Kuidas teist üldse sõbrad said ?
J: Eelkõige tuli see seoses kooliga. Käisime koos neli aastat lavakunstikateedris, hiljem ühine teater, ühised huvid … Ega siin palju vaja ole.
M: Esimest korda kohtusime sisseastumiskatsete ajal. Oli vaja ette valmistada grupietüüd kahe-kolme inimesega. Ja kuna minule partnerit ei jätkunud ning Jaan oli juba ühe mustade juustega tüdrukuga paaris, siis nad võtsid mind lihtsalt kampa.
Mis etüüd oli?
J: Oli armukolmnurga lugu, kus armuke ja naine on kodus ning mees tuleb vanglast. Kumb meist mees, kumb armuke oli, ei mäletagi enam, kuid lahendus oli selline, et mehed istusid maha ja hakkasid malet mängima.
Millal oli see hetk, kui te hakkasite ühiseid asju tegema?
J: Ju see oli siis, kui Marko meid võlus oma väikese lõõtsaga. Algul võlus ja lõpuks tüütas, sest ta mängis ja laulis tõepoolest eneseunustuseni. Minul olid siis ka mõned laulud kirjutatud ning käisin Tartus folgi-üritustel. Olime teisel kursusel, kui läksime koos “Kevadfolgile” oma esimese ühise lauluga – see oli “Esimene kevade laul”.
Kuidas te omavahel rolle jagate? Harilikult on ju sõpradega nii, et üks on vedaja ja teine tuleb järel.
M: Kui rääkida musitseerimisest, siis tegemist on ju enamasti Jaani lauludega. Mina rohkem mõtlen, kuidas nüüd seal mõni pill võiks kõlada.
Kas see on teile mingil moel ka üllatav, et teie laulud nii kaua inimestele meeldinud on?
M: Einoh, on tore, kui inimestele need meeldivad. Ja ma arvan, et põhjus, miks meie laulud inimestele meeldivad, on see siirus ja vahetus, mis nendes talletunud on.
J: Eks see asi kestab nii kaua, kuni paremat peale ei kasva. Praegu paistab, et tuleb noori ja küll nad siis meid lõpuks sellest rollist vabastavad. Enne meid olid Tepandid, Pedajased ja Steinfeldtid. Loodame, et ehk oleme ka meie kellelegi eeskujuks.
Oma eeskujude sarnaselt te siiski ei kõla. Duett Matvere-Tätte kõlab nii iseomaselt, et see inspiratsioon peab küll väljastpoolt tulema?
M: Loodus ise on see, mis on Jaani inspireerinud neid sõnu looma. Ja ka mulle avaldab loodus muljet.
J: Selles, et need lood on nii samasuguseks jäänud, on süüdi ka see, et mina ei ole kitarrimängus arenenud. Need kolm-neli duuri, mis lapsepõlves said õpitud, nendega ajan siiamaani läbi ja tänu sellele ei ole asi väga keeruliseks läinud.
M: Ongi nii, et loodus pole ainult puud ja heinamaad. Inimesed, nendevahelised suhted ja kas või need kitarriduurid – see kõik on loodus.
Kas te väljaspool lava ka mingeid ühiseid asju ajate, millest saab uusi sõprade laule kirjutada?
J: Jah, eks neid asju ole harvemaks jäänud kui varem, sest töökoormus ja pereelu võtavad oma aja. Aga eks ikka see merelkäik ole, mida koos ette võtame. Meil on kahe peale purjekas, mis asub Vilsandil, lisaks on Markol veel oma purjekas, millega sõitmas käime.
Olen kuulnud, et Vilsandi pole just paradiislik puhkusesaareke?
J: Jah, mingeid lõputuid liivarandu seal ei ole. Loodus on karm. Aga karm loodus hoiab mõistuse selge. Kui elad vaid lillede keskel, võib reaalsustaju kaduda. Kui aga inimesel on raske, siis inimene mõtleb.
Kas purjetamiseks valite pigem soodsama ilma või lähete merele ka loodusjõudude karmust tajuma?
M: Mulle meeldib küll kombata piire, tunda surmahirmu ja adrenaliinivoogu veres.
Inimesi liidab sageli ühine eksistentsiaalne kogemus. Kas olete koos mingis olukorras elu ja surma piiril ära käinud?
M: Oleme küll, isegi mitu korda. Eelkõige muidugi mõtlematu käitumisega merel.
J: Kes on kunagi merel käinud, saab aru, mida see tähendab, kui on kõva tuul ja mast murdub.
M: Aga selles ei olnud mina süüdi, nagu sa purjus peaga rahvale televiisoris lobisesid! Süüdi oli tüürilaba pindala vähesus võrreldes kiilu pindalaga. Mina ei olnud süüdi!
Kas kallas oli näha, kui mast alla tuli?
M: Oli küll, aga tuul viis meid sealt eemale.
J: Jah, olukord oli väga halb.
M: Nojah ja siis Jaan pärast räägib televiisoris, et “Marko ütles: “Pane juurde, pane juurde!”, kuni mast maha tuli”. Rahvas kuulab seda ja mõtleb: on ikka küll sõbrad, tahtis ära uputada meie rahvakunstniku!
Mis edasi sai?
M: Mootor läks õnneks käima, saime kaldale, parandasime paadi ära ja sõidame jälle.
Kas ristsõnu ka lahendate?
J: Ega selleks palju aega jää, aga kui kuskil lehesabas ette tuleb, saab vahel ära tehtud.
Teil on laule, mis ajaproovile väga hästi vastu peavad ja samas mõjuvad igal esitusel värsketena. Kuidas te ise esitajatena võitlete “grammofonitundega”?
J: Me oleme õppinud näitlejaks ja näitleja ei tohi kunagi muutuda grammofoniks. Igal õhtul alustame nullist, et see asi ennast erutaks. Ja kui me ükskord peaksime tundma, et seda ei juhtu, peame kohe tegema pikema pausi. Seni oleme suutnud ausaks jääda.
M: Seda on isegi mõnel muusikul või näitlejal raske mõista. Ometi on küsimus väga lihtne: kui inimene on loominguline, siis ta püüdleb oma tuuma poole ja tuum on alati aus, siiras, puhas. Ja kui sa tegeled asjaga, mis on aus, siiras ja puhas, ei saa sa kunagi muutuda grammofoniks. Ei ole võimalik, et inimene, kes püüdleb tuuma poole, lihtsalt laulab mingeid noote ja häälitseb mingeid sõnu, olemata ise sellega resonantsis ja alustamata iga kord laulu nagu esimest korda elus.
Olete inimlikus plaanis üsna erinevad natuurid. Ju vist sellepärast ei lähegi igavaks. Aga kas on ka midagi, mis osas olete täiesti sarnased?
J: Eks see ole mingi otsiv inimvaim. Püüd leida vastuseid küsimustele.
M: Ja selleks ei peagi olema mingi luuletaja või kunstnik. Võid olla tavaline inimene, teha tavalist tööd, aga minu arvates sul peab olema mingi eksistentsiaalne, igavikuline mõõde elus. Kui sul seda ei ole, siis sa raiskad oma elu. Muidugi kui oled nõrk ja arg, siis võtadki omaks pealesurutud põhimõtteid ja kõnnid karjaga kaasa, aga minu arvates on see elu raiskamine.
Kuidas olete teineteist mõjutanud ja muutnud?
J: Ehk ma olin enne Markoga kohtumist veidi naiivne, rohkem selline lihtne looduslaps ja võib-olla ei oleks sellist kunstivormi minu ümber tekkinud. Marko on õpetanud mind maailma vormima.
M: Ohoh! Suured sõnad. Katsun sinu kohta ka midagi uhket öelda. Mina olen selline närviline ja rabe, ma ei suuda kaua paigal olla ning paljud asjad ammendavad end minu jaoks poolel teel. Olen Jaanilt õppinud, kuidas süveneda ja oodata, millal üks õige helin, värin või resonants lõpuks tekib.
Jaan, kas sa oma kirjatükkidesse Markot ka sisse oled kirjutanud?
J: Olen. Teda on siin ja seal. Marko on kuidagi ebatavalise ütlemisega ja kui mõnda näidendit kirjutades ühel hetkel mõtlen, mida peaks tegelane nüüd ütlema, siis mõtlen, mida Marko ütleks.
Millises tegelases on Markot kõige rohkem?
J: Ilmselt maikuus ilmuva näidendi peategelases. Aga tal ei ole nime. Ta on meeletu!
Küsitles Mati Palmet
Foto Ly Menov
