IVO LINNA: Omal ajal oli televisiooni pääsemine nagu sõita Ameerikasse.
Kunagi ilmus pioneeride ajalehes Säde populaarse noore laulja Ivo Linna pilt autogrammiga ja seal juures jutt, et nüüd on laulmisega lõpetatud. Kas ise mäletad seda?
Ei mäleta, aga tõenäoliselt oli see siis, kui olin saanud RAMETO-sse (Raadio meele-lahutussaadete toimetus – M. P.) tööle. Olin seal toimetaja-administraator. Ja see oligi valiku hetk. Olin teinud ära režissööri assistendi eksami ning küsimus oli, kas jääda tele-raadiotööle, mis mind tegelikult ka huvitas, või hakata laulma. Olin tollal noor ja veel lollim kui praegu ning tegelikult oleks pidanud ise tajuma, et mul oli amet juba sisemuses valitud, sest see laulmine mulle ikka meeldis.
Aga siis tegi Olav Ehala 1972.–1973. suvel turneesid oma orkestriga. Ja see kallutas laulmise poole. Teiseks olid siis varieteed väga moes. Laulsin Astorias, Virus ja hiljem Olümpiaski. See oli pidev töö lauljana ning tundsin, et see sobib mulle. Ja siis ma tulin tele-raadiokomitee palgalt ära. Aga kui aus olla – mu tööraamat vedeles seal peaaegu Vene aja lõpuni, sest sellist vabakutselisust tol ajal polnud ning oli hoopis mittekoosseisulise autori staatus.
Inimesed peavad Ivo Linnast väga lugu mitmel põhjusel. Ja üks neist põhjustest on see, et nii populaarne mees pole kunagi lubanud endale teiste inimeste suhtes lugupidamatut hoiakut ega avalikult tähehaigust põdenud. On see alati nii olnud või lõi kunagi nooruses kuulsuselaine üle pea ka?
Ma alustaksin sellest, et mul pole nagu millegagi laiata. Minus ei ole seda staariainest, et ma käituks staarina või skandaalitseks, et ei meeldi üks asi ega teine asi. Aga kui olid minu esimesed teleesinemised 1968. aasta lõpus, siis pärast seda tulid minu kallid ülikoolikaaslased ja ütlesid “noh, sa oled nüüd uhkeks läinud”. Ise ma seda ei tajunud ja mul oli väga piinlik, kui nii öeldi.
Muidugi oli tol ajal televisiooni pääsemine nagu sõit Ameerikasse ja noored mehed, nagu me olime – Gunnar Graps ja kõik see Ehala bändi seltskond –, läksime mõnikord telekohvikusse sööma, et näidata end telemajas – me oleme televisioonis!
Aga minu seisukoht on niisugune, et kui mõnele inimesele on väga palju antud, nagu näiteks Tom Jonesile, siis ta käitubki teistmoodi. Nende maailm on teine ja nende mõttemaailm on teine.
Kui oled tavaline inimene (ja ennast pean ma väga tavaliseks lauljaks), siis see ülbitsemine, hüppamine ja keksimine sulle head ei tee. Eesti on nii väike ja inimesed on omavahel nii seotud, et kui keegi siin väga superstaari mängima hakkab, on see minu arust jube nõme.
Teed enamasti muusikat mõnuga. Kui palju arvestad publiku maitset?
Rockabilly kõrglainel mängisime Rock Hotel’iga ainult ingliskeelset rock’n’rolli ja meil oli väga hea olla. Aga teatud aja möödudes saime aru, et need inimesed, kes meid kutsusid, ei olnud ainult rock’n’rolli-armastajad. Mõni tahab hoopis valsikest. Ja sa pead pakkuma vähemalt neid rütme, mille järgi inimesed tahavad tantsida. Muidugi ei ole nii, et raha teenimiseks laulaksin muusikat, mis mulle üldse ei meeldi. Aga ka valssi võib laulda väga hästi.
Teine võimalus on neil, kellel on nii palju annet, et luua oma nišš. Näiteks meeldib mulle väga Tõnis Mägi. Tema ise teeb oma muusikat, loob, luuletab ja ise ka esitab.
Üheks aastavahetuseks andsid Sa välja väga ilusa plaadi, kus on need lood, mille järgi nokastanud jõmm ilmselt pidu panna ei saa, küll aga sa ise väga tahtsid laulda. Kas eneseteostamine on sellega nüüd tehtud või on Sul plaanis veel midagi, mida teed enda ja mõttekaas-laste jaoks, mõtlemata, kui võimsalt kõlab aplaus?
See küsimus tuleb õigel ajal. Me oleme Rock Hotel’iga kokku 27 ja pool aastat mänginud, aga ehtsat rock’n’rolli plaati meil veel ei ole. Nüüd on väike lootusekiir tekkinud, et me saame veidi toetust ning saab see asi ka ära tehtud.
On üks unistus, mis on mul olnud juba aastaid – teha ka üks svingilik plaat bigbändiga. Ja veel üks asi, mis ilmselt ka õnnestub – tahaks teha ühe Ivo Linna sooloplaadi. Selle materjal on põhimõtteliselt koos. Seal on mõned välismaa lood, aga ka Andres Valkoneni ja teiste eesti heliloojate laule. Ja on veel üks põhjus, miks ma tahan plaati teha. Mulle nimelt meeldib stuudios olla. Stuudio paneb muusiku natuke rohkem proovile kui tavaline tantsulava. Ma tahan stuudios olla ja püüda seda tulemust.
Lisaks muusikupopulaarsusele on Sinul viimastel aastatel targa mehe kuulsus. Kas Sa ise fikseerisid selle hetke ära, millest peale teati laulja Ivo Linnat ka selle mehena, kelle käest võib küsida asju, mida ise ei tea?
Tegelikult algas asi nii, et käisin “Kuldvillakus” mingis heategevas saates, läks väga hästi ja hiljem läksin ise päriselt ka sinna saatesse. Võitsin kolm saadet, aga autot kätte ei saanud. Siis juhtus aga nii, et helistas mulle raadiotoimetaja Marje Lenk ning kutsus “Mnemoturniiri” kampa koos Jüri Aarma ja teistega. Tema olnud mind teles näinud ja teadvat, et olen suur mälumänguarmastaja. Ja tõepoolest, olengi seda eluaeg olnud, kuid pigem passiivne, mitte selline nagu Indrek Salis ja need kõvad mehed on.
Aga kutse oli mulle suureks auks, sest olin “Mnemoturniiri” nautinud selle algusest peale.
Olin tõeliselt kõrvust tõstetud ja käin seal tänaseni.
Kolm-neli aastat tagasi hakkasid järsku tulema kõned miljonimängust, et, kuule, kas me võime sulle helistada? Rahvas arvab täiesti ekslikult, et ma tean paljusid asju. Tegelikult ma ei tea mitte tuhkagi! Aga ma ei taha endale ka tuhka pähe raputada, sest tänu lapsepõlvest pärit lugemisharjumusele on midagi kahe kõrva vahele ikka jäänud. Igasugused viktoriinid ja ajalehesabade küsimustikud loen ma alati läbi ja noh, midagi jääb ju meelde.
Järgmise küsimuse palus esitada Suurte Ruutude toimetaja. Ole hea ja tee kriitikat Suurtele Ruutudele! Mis meeldib, millised on puudused?
Ma usun, et olen lahendanud kõiki Eestis väljaantavaid ristsõnaajakirju. Meeldib nii Suurte Ruutude kui ka mitmete teiste puhul, et leidub ristsõnu, mis panevad mulle vastu.
On neid, kus kirjutan ilma ainsagi mõttepausita lõpuni valmis. On aga neid, mis sunnivad mõtlema ja need meeldivad mulle väga. Kui on veel tituleeritud, et tegemist on raske ristsõnaga, siis meeldib mulle lahendada neid ilma teatmeteoste abita ning pärast on hea tunne, et suutsin selle tõkke ületada.
Aga häirib kõige rohkem see, kui on vead sees. Suured Ruudud on sellest patust suhteliselt priid olnud, aga mõnes väljaandes on neid vähem, teises rohkem. Kui sa siis pusid pikalt ning lõpuks saad aru, et koostaja on teinud vea, oled palju aega tühja ära raisanud. Ma olen mõnel puhul ka helistanud toimetusse ja juhtinud tähelepanu.
Nii et Suurtele Ruutudele pole mul ette heita midagi. Iga kord, kui uus number tuleb, ma selle ostan ja lahendan ära ka.
Miljonimängurid kipuvad sind endale “sõbraks” värbama. Kes on aga Sinu enda jaoks see inimene, kellele helistaksid väga raskele küsimusele vastuse saamiseks?
Esimene, kes mulle pähe tuleb, on Peeter Volkonski. Pean teda väga targaks ja väga erudeeritud intelligentseks inimeseks, kes suudaks mind aidata. Ja meie klaverimängija Margus Kappel on väga tark inimene.
Noh, aga kui saaks vaimuvallast küsida, mis siis viga. Helistaks Hardi Tiidusele ja asi korras…
Küsitles Mati Palmet
Foto: Ly Menov
