1980-ndate aastate algusest tänaseni muutumatut publikumenu nautinud laulja Karl Madis on allakirjutanu arvates läbinisti positiivne inimene – usub endasse ja teistesse, mis ette võtab, teeb ära. Siiski, kui keegi muusikat solkima hakkab, lubab Karl endale ka mõne kõvema sõna.
Kas ristsõnalahendaja ka oled?
Viis aastat tagasi veel lahendasin küll, aga nüüd on elu nii kiireks läinud, et ei jää enam aega.
Mis aja ära võtab?
Muusika. Suvi on esinemisi täis olnud. Laevadel on palju esinemisi. Tööd on meeletult. Mitu koosseisu on ka – Karavaniga teeme ikka edasi, esinen sooloprojektidega, on ka üks kahemehebänd ja lisaks on veel olnud solistina ülesastumisi Kaitseväe puhkpilliorkestriga.
Kas Karavan on hea tervise juures?
Jah, muidugi. Praegu esi-nemegi Karavaniga laeval. Sõidame Peterburi vahet. Karavan on läbi aegade silma paistnud omapäraste terviklike projektidega, nagu näiteks 80-ndatel ilmunud “valge” heliplaat oma täiuslikkuseni viimistletud esitus-tega, Valgre laulude plaat, jõululaulud…
Kas on veel midagi taolist sellelt ansamblilt oodata?
See peab olema selline hea idee, mis kord pähe tuleb. Arvan, et kindlasti ükskord tuleb. Tegelikult on mul endalgi päris mitu ideed, aga ma veel ei tea, kas asun neid teostama Karavaniga või sooloprojektina.
Oled Eesti populaarsemaid lauljaid, aga koolitati Sinust ju hoopis pillimeest?
Jah, muusikakoolis õppisin saksofoni ja ka sõjaväkke läksin muusikuna just pillimeheks, kuid ega laulmine ole mulle kunagi võõras olnud. Juba enne sõjaväge sai ansambliga koos Ervin Abeli ja Sulev Nõmmikuga ringi sõidetud ja siis ma olin lauljapoiss.
Millal said aru, et laulmine jääb Sulle põhitegevuseks?
Vist siis, kui olin viis aastat “Virus” laulnud.
Asjatundjad peavad Sind Eesti parimaks suupillimängijaks. Miks seda huvitavat ja väljendusrikast instrumenti ei ole kuulda Karavani varasemates salvestustes?
Põhjus on lihtne – ma ei osanud siis veel nii hästi mängida. Eks mõne pisikese soolojupiga oleks hakkama saanud, aga tõsisemalt hakkasin suupilliga tegelema viis aastat tagasi. Ja siis tegin neli aastat väga tihedat tööd.
Kas on see nüüd kinnitus seisukohale, et kunagi pole hilja?
Jah, kui ma 38-aastaselt suupilliga alustasin, arva-sin ise ka, et vist on hilja. Ehk oleks nooremana asi veel kiiremini kätte tulnud, aga teisalt on küps inimene valmis oma eesmärgi nimel rohkem tööd tegema. Tunnustuseni jõudsin pärast kolmeaastast väga tihedat tööd – tulin 2002. aastal Baltic-Nordic Harmonica suupillifestivalil võitjaks kromaatilise suupilli mängus.
Kas Sind lapsepõlves vitsaga muusikatundi sunniti?
Päris lapsena õppisin jah peaaegu et vitsa saatel viiulit, aga pooleli see jäigi. Aga lastemuusikakoolis ma polegi kunagi käinud, käisin hoopis oma kooli klaveriklassis ning seda palusin ma juba ise isalt, et ta maksaks tunnid kinni ja ma saaksin sinna minna. Pärast keskkooli läksin kohe Otsa-nimelisse proovima ja läks õnneks – sain sisse. Ja sisseastumiskatseid tegin nii laulu kui ka saksofoni erialale. Kui olin saksofoni juba sisse saanud, jäi laulmises veel viimane voor teha, aga seda ma tegema ei läinudki, sest õpetaja ütles mulle täpselt niisugused sõnad: “Kes laulab, see laulab niikuinii ja kes ei laula, sellele ei aita õppimine ka.”
Sa oled üsna tolerantne inimene. Ma pole Sind kunagi kuulnud midagi ega kedagi suisa taga kirumas. Kas Sinu jaoks on üldse sellist muusikat, mida pead lausa halvaks?
On. Eriti just paar-kolm aastat tagasi, kui ilmusid välja niisugused projektid, et tule taevas appi. Aga ma nimesid siiski ei nimeta.
Kas see on sellest vald-konnast, mida Peeter Saul nimetab laste isetegevuseks muusika asemel?
Just. Ja mitte ainult muusika või laulmine, vaid ka tekstid. See on ikka nii hale, et isegi minu 10-aastane poiss naeris paar aastat tagasi, et see on ju laste tehtud tekst, aga suur onu laulab. Kõige kurvem, et raadiojaamad ei praagi seda välja.
Kas oleks äkki jälle vaja kunstikomisjoni?
Millegipärast ma arvan, et jah. Ma saan aru, kui selline muusika kõlaks saates pealkirjaga “Esinevad isetege-vuslased”.
Kas ise valid tekste hoo-lega?
Jah, ma olen ka nii teinud, et tellinud mõnele muusikapalale teksti erinevatelt autoritelt ja siis õige välja valinud. Ka professionaalsel tekstiautoril ei õnnestu kõik alati. Mul on olnud õnn laulda Ott Arderi, Priit Aimla, Reet Linna ja teiste heade autorite tekste. See on suur asi, kui laulul on hea tekst.
Millised on Sinu tulevikuplaanid muusikalise enesetäiustamise teel?
Uusi pille juurde õppida ma küll ei kavatse, aga ilmselt teen kõige enam tööd suu-pilliga, sest häid saksofoniste on Eestis palju, aga head suupillimängijat annab otsida. Mul on plaanis üks suupilliheliplaat vene romanssidega. Ma juba tegelen sellega, aga see võtab kindlasti aastajagu aega.
Miline on Karl Madise hinnangul “kvaliteedimärgiga muusika”?
Vana kaardivägi – Tõnis Mägi, Ivo Linna, Uno Loop. Võid alati loo pealkirja vaatamata plaadi masinasse panna ja sa ei eksi.
Küsitles Mati Palmet
Foto OÜ Hitivabrik
