejuhtimist. Sealt on telesse tulnud palju inimesi: Toomas Kirss, Urmas Ott … Meil oli vahva kursus ja Rudolf Allabert väga hea kursuse juhendaja.
Kas alustasid teles režissööri assistendina nagu planeeritud?
Televisioonis alustasin juba enne kõrgkooli astumist. Läksin keskkooli lõpuklassis üle õhtukooli ja alustasin televisioonis tööd režissööri assistendi kohusetäitjana, olin nii noor, et päris ametinimetust mulle ei antudki. Pedas tegime diplomitöö kahasse Indrek Maasikuga, keda nüüd tuntakse Masa nime all. Kui teised tegid lavastusi, siis meile anti luba teha telesaade “Teatripäev”. Nii olingi esimene, kes sai režii täiendõppe diplomi. Süsteemikindlalt hakati neid välja andma 3–4 aasta pärast. Et ma niisuguse diplomini jõudsin, on suures osas minu ema teene. Tema ütles kohe algul, et härjal tuleb sarvist võtta, niisama kõrvalt passida pole mõtet. Teiselt poolt toetas Rudolf Allabert.
Sinu ema tegi ennast tuntuks kaamera taga, režiipuldis. Kuidas Sina kaamera ette jõudsid?
Kui ma diplomi kätte sain, pidin minema ETV-sse, aga just siis oli Makarovil käima läinud Tipp TV. See tundus väga huvitav, seltskond oli noor, asi tundmatu ja ma läksin sinna. Seal tuli kõike ise teha, vahel kaadri taga, vahel kaadri ees. Olin paar aastat Tipp TV-s, siis läksime koos kolme kursusekaaslasega konkureerima RTV-sse. Sinna läksin juba kindla teadmisega, et tuleb asuda kaamera ette. Siis kutsus Teet Margna mind enda juurde tööle.
Koostöös Margnaga sündis tege-lane Ice Dog M. Miks selline nimi?
Meie režissöör Masa oli kõva räpimees ja talle kingiti sünnipäevaks sellise kirjaga müts. Ice Dog sellepärast, et siis olid sellise räpparid nagu Ice-T ja Ice Cube ning M sellepärast, et Masa ju … Oli selline sinepikarva mütsilott. Minu tegelane pidi olema totakalt riides ja müts käis kostüümi juurde. Nii nad mind hüüdma hakkasidki – Ice Dog M. Tol ajal sai igasuguseid rumalusi välja mõeldud. Palju vastuseisu tõi ringiuitav kaamera. Mõni ütles, et seda ei saa ju vaadata – süda läheb pahaks. Aga olime siis noored ja julgust palju. Võimalus oli, keegi ära ei keelanud ja nii me seda tegime. Nüüd vist püüaks klassikalisem olla.
Ühel hetkel sidusite Margnaga mõ-lemad lipsud kaela ja tulite välja täiesti uues rollis. Kas omavahel oli ka juttu, et aeg on pöörata teine lehekülg või läks see asi lihtsalt “täiskasvanustumise” käigus?
Seitse aastat tagasi hakkas Margna tegema “Kuldvillakut”, ütles, et talle sobib see rohkem ja mina pidin “Teet or Alive’i” üksinda lõpuni vedama. Minul soovi tõsisemaks minna ei olnud ja tegin kaks aastat veel: üks aasta oli “Ice Dog M Show” ja siis aasta saadet “Paras paar”. “Kahevõitlus” sundis lipsu kaela panema ja lolli- mängimisega oli lõpp. Praegune saade on jälle mängulisem ja nii meeldib mulle palju rohkem.
Kuidas suudad jääda nii muhedaks ja toetavaks ka olukordades, kui mälu-mängusaatesse on juhtunud tõesti rumal inimene?
Tänu inimesele, kes saatesse tuli, see saade toimubki. Mina tahan, et saatesse tulnul oleks hea tuju, siis on ka minul hea tuju ja kokkuvõttes on saadet hea vaadata. Seda on õpetanud mulle nii ema kui kursusejuhendaja Allabert. Kui inimesel on raskusi, siis mina toetan ja julgustan teda ega hakka tema üle kohut mõistma. Eks selle üle otsusta vaatajad, kui tark keegi parasjagu on. Mul on endalgi olnud selliseid hetki, kus äkki on pea nii nullis, et oma nimigi ei tule meelde, mis siis veel tahta inimesest, kes esimest korda elus kaamera ees on. Mulle meeldib võtta teisi inimesi endaga võrdsena.
Nüüd on Sul saade, kus mitte enam kaks külalist, vaid tubli väiksemat sorti bussi täis inimesi.
Jah. Õnneks oli mul varasem kogemus olemas kuue külalisega saatest “Paras paar”. Palju aitas esimeste saadete tegemisel sarja produtsent Inglismaalt ja loomulikult Margna, kellega arutasime detaile hiliste öötundideni. Praeguseks on “Rooside sõda” sellises arengujärgus, et kellele saade ei meeldi, sellele ei hakkagi meeldima, kellele aga juba natuke meeldib, selle jaoks läheb asi iga korraga paremaks.
Aastaid oled ekraanil küsinud, aga kui kõva vastaja Sa oled? Kas ristsõnu vahel lahendad?
Lahendan küll, aga meeletult suur ristsõnalahendaja on minu ema – tal on neid pakkide viisi ja otsib veel lehtedest juurde. Mina lahendan ka, aga ei julge ennast sel alal isegi keskmiseks pidada. Teadmistega on nii, et tänu nendele saadetele midagi jäämäe pinnalt haukan ära, aga mis seal all on, see on ikka tõsiste mälumängijate rida.
Küsitles Mati Palmet
Foto Allan Alajaan
