JOEL FR. STEINFELDT: Mulle ettenäidatud elukäigud pole kõik veel realiseerunud.
Olid nooruses tuntud oma mässumeelsusega. Kas õpetajate keelu vastaselt jõuluõhtul kirikus käisid?
Tegelikult olen tasane, rahumeelne ja tagasihoidlik. Seda kinnitab valdav osa minu loomingust. Kuid teatud protesti- ja mässumeelsus oli ja on vast kõikides loomeinimestes.
Kui juba ütled mind mässumeelse olevat olnud, siis justkui pidanuks ma olema ka käskudele-keeldudele allumatu. Vastupidi. Olin ja olen kohusetundlik. Iseasi, kuidas see mõnikord välja kukkus. Vahel tuli ette segavaid asjaolusid – nt alkohol. Nüüd olen 16 aastat karske olnud.
Kirikus käisin jõuluõhtul väikese poisina koos vanematega mäletatavasti vaid ühe korra. Sellest jäi masendav mälestus. Seal oli pime, külm ja kõle. Ümberringi ei näinud ma muud kui tädide-onude esi- ja taguotsasid – rahvast oli palju. Laevõlvid mõjusid hirmuäratavalt.
Minu õpetajad ei keelanud mind jõuluõhtul kirikusse minemast. Ma ei kippunudki sinna. Kirikus käimine ei ole usu tõestuseks.
Aga millest pärineb Sinu religioossus?
Pigemini tuleks küsida: kellest pärineb sinu usk?
Usk on and. Usk ei ole igaühe oma. Võimatu on mitte uskuda seda, keda ja mida oled näinud. Ei ole mind ajupestud vanemate, nõukogude kooli ega mingi sekti poolt. Olen oma elus kogenud asju, mida maailm ei tunnista ja mille olemasolu teadus ei ole võimeline tõestama. Minu jaoks ei oma maailma tunnistus või teaduse tõestus mingit tähtsust. Mulle piisab, et minul on tõestus ja tunnistus. Pole olemas midagi sellist, mida olemas ei ole. Ka ei tule mitte midagi sellist, mida juba olemas ei ole.
Kas need olid vaid head kogemused või vahel ka halvad ja hoiatavad?
Milline on halb kogemus? Ehkki nii mõnigi neist võis hetkel tunduda isegi kohutav, tean ma vaid seda, et kõik on tulnud kasuks. Ent nooruse ja Elu Instruktsiooni (loe: Jumala Sõna) tundmatuse tõttu jääb hoiatav kogemus tähelepanuta. Oma vigadest õppimine aga on pikim ja halvim tee tõeni. Maailmas eelistatakse viimast, mistõttu enamasti selleni ei jõuta.
Aga mida keegi minust arvab, kui ütlen, et olen näinud oma elu ette, et olen kohtunud Kristusega või et olen käinud seal, kuhu ka NASA kosmosetehnikaga ei pääse? Diagnoos on arvatav. Ent minul on need kogemused. Seepärast tean: kes mulle diagnoosi määrab, räägib iseendast. Ja seda ei saa pahaks panna 🙂
Sinu teksti ja Joan Baezi muusikaga laulus “Väike Joe” on raske haigusega seonduv biograafiline vihje. Mis juhtus?
2-aastaselt haigestusin leetrite tagajärjel kahepoolsesse keskkõrvapõletikku. See muutis mind vahelduvalt kurdiks ja vaegkuuljaks 10–12-ks aastaks. Arstide vahet käimine oli tuule tallamine. Lõpuks leidus üks aus inimene (Keskhaigla peaarst), kes julges tunnistada: “Meie ei suuda enam midagi teha. Kui Jumal tahab, saab poiss kuuljaks.”
Valud taandusid ja umbes poole aastaga taastus minu kuulmine, nagu ma kuulen ka tänasel päeval. Kõik need valu- ja kannatusterohked aastad aga on muutunud helgeks lapsepõlveks. “Väike Joe” sellest laulabki.
Kas sinu juuksekasv on ka selle haigusega seotud?
Vaevalt küll. Kalliskivi, millele sammal ei kasva, olen pärinud oma papalt 🙂
Kuigi tuntuks said parukamehena, teati Sind ansambli Poppojad aegadel kui pikajuukselist kitarristi, kes suudab hästi kõrgelt laulda.
Noorena olid mul linalakkblondid juuksed. Koolieast meenub seik, kui kehalise kasvatuse tunnis tahtis õpetaja mind mingi riuka pärast tutistada. See jäi tal sooritamata, sest kui ta juba oli oma sõrmed pistnud mu juustesse, tardus ta ja lausus heldinult: “Oi, kui pehmed juuksed sul on!” Nii saingi hoopis pai.
Kui bändi sai tegema hakatud, peeti mind vaatamisväärsuseks ja kõvaks tegijaks juba kas või mu pikkade valgete juuste pärast J. Kuid seda välist efekti ei olnud kauaks. Suht varakult asendus juukseilu kiilaspäisusega. Seda häbenedes hakkasin kandma parukat.
Probleemiks sai parukast loobumine. Kõik teadsid mind juba kui kräsupead. Kuid ka selleks tuli sobiv hetk. Nimelt: kui mulle 1. aprillil 1982. aastal anti esinemiskeeld ehk sunniviisiline loominguline puhkus määramata ajaks, siis leidsin ma parukast vabanemiseks soodsa hetke olevat ja ajasin end “protesti märgiks” kiilaks. Nii see ongi kestnud tänaseni, et ühes habemeajamisega teen alati korda ka oma soengu 🙂
Kui palju oled saanud muusikalist kooliharidust?
Üldsegi mitte. Kuskil pärast kahekümnendat eluaastat tahtsin astuda Eesti Riikliku Filharmoonia estraadistuudiosse. Kandsin seal kitarri saatel ette oma laulukesed “Väike Joe”, “Eile, täna, homme” ja “Aeg kaob ja kaob”. Kuid tookordne otsustaja lausus mulle kurvastavad sõnad: “Kahjuks teie meile ei sobi.”
Rääkisin sellest ühele oma tuttavale vanemale muusikainimesele, kes mind lohutas: “Jumal tänatud, et vastu ei võetud! Nad oleksid su seal ära rikkunud.” See tõstis minu enesehinnangut ja samas muutis põlglikumaks mu suhtumise õpingutesse. Kooliaeg oli niigi vaevaline olnud, kuid oma mööblitisleri ameti omandasin väga edukalt.
Kas oled mööblitislerina ka tööd teinud?
Lühikest aega jah. See päädis sellega, kui ühel päeval tööl olles pidin giljotiini all kõigist oma sõrmedest ilma jääma. See oli šokk! Seejärel vahetasin töökohta. Kuid ka seal oli minu töömaterjaliks puu – valmistasin suveniirkirstukesi J.
Sinu erakordsele talendile on vihjanud nii mõnigi teine muusik, kellega oled koostööd teinud. Kas oskad ka ise nimetada kedagi eesti muusikute hulgast, kelle suhtes on loodus eriti helde olnud?
Neid vihjeid pole ma suutnud endaga seostada. Tõtt öeldes ei võrdle ma end kellegagi – oma sisimas pean end väikseimaks. Nimetan siinkohal vaid kolme – tean neid küll enam, kellele minu meelest on Looja olnud eriti helde ja kellega salgamata tunnistan hingesugulust. Need on Raimond Valgre, Arvo Pärt ja Urmas Sisask. Ja kuigi kahe viimase looming on minu jaoks täiesti mõistetamatu, on see ometigi nii.
Sinust jääb mulje kui mehest, kes küpses eas õige paljud asjad endale selgeks mõelnud ning maailma, enda ja jumalaga rahu teinud. Aga oled Sa tagantjärele aru saanud, mille vastu või mille nimel mässasid nooruses, kui Joel Steinfeldti iga esinemine tõi hirmuhigi tollaste parteimutrikeste ja kulturnike otsaesisele? Ning sageli mitte asjata.
Inimene olevat homo sapiens. See on üle ilma kõige kisendavam vale, mida veel vähesed mõis-tavad ja suudavad tunnistada. Väidan, et inimene on eelkõige vaimolend lihakehas. Kuni selle kõrge seisuse mõistmisele ei tulda, ei maksa rääkida rahust inimeses ega ilma peal, liiatigi rahu Jumalaga, kellest kõik mõistmine alguse saab.
Siit vastus Sinu küsimusele: ma mässasin omaenese rumalusest. Nüüd näen, kuidas sedasama ja hullematki meeletust teevad väga paljud, arvates endid olevat targad ja teadlikud kõikides asjades põhjustest tagajärgedeni. Ja nii, nagu ei teadnud mina, mida ma tegin – küll aga leidsin põhjendusi –, ei tea ka valdav osa tänastest tegijatest, mida nad teevad. Praegu laseb ürituse korraldaja lavale ükskõik millise gorilla ja mida rohkem ta võikaid lollusi teeb, seda korda-läinumaks loetakse show. Ma võin öelda kahte moodi: esiteks – see lodevus ja labasus, mida praegu trendikaks lavaliseks käitumiseks peetakse, on minu jaoks aastakümnete tagune häbiplekk. Ja teiseks: need labasused ja rumalused, mida mina omal ajal laval korda saatsin ja mida võiks tõlgendada protestina kehtinud reźiimi vastu, kahvatuvad praeguste tühikarglejate kõrval täiega. Niisiis, kas nemad teavad, mida nad teevad või mille vastu protestivad?
Kas jõuluajal on sinu jaoks mingi tähendus? Kas või muusikuna.
Hulludel päevadel ma ei käi. Mina ei lase end sellistest jõuludest segada. Isegi minu töökoormus muusikuna ei ole sel perioodil paljukestki suurem.
Kui aga rääkida jõuludest nende algtähenduses, mida seostatakse Kristuse sünniga, siis see rahu on minus aasta ringi. Maailmas rahu ei ole, kuigi seda pidevalt valvatakse ja kaitstakse. Kui inimeses rahu ei ole, siis pole seda ka väljaspool teda.
Kunagi kinnitasid, et Sinu laulud on valmis.
Kinnitan seda taas. Olen vist üks väheseid õnnelikke loomeinimesi, kes oma elupäevadel tööga valmis on saanud. Mind see rõõmustab.
Aga kui tuleb hea lugu, kas oled valmis sõnu sööma?
Kas peaks see olema just lugu(laul), mis mul veel justkui tegemata on? Mul on vähemalt aimdus millestki palju olulisemast, nimetagem seda kas või missiooniks, mille vaid vaikseks sissejuhatuseks on olnud muusika. Ehk on lauludest midagi olulisemat, millest märk maha jääb. Mulle ettenäidatud elukäigud pole kõik veel realiseerunud.
Kas vahel oled ka mõnda ristsõna proovinud lahendada?
Olen ikka ja lõpunigi lahendanud. Kuid seda juhul, kui enam tõesti mitte midagi teha pole olnud. Ent mulle meeldib mõtiskleda asjade üle, mis on n-ö korruseid kõrgemal, mida ihusilmaga ei näe, käega ei katsu. Need on tõelised asjad, mis kosutavad hinge, kinnitavad vaimu ja rõõmustavad südant. Neist ajaviite- ja meelelahutuslikke vidinaid teha pole võimalik. Meelelahutuse lõpptulemuseks aga on meelelõhutus – tühi hing ja räsitud vaim.
Aastaringset südamerahu kõikidele!
Küsis: Mati Palmet
Foto: Mati Palmet
