INDREK SALIS: Oleme Euroopa kolmas mälumängurahvas
Kuidas suhtud sellesse, et Sind nimetatakse eesti mälumängijate esinumbriks?
Võib-olla tõesti olen tänu televisioonile ja miljonimängule tuntum kui mõni teine mälumängur. Meedia teeb inimese tuntuks. Eestis ringi liikudes ikka märkan, et inimesed tunnevad mind ära. Olen tõesti tulnud ka Eesti mälumängumeistriks, aga eks tugevaid tegijaid on sellel alal veel teisigi, nii et võib-olla olen number üks, aga võib-olla ka mitte.
Oled üles kasvanud legendaarsete kodumaiste mälumängudega, nagu “Kes keda?”, “Viis viie vastu” jt. Mis Sa arvad, kas see on ajast tingitud, et päris klassikalist kõrgetasemelist mälumängu enam teleekraanil ei näe?
Tegelikult ikkagi tahaks ka sellist mängu televisioonis näha ja ise selles osaleda. Aga väidetakse, et see vanamoodne mälumäng on suhteliselt staatiline ja igav näitamiseks, ning sellepärast on igasugused muud välismaalt sisseostetud formaadid. Neid vanu aegu igatsevad taga paljud, aga sellised klassikalised mälumängud toimuvad ikka ilma telekaamerate juuresolekuta – näiteks Eesti meistrivõistlused.
Oleme ennast ikka vaimurahvaks pidanud. Kuidas me rahvusvahelistel mälumänguvõistlustel välja paistame?
On välja kujunenud kahe riigi mälumängijate ülekaal – need on inglased ja belglased. Aga teiste riikide hulgas, kes käivad Euroopa meistrivõistlustel, oleme jälle meie esirinnas. Võib öelda küll, et eesti mälumängurite tase on Inglismaa ja Belgia järel kolmandal kohal Euroopas.
Kui keegi tundmatu ja juhuslik ini-mene Hannes Võrnoga vastamisi on, ununevad tema ebaõnnestumised vaatajail järgmise reklaamipausiga, kuid kui seal on Indrek Salis või mõni teine üldsusele tuntud kilbar, nõuab publik miljonit. Kas tunned vahel ka sellist publiku ootuste koormat, kui miljonimängu toolile istud?
See on küll õige, et ootused on kõrgeks aetud ning miljonimäng on võrreldes klassikalise mälumänguga fataalse stsenaariumiga – üks vale vastus ning kõik on vastu taevast. Närvipinget on parasjagu. Aga eks paljud saavad ka sellest aru, et kodus diivanil istuda on midagi muud kui stuudios kaamera ees, rambipalavikus.
Eestis ilmselt mälumängija ennast auhinnarahadega ülal pidada ei saa. Mis on Sinu põhitöö?
Minu põhitöö on veevarustuse ning kanalisatsiooni puhastusseadmete projekteerimine ja müük. See on ka minu Tallinna Tehnikaülikoolis õpitud eriala.
On see mälumängijale parim eriala? Kas oled vahel ka mõelnud, et tegutsedes igapäevatööl hoopis humanitaarina, oleksid miljoni juba ammu tasku pannud?
Ega see mälumäng vist nii ei köidakski, kui ta oleks otseselt igapäevatööga seotud. Arvan, et üks on teisele meeldiv vaheldus ja aitab maailma laiemalt mõista.
Kas ristsõnu ka lahendad?
Lahendan küll. Ajapuudusel mitte just väga tihti, aga kui on sobiv hetk, võtan ette.
Kas Eestis väljaantavate ristsõnade hulgas on ka selliseid, mis Sulle pinget pakuvad?
On küll, neid on ju erineva raskusastmega. Mul on kindel juuksur ning meil on selline komme, et tema jätab mulle alati ette selle ristsõna, mis temal pole välja tulnud, ning mina lahendan selle lõpuni. Teinekord annab päris nuputada. Selles mõttes on ristsõnad head, et puudujäävaid sõnu saab teatmeteostest või Internetist juurde otsida. Lisaks arendab ka ristsõnade lahendamise käigus oma mälufailides seoste tekkimine.
Kas teed pidevalt midagi lähtuvalt sellest, et oled mälumängur? Näiteks sõltumata huvist ja meeleolust vaatad alati ära õhtused teleuudised?
Nii karm see alati ka ei ole, aga teatud suundumus ja joon on olemas, et ennast pidevalt maailma asjadega kursis hoida. Ja samas on midagi lugedes teadvustatud hoiak, et üks või teine fakt meelde jätta, kuna see võib kuskil mälumängus ette tulla või saab sellest ise mõnele mängule hea küsimuse teha.
Olen korduvalt näinud, kuidas juhuslikult mälumängu võistkonda sattunud inimene sellest toredast alast ülepea vaimustusse satub ning tahab midagi ette võtta, et oma taset kohe ja kiiresti tõstma asuda. Mida soovitab sellisele inimesele väga kogenud mälumängija Indrek Salis?
Esmatähtis on asjas pidevalt sees olla, jätkata mängudel osalemist ka siis, kui vahel päris kehvasti läheb. Tasub jälgida, milline on mälumängude loogika, otsida küsimusi ja vastuseid Internetist ning vastavatest kogumikest. Muidugi tuleb välja selgitada, millistes valdkondades on teadmised paremad ja millistes tuleks ennast täiendada. Tuleb jälgida, mis maailmas toimub – teatud süsteemsus uue info talletamisel tuleb kindlasti kasuks.
Lõpetuseks tuleme tagasi miljoni-mängu juurde. Kui palju kordi oled “sõbraks” olnud?
Ma arvan, et paarkümmend korda küll. Alati ei ole jõutud mulle helistada.
Aga kui palju raha oled aidanud teenida?
Noh, seda on raske arvestada, sõltub sellest, kas võtta aluseks konkreetse küsimuse hind või siis see, milleni väljaaidatu jõudis. Näiteks Jevgeni Nurmlat aitasin 8000 juures, aga lõpuks sai ta kätte pool miljonit.
Kas abisaanud oskavad ka tänulikkust üles näidata?
Jah, aga loomulikult mitte mingi rahalise protsendiga, kuid kenasti tänatud on küll. Mõni võõram inimene on pakkunud ka saagijagamist välja, kuid need pole paraku nii kaugele jõudnud, et oleks midagi jagada. Aga sõpradega käib asi nii, et kui minul vaja, küll aidatakse mindki.
Küsitles Mati Palmet
Foto Märt Lõhmus
