INTS: Saan teha seda, mida tahan.
On väidetud, et oled Eestis kõige produktiivsem karikaturist. Kuidas sa ise seda asja näed?
Ei ole. Karikatuur ja see töö, mis ma teen, on kaks erinevat asja. Karikatuur on seotud millegagi, mis toimub. Näiteks poliitik teeb mingi apsaka ja selle kohta teed karikatuuri. Aga ristsõnades on reeglina niisugused olmeteemad, kojamehenaljad ja … Üks on töö ja teine on karikatuur. Aga vahel võib ka töö hulka sattuda häid karikatuure.
Raske uskuda, et sa sellest tegevusest, mida siin tööks nimetad, lusti ei tunne.
Loomulikult tunnen! Muidu ma seda ei teekski. Ja ausalt öeldes – mul on elus vedanud! Selles mõttes, et saan teha seda, mida tahan. Mul on vedanud, et Kuma Paidesse tekkis. Ma ei tea, mida muidu praegu teeksin. Ilmselt teeksin midagi sarnast, aga …
… käiksid vahelduseks öövahina tööl?
Võib-olla mõni aeg tagasi küll, aga praegu enam vist ei oleks nõus.
Kas enam-vähem oskad öelda, mitu pilti kuus teed?
No kui hulka arvata ka see, mis ma endale sahtlisse teen, millel oma tulevik olemas, aga mitte veel praegu, siis selliseid asjalikke pilte on kõige vähem viiskümmend, aga mõni kuu on nii, et pane topelt juurde.
Eks naljategemisega on nii, et mõni tuleb väga hästi välja, teine vähem, aga sinu piltide puhul on nende hulk, mis vähemalt korra turtsatama võtavad, ikka väga suur. Kust sa nii palju nalju võtad?
Nali tuleb elust endast ja mõnikord tuleb lihtsalt mõelda natukene teistpidi, kui loogiline oleks, ja siis ongi asi tobe.
Kas vahel on ka nii, et hakkad sehkendama mingit tegelast, aga veel ei teagi, mis ta teeb või mis temaga juhtuma hakkab?
Jah, ongi välja kujunenud mõni kindel konkreetne tüüp, kelle tegevused pakuvad ka iseendale mõnikord huvi. On ju vahva suunata inimesi, neid enda väljamõeldud inimesi. Ja nad teevadki seda, mida sina tahad! Ja vahel saab siis nalja.
Ise ka ristsõnu lahendad?
Ei ole eriti ristsõnu lahendanud. Kes ikka puid metsa veab. Ja kui oled selles asjas niikuinii sees, siis vaba aja jaoks on muud huvitavat. Mul on raamatud, mul on plaadid, mul on filmid – kolm niisugust vaala.
Kas need kolm vaala sind mingil moel ka töös toetavad või ongi nende roll mõtteid tööst eemal hoida?
Ei-ei-ei, loomulikult toetavad. Kui loed raamatut, saad targemaks, kui vaatad filmi, leiad mingeid uusi šnitte-särke-värke. Ja musa lihtsalt peab olema. Ta on.
Ütle, kas sellist pattu oled ka teinud, et kui mõni inimene pole sinu vastu hea olnud või lihtsalt ei ole ilus inimene, siis joonistad ta pildi sisse?
Küll on olnud. Ja tuleb ka edaspidi. Ega see ole nii konkreetselt, et kohe peab ära tundma. Aga kui näed mõnda inimtüüpi, siis paned selle oma pilti sisse. Sest ka pildil peavad inimesed olema erineva tausta, erineva välimuse, erineva IQ-ga. See on huvitav. See on põnev. See on naljakas.
Sul on kunstnikuna äärmiselt isikupärane käekiri. Kas kuskil varajases nooruses olid ka mingid mõjutajad-eeskujud, kelle järgi selle stiili välja kujundasid?
Eks lapsepõlves oli neid mõjutajaid küll, aga kui ajad oma rida, siis tahes-tahtmata tekib oma joon. Kui sa lihtsalt maha kopeerid, siis ei teki mingit oma joont, aga kui sa teed ja teed ja teed, siis on loogiline, et oma joon tuleb.
Sinu piltide sagedasteks tegelasteks on kaunite daamide kõrval ka sellised joodikud, kelle kohta rahvas ütleb “parm”. Need parmud on sinu piltide peal enamasti armsalt koledad ja kuidagi mõnusad ning kunagi pole tun-da, et suhtuksid ise nendesse vihkamise või põlgusega. Reaalses elus ei ole joodik nii vahva ja humoorikas sell.
Mul on olnud erinevaid eluperioode. On käidud läbi erinevate inimestega ja nende hulgas, keda parmudeks nimetatakse, on väga palju huvitavaid inimesi, nagu ka glamuurses seltskonnas. Ja vastupidi – parmude hulgas on jubedaid tüüpe, nagu neid on ka glamuursete inimeste seas. Aga kui inimene juba väga ära parmustub, siis on lõpp lähedal. See läheb kiiresti.
Tihti on sinu pildid kriitilised – panevad paika mõne inimliku pahe või pisukese rumaluse. Samas ei ole tunda, et oleksid oma tegelaste peale kuri. Kas hoiad teadlikult kurjuse, kättemaksuhimu või klaarimissoovi naljast eraldi?
Kurjus ja kättemaksuhimu on üldse pahad. Ma parem hoiaksin need ka elust eemal. Ma näiteks ei saa aru, kui keegi ütleb, et ta vihkab midagi. Minu arust pole võimalik midagi vihata. Katsu aru saada, milles see asi on, mida sina vihkad, ja võib-olla siis enam ei vihkagi.
Kui asusin sinu juurde teele, hoiatas toimetaja, et me terve intervjuu jooksul muusikast ei räägiks, sest sinu muusikahuvi ja autoriteetidest sõltumatu maitse on hästi teada. Ehk annad meie lugejale mõne toreda soovituse muusikalise maailmapildi laiendamiseks?
Ma teadsin, et sa midagi taolist küsid, ja sellepärast kirjutasin oma lemmikud siia üles. Näe, võta!
Nii-nii, aga ütle, kes neist sulle hetkel kõige rohkem meeldib?
See mis praegu mängib – Mehhiko minimalist Murcof.
Sellega oli nii, et läksin plaadipoodi. Mingit konkreetset tahtmist midagi osta polnud, sirvisin plaate ja mulle jäi näppu üks, mille visuaalne külg mulle meeldis. Ma ei teadnud temast mitte midagi! Ostsin ära ja läksin koju ning, üllatus-üllatus, mida juhtub harva – ka sisu meeldis. Läksin poodi tagasi ja ostsin ka kaks ülejäänud Murcofi plaati, mis seal müügil olid.
Kui mõnel sinu sõbral juhtub juubel olema, mis on parim kink?
Minu jaoks on plaat.
Küsis: Mati Palmet
Foto: Taniel Tegelmann
