KADRI ADAMSON: Nüüd mängiks hea meelega draama- või isegi tragöödiaźanris
Kas hõivatus kahes teleseriaalis annab näitlejale võimaluse muude rollide suhtes valivam olla?
Olen valinud küll viimasel ajal, aga seda ei ole põhjustanud mitte hõivatus, vaid soov laste ja perekonnaga olla ning mitte tõmmata ennast täitsa ribadeks.
Milline peaks olema see roll, millest mingil juhul ära ei ütleks? Ka siis, kui selle nimel tuleb ennast siiski ajutiselt ribadeks tõmmata?
Ootaks uusi väljakutseid. Kui oleks keegi põnev lavastaja ja põnevad partnerid. Midagi päris uut.
Millises ˛anris see peaks olema? Suh-teliselt noore näitlejana on Teile kõik teed lahti ja võib ju unistada küll …
No ma ei ole kaugeltki enam nii noor, minust kümme aastat nooremaid on ju küll. Aga kuna olen palju mänginud komöödiateatris, siis nüüd mängiks hea meelega draama- või isegi tragöödiaźanris. Puhast tragöödiat tänapäeval ei olegi ehk. Aga midagi tõsisemat küll jah.
Kui sellele kümnele aastale tagasi vaadata, siis sinna sisse on mahtunud igasuguseid ettevõtmisi. Mis oleks see töö, mille tooks oma biograafias kuldtähtedega välja ka kümne või kahekümne aasta pärast?
Palju on olnud toredat ja ma jätaks vastuse praegu saladuseks. Kui see biograafia kunagi tuleb, eks ma siis kirjutan selle sinna kuldtähtedega sisse.
Aga niisugune asi on olemas?
On.
Vana Baskini Teater mängib komöödiaid ja üsna tihti kostab ka arvamusi, et need tükid annavad näitlejale võimaluse hästi teenida endast maksimumi välja panemata. Peab see mingil määral paika?
Absoluutselt mingit sammu allapoole astumist ei ole! Kui see nii oleks, siis publik tunneks selle kohe ära. Komöödia võib mõnikord lihtsam olla mängida küll, kuid mingit poole vinnaga mängimist ma endale küll ei luba.
Sellepärast ongi hea, kui näitlajal on lai ampluaa. Ühel õhtul nutad ja käristad kirge, järgmisel õhtul mängid lõbusa-mas ˛anris. Kui see on parlanksis, siis on hästi.
Kas komöödiat mängides juhtub ka seda, et laval toimuv ajab ennast hirmsasti naerma?
Oi, seda juhtub tihti! Üks meie partner on küll niisugune, et ma iga kord luban endale, et täna ma ei hakka naerma, kui ta lavale tuleb … Aga ta on geniaalne näitlejanna – ta ajab kõiki naerma. Publiku suhtes on see aga väga luba-matu, sest me naerame hoopis midagi muud kui nemad. Aga kuidagi tuleb sellest üle saada.
Kui saladus ei ole, millisest etendusest ja näitlejannast jutt käib?
Terje Pennie etenduses “Kihluspidu”.
Kas kodused teatrit vaatamas käivad?
No ikka käivad. Aga kui ma olen etendusel, siis keegi peab ju kodus olema.
Kui oma lähedane inimene istub saalis, kes on sulle olulisem kui terve see saal kokku, kas see muudab midagi näitleja jaoks?
Eks ta muudab ikka. Midagi teistmoodi ei hakka tegema, aga tead, et seal kuskil ta on ja võib-olla suunad mingid naljad sinnapoole. Üldiselt on see meeles ikka. Ja see ei peagi lähedane olema, võib olla ka lihtsalt tuttav.
Milleks peale Vana Baskini Teatri veel aega jätkub?
No mul on veel need kaks seriaali, mis võtavad väga palju aega, ja ega siis rohkem jõuagi.
Nii et nende uute väljakutsete tarvis, millest just rääkisime, praegu aega ei olegi?
Ma ei ole praegu tõesti võtnud rohkem tööd, eks suvel ole näha, mis siis saab.
Paljud inimesed ei teagi, kuidas seriaali tehakse, kui iga päev on uus osa eetris. Jääb mulje, et näitlejad elavadki seal võtteplatsil.
Oleneb spetsiifikast. Kui on stuudios, siis tehakse umbes kümne osa raames. Nende näitlajatega, kes kokku saadakse, tehakse stseenid. Ajaliselt ei järgne kunagi üks stseen teisele, me teeme neid läbisegi.
Kui palju seriaalinäitleja jõuab üldse konkreetse seriaali sü˛eeliinidega kursis olla?
“Kodu keset linna” puhul ma teiste osi ei loe. Ma tean, mis minu tegelasega toimub, ja muud asjad tulevad mulle üllatusena, kui juhtun vaatama.
“Kättemaksukontori” kogu hooaja osad saame aga korraga kätte ja siis on teada, kuhu tegelaskuju areneb.
Telesoovitus – kumb seriaal on parem?
Oi, seda peab iga televaataja ise otsustama.
Küsis: Mati Palmet
Foto: Kadri Adamsoni erakogust
