HENRY LAKS: Olles kahe jalaga maas, olen ma üsna paigas.
Muusikasõprade rõõmuks on taasühi-nemas ansambel Seitsmes Meel. Kuskilt tuleb aga meelde, et neid „meeli“ on olnud rohkemgi – kunagi oli ka Kuues Meel?
Nojah, see oli rohkem nagu järjekorranumber ja Seitsmes Meel sai sedasi naljaga pooleks pandud. Kuues Meel oli enne seda.
Enne Kuuendat Meelt oli sul veel koosseise. Mis oli päris alguses ja kas päris esimesel bändil ka lavarõõmu oli?
Oli lavarõõmu ka. Keskkoolipäevil sai tehtud pool-punk-ansamblit Pelikan, aga see oli rohkem nagu väljaspool arvestust. Aga esimene tõsisem ansambel oli Reval ja see mängis niisugust karmi rokki.
Pärast Revalit oli üks niisugune kummalise nimega bänd nagu Zaltus Lumel. Nüüd on lõpuks siis võimalus küsida, mida see nimi tähendas.
See oli põhimõtteliselt tähtede kombinatsioon. Suhteliselt juhuslik. Oli taotlus mingit sürri teha selle nimega, et ta kentsakas oleks.
Suur kuulsus tuli muidugi „meeltega“. Kas näed ka enda jaoks mingit arengu-lugu läbi nende koosseisude ja nende loomingus?
Loomulikult! Step by step läks muusika minu meelest kogu aeg paremaks. Kui Revalis me mängisime põhiliselt tolleaegsete hevibändide kavereid, siis Seitsmenda Meelega mängisime originaalloomingut ja kavereid üldse ei teinud.
Kuulaja seisukohalt tundub, et mida aeg edasi, seda kandvamaks muutus nende ansamblite muusikas laulu-tekstide roll. Kuidas see sinu seiskohalt tundus? Kas sõna muutus mingil hetkel primaarseks?
Ma arvan, et paremal juhul oli nii, et muusika ja sõnad moodustasid terviku. Ma arvan, et see protsess täiustus kogu aeg, sest mul sai see sõnaseadmiskunst selgemaks. Need esimesed teksid, mis ma tegin, olid üsna primitiivsed, aga järk-järgult läksid paremaks. Nagu muusika isegi.
Mõni teine Kunstiinstituudi taustaga bänd, nagu Kukerpillid või Singer Vinger, on tõusude-mõõnadega olemas olnud läbi aastakümnete. Miks peame Seitsmenda Meele puhul rääkima comeback’ist? Kuhu kadus Seitsmes Meel?
Tähendab, et mingil ajal sai ring täis. Aeg sai ümber. Aga mulle tundub, et praegu oleks jälle vahva ja aktuaalne seda asja teha.
Tegelikult on meie kokkutulemise motiiv üsna kurb. Alguses plaanisime teha ainult ühe mälestuskontserdi Tõnu Väärtnõule. Aga kuna pakkumisi oli mitmeid, siis mõtlesime, et miks mitte ka need vastu võtta.
Suvi on esinemisi täis?
Mitte nii väga, aga paar tükki on küll.
Räägime sinu vahepealsest elust ka. Oled tunduvalt rohkem kui keskmine inimene otsinud kõikidele asjadele mingit alust küll kristlusest, küll budismist ja mujaltki. Oled sa leidnud?
Jah, arvan küll, et olles kahe jalaga maas, olen ma üsna paigas. Kristlus on minu jaoks praegu religioonidest põhiline. On siin uuritud teisi religioone ka, aga ma pean end ikka kristlaseks.
Kas kahetsed seda aega, mis oled oma elust nendele otsingutele pühendanud?
Mis siin ikka kahetseda. Eks on olnud raskeid perioode elus küll, aga ju see on siis vajalik olnud. Nii see elu läinud on ja ega siis ajamasinat ole – aega tagasi keerata ei anna.
Millised on olnud need rasked ajad?
Vahepeal ei olnud üldse kontserte. See oli raske periood. Aga nüüd on pakkumisi päris palju. Peamiselt käin praegu kitarriga üksipäini ja saadan ennast ise. Ja vahel loen oma luulet ka laulude vahele.
Mingi periood oli, kui ma oma pilte ka näitasin, aga mul ei ole neid praktiliselt alles, nii et praegu langeb see variant praktiliselt ära.
Oma piltide puudumine vihjab kunstniku puhul suurepärasele müügiedule.
Kas just müügiedule … Eks ma olen neid päris palju ka kinkinud.
Sul on hea oma elu jooksul kogutud varamut ära kasutada – võtad kitarri kätte ja sul on laulud laulda, võtad laululehed kätte ja on luuletused, mida lugeda. Mida sa praegu juurde teed? Laule, luuletusi, pilte?
Praegu olen teinud põhiliselt laule juurde. Möödunud kevadel ilmus plaat „Ööst saab pikem päev“, mis sai tehtud koos Heini Vaikmaaga – tema seaded ja tema instrumentaal. Nii palju olen kujutava kunstiga ka tegelenud, et olen singleid kujundanud ja selle plaadi kujundus on ka enda tehtud.
Varem tegin rohkem õlimaali, aga praegu olen pöördunud pastelli juurde tagasi. Kriitpastell on selline tundlik materjal, et päris lahe on sellega katsetada.
Aga põhiliselt teen praegu ikka muusikat, maalin vähe.
Tuleme veel tagsi Seitsmenda Meele juurde. Selle ansambli edu üks põhjus oli kindlasti hea ja sisukas tekst, mis suurepäraselt vastandus tolleaegse estraadimuusika sisutühjusele. Kuidas see teksti ja muusika sobitamine käis?
Oma uba on sees ikka igas tekstis. Ma sellist formaalset teksti pole kunagi teinud. Kui ma hakkan lugu tegema, siis prevaleerib ikkagi meloodia ja tekst sünnib hiljem. Aga juhul kui ma ei leia mingit head ideed, siis jätan asja pigem katki. Sellist juhuslikku asja ei hakka tegema.
Kas mõni lugu on sel moel ka instrumentaalpalaks jäänud?
Ei, ei ole. Mingi mõte ikka kuskilt pähe tuleb. Ja ma usun, et ideed pole veel lõppenud ka.
Seitsmenda Meele kokkutulemine ja esinemine Käsmus seisab ees ning kindlasti on juba ka mõni selline inimene, kes sellest ansamblist palju ei tea. Mis oleks need kaks-kolm laulu, mida soovitaksid Seitsmenda Meele loomingust kuulata?
Mina pean Seitsmenda Meele parimaks looks „Õpetajat“, ehkki „Tule kui leebe tuul“ on ehk ajahambale rohkem vastu pidanud. Kolmandana võiks olla „Salaja“, mis on ka kunagi hitt olnud.
Nentisid, et aega ei saa tagasi keerata. Mida soovitad noorele muusikule, kes ühtäkki on sama kuulus nagu sina 80-ndatel? Mida peaks tegema või tegemata jätma, et pärast ei tekiks tahtmist aega tagasi keerata?
See on maailma rokist hästi teada, et alkoholiga ei maksa liialdada. Kogu rokiklassika on kimpus olnud nii alkoholi kui ka narkootikumidega. Kui on suutmist olla võimalikult karske, siis soovitan seda.
Küsis: Mati Palmet
Foto: Henry Laksi erakogust
