JAAN SÖÖT: Õpilase kohta ei saa kunagi öelda, et olen tema “teinud”.
Muusikuna teavad Sind kõik, aga mis mees on Jaan Sööt väljaspool muusikat? Kuidas määratled oma identiteeti?
Sündinud olen Tartus ning minu suguvõsa on olnud väga Tartu- ja Tartumaakeskne. Enamik Sööte on pärit Rõngu kandist ja minu suguvõsa on elanud 19. sajandi lõpust saadik Tartu linnas. Üks tore identiteet tuli juurde veel Põlvast, kuna mu isa-ema suunati sinna tööle ja mina käisin Põlva Keskkoolis. Lapsena õpid ju ruttu ära ka teised keeled ja seal oli võru keel. Sellest Lõuna-Eesti taustast on mul elus väga palju rõõmu olnud ja ka abi paljudest asjadest arusaamisel.
Musikaalsest perekonnast tulevad tihti musikaalsed lapsed. Kord öeldakse, et põhjuseks on geenid, siis jälle, et põhiliseks mõjutajaks on kinderstube. Kuidas Sinuga oli?
Mõnevõrra see külge pidi jääma, sest mu ema on hariduselt klaveriõpetaja ja juhatanud mitukümmend aastat Põlva muusikakooli. Isapoolne vanaisa oli viiuldaja ja dirigent ning mu isa mängib ka õige mitut pilli. See oli elu loomulik osa, et laulad ja mängid mingit pilli sinna juurde. Tavaline asi.
Kas mäletad ise, kui vana olid, kui viisi kinni pidasid?
Täitsa lapsena. Kuskil kolmeaastasena. Kui “Viimne reliikvia” 1969 valmis – olen ise sündinud 1964 –, laulsin kõik laulud peast ilusti ära.
Tol ajal tehti koolides palju isetegevust. Kas koolis tuli “imelapsena” üles ka astuda?
Ei, kooli ajal see musikaalsus mul nii väga ei avaldunud. Kuuendas klassis kümnendikud võtsid mind küll oma bändi mängima. Aga see polnud musikaalsuse pärast, vaid sellepärast, et mul oli selline elektrikitarr, mida tol ajal oli raske hankida.
Aga keskkooli ajal oli juba lihtsam – tegin siis kooli ainukest bändi.
Sellesse perioodi jäi ka üks järjekordne heavy metal’i laine. Kas noor Jaan Sööt mingil perioodil ka päris kurja rokki mänginud on?
Kurja rokki ei ole. Esimene karmim ja traadisem asi oli punk. Siis oli tükk vahet, kuni tuli juba proge-rock ansambliga Pantokraator. Heavy metal oli minu jaoks liiga pateetiline. Punk oli sirgjoonelisem ja proge oli huvitavam.
Kuidas Pantokraatori tegemine seest-poolt välja nägi? Kas tundsite, et teete väga head asja?
Sellest saab üsna varsti lugeda, kuidas see kõik täpselt oli. Mina sattusin sinna natuke hiljem. See oli Tartu 7. keskkooli kuttide bänd. Mind kutsuti sinna flööti mängima, aga olin lõpuks ikka rohkem kitarri ja klahvpillide peal. Aga Pantokraatori ajaloost ja lindistatud asjadest, sealhulgas praeguse koosseisu salvestustest, tuleb kohe välja plaadikogumik ja väike raamatuke sinna juurde. Sealt saab lugeda, kuidas Pantokraator kokku tuli ja kes seal kõik mänginud on – väga palju häid eesti muusikuid.
Millist muusikaalast kooliõpet oled saanud?
Heino Elleri nimelises Tartu muusikakoolis ja konservatooriumis. Õppinud olen muusikateooriat, muusikateadust, kompositsiooni, muusikapedagoogikat, dirigeerimist … Kõige rohkem on kasu olnud ikka sellest muusikateooriast.
Kuidas õpitut realiseerid?
Olen olnud kogu aeg õpetaja. Olin Viljandi kultuurikolledžis kitarriõpetaja, nüüd olen Pärnu Sütevaka gümnaasiumis.
Noored kitarristid tahavad ju pigem “panna kõrva järgi” ja mitte maadelda kogu selle poolmatemaatilise teemaga, mis harmooniaõpetusest üles kerkib.
On olnud õpilasi, kes käivad aasta aega tunnis, siis kaovad ära, teevad kuskil bändi ja tulevad tagasi. Ja nüüd ei taha nad enam kitarri õppida, vaid just harmooniaõpetust – seda, kuidas asjad muusikas tegelikult käivad. Igale kitarristile, sõltumata, mis stiilis ta mängib, tuleb see teadmine kasuks.
Kas oled range õpetaja?
Ei ole. Selles koolis, kus ma õpetan, on see eriala vabatahtlik ja õpilased ise tahavad õppida. Aastate jooksul on sattunud küll mõni õpilane, kelle raisatud aeg tundub mõttetu – lihtsalt ei tule välja.
Aga kui palju siis aitab sellises olukorras tahtmine, kus ei ole tegemist just särava talendiga, aga ollakse valmis tegema tõsiselt tööd oma eesmärgi nimel?
Aitab küll, ma arvan. On õige mitu näidet, kes on praegu Eesti muusikapildis täiesti olemas, keda mina õpetajana vaatasin algul küll nii, et – noh, mis siit siis nüüd tuleb …
Oled pikka aega õpetaja olnud. Nüüdseks peaks ikka olema neid ka, kelle puhul vaatad uhkustundega: “Näe, mina tegin selle muusiku!”
Õpilase kohta ei saa kunagi öelda, et oled tema “teinud”. Õpetajana oled lihtsalt aidanud kaasa tema kujunemisele. Aga õige mitu minu õpilast on küll, keda vaatan rõõmuga laval.
Nimeta kedagi.
Anu Taul näiteks. Olen talle kitarri õpetanud ja nende kursusele ka ansamblitunde andnud. Teda on väga tore vaadata.
Kuidas Sa oma lauludega kohtud?
Ega siin selget valemit ole. Laulu võib teha mitut moodi – võib teha südamega, peaga … Mõni lugu tehakse sõpradega koos. Mõni luuletus äratab soovi, et tahaks seda kuidagi laulda.
Kas mõni väga hea luuletus on selle-pärast ka laulmata jäänud, et ei leia talle õget viisi?
On küll. Ja neid on palju. Mõned on nii head, et neid ei tihkagi mingisuguse viisiga lörtsima hakata. Ja mõnega on selline tunne, et nendeni peab veel kasvama ja ehk siis kunagi …
Eesti suurimaid folgilegende Jäääär on jätkuvalt olemas. On see bänd praegu-seks valmis või muutub ta kuskile poole?
Me pole kunagi midagi plaaninud. Meil oli suvel väike koosseisumuutus, kuna lahkus InBoil ja asemele tulid Teet Velling ja Riho Sibul. Selle kambaga tegime uue plaadi valmis, mida maikuus tahame inimestele kuulata anda. Jäääär on tegutsenud kogu aeg, nüüd veel paar aastat ja saame – oh jumal! – 20-aastaseks.
Tohutu hulk väga häid laule on neist aastatest. Kas annate box’i välja?
Ei tea, vaatame. Meie plaatide väljaandmine on väga kaootiline. Me ei prognoosi kunagi oma tegevusi palju ette. Muusikatööstus toodab ja planeerib, aga me oleme sellest tööstusest olnud kogu aeg kuidagi eemal. Pole siduvaid lepinguid ega turunduslikke sunde. Teeme, mida tahame ja siis kui tahame.
Parim laul, mille ettekandmisel oled osalenud?
Riho Sibula ja Vladislav Koržetsi “Videvik”.
Küsis: Mati Palmet
Foto: Andrus Eesmaa
