Henrik Normann, kui tõsine ristsõnalahendaja Sa oled?
Pean tunnistama, et olen üsna juhuslik ristsõnalahendaja. Minu puhul sõltub kõik sellest, kas ma silman ristsõnas kohe midagi, mida tean, ja siis kui esimene märk pastakaga on tehtud, hakkan vaatama, mis edasi saab. Kui esimese pilguga midagi teada-tuttavat silma ei jää, jätan asja rahulikult sinnapaika. Kui tekib hasart, siis püüan ristsõna läbi lahendada.
Lõite Millinguga Maie ja Valduri näol kujud, mis päris hästi võtavad kokku ühe keskmise eestlase olemuse. Kas pole kunagi olnud mõtet, et kuna eestlased on kogu maailmas ristsõnalembuse poolest esimeste hulgas, võiks mingi ruudukestetäitmine leida aset ka Põldude perekondlikus ringis?
Nad isegi on seda teinud. Valdur tahtis võita mingit tehnilist vidinat ja Maie ütles, et kui sa, Valdur, midagi tõesti ei tea, võid küsida minu käest.
Valdur lootis oma tehnilise vidina saada ristsõnade ja loosiõnne abil. Kas sa ise ka vahel vastuseid ära saadad?
Kui mingil loosimisel on võimalik osaleda SMS-I teel, siis vahel olen nalja pärast neid sõnumeid saatnud, aga lausa postitama pole küll hakanud. See on üsna suur vaev ja ma hästi ei usu, et elus on nii, et kulutad 5 krooni postitusele ja võidad 5 miljonit.
Aga kas sul muidu elus veab?
Vat vedamisega on järgmine lugu. Küsitakse, et kas veab siis, kui arvad, et veab, või veab siis, kui ei oota, et veab? Õige vastus on: veab siis, kui veab.
Aga kas see, et oled nii populaarne eesti rahva seas, ei olegi siis vedamine?
Ega ma nüüd selle sisse küll pole langenud, et vaata, kui lahe inimene ma olen. Tegelikult on see, mida me Millinguga teeme, üks väga palju aega, energiat ja tuju nõudev ettevõtmine. Ma pean tunnistama, et kui üks pingeline asi on möödas, ega ma nii väga rõõmus kodus ei olegi. Ma olen siis päris kurb ja väsinud. Hea tuju jagamine kipub seda endalt ära võtma.
Huvitav küll, aga enamik estraadiartiste on väljaspool lava tõsised inimesed?
Aga nalja saabki ainult tõsiselt teha. Pulli võid kuskil sünnipäevalauas oma sugulastele teha. Kui oled laval, vaatavad sind inimesed, kes on pileti ostnud, ja neile pead pakkuma etendust, kus laul, liikumine ja sõnaline osa on kõik professionaalselt kokku pandud. Kui estraadietendust teha juhuslikult ja suvaliselt, siis tulemus ei saagi olla midagi muud kui juhuslik ja suvaline. Lava peal ei saa olla kaos, seal peab olema kord. Nali ei ole kaos!
Millegipärast on estraadižanris juba Järveti ja Baskini aegadest peale tegevad eelkõige paarid, nii nagu Normann ja Milling praegu. Miks just paarid on kõige populaarsemad, mitte üksikesinejad või triod?
Noh, esiteks on paarid mobiilsemad kui triod, teiseks on dialoog enamasti huvitavam jälgida kui monoloog. Kahekesi on lihtsam rolle vahetada ja nii on ühe etenduse jooksul kahe estraadinäitleja abil palju erinevaid tegelaskujusid.
Estraadinäitlejate paarid on erakordselt püsivad ja üldjuhul pärast dueti lagunemist enam samaväärset paari uue partneriga ei teki. Näiteks jäävad eestlaste mälus alati kokku Baskin ja Järvet, Abel ja Nõmmik ning väga tõenäoliselt ka Normann ja Milling. Kuidas selline sobivus tekib?
Eks see ole kokkukasvamine. Muidugi peab mingi sobivus olema. Nii küll ei ole, et klappi pole, aga ikka pingutad viis aastat, et tulema hakkaks. Kuid edasi on kokkukasvamine, mis toimub koos publikuga. Ja kui siis selle liidu ära lõhud, võid ise küll uut olukorda aktsepteerida, aga inimesed seda vastu ei võta.
Kuidas te väljaspool lava teineteist tasakaalustate?
Ikka nii, et kui üks lendab, siis teine püüab olla maa peal ja vastupidi. Lennatakse selleks, et kiiremini edasi jõuda või kõrgemalt alla vaadata, ja maa peal ollakse selleks, et seal on kindel ja sinna oled sa loodud. Kui me selle kindluse ja fantaasialennu nüüd kokku paneme, toetab see igasuguseid ideede genereerimise protsesse. Selles protsessis üks püüab lennukalt edasi liikuda, teine oponeerib. Ja neid rolle oleme omavahel kogu aeg vahetanud.
Egon Nuter sai oma näitlejaeluga rahulikult edasi minna, kui vahetus president ja ei olnud enam vajadust käia nalja-presidendina laatasid avamas. Kas teie Millinguga ka mingit võimalust näete Maie ja Valdur kui konkreetsed tegelaskujud maha jätta?
Jah, see aeg on lähemal, kui arvata oskame. Küsimus on lihtsalt selles, et kuna need on toredad rollid olnud, siis tahaks nendega viisakalt hüvasti ka jätta. Kuidas, seda ma veel ei tea.
Kas järgmine padrun, millega avalikkuse ette tulla, on juba rauas?
Veel ei ole. Kui oleks, siis juba tulistaks. Kindlasti ei taha žanri vahetada, vaid naljategemise valdkonnas edasi minna. Vihmased ilmad on praegu naljade väljamõtlemist soosinud ja mul on vihikusse kirjutatud juba selle aastalõpu uusi sketše.
Kas see tähendab, et ülipopulaarne vana-aastaõhtu “Edekabel” tuleb ka kolmandat korda?
Ma usun, et tuleb. Mina igal juhul tahan ja loodan, et ka televisioon pakkumise vastu võtab. Meile see saade meeldib ja usutavasti ka vaatajaile.
Parodeeritavad ei pahanda?
Ei. Mõni on hoopis muret tundnud, et miks teda ei parodeeritud.
On puhkuste aeg. Ehk oskad nõu anda, kuidas rängast vaimsest ülekoormusest puhata?
Puhata tuleb nii, et sa teaksid täpselt, millega hakkad tegelema pärast puhkust. Kui ei tea, mis saab edasi, on see stress, aga mitte puhkus. Ja veel on väga sant tunne, kui jääd üksi. Seda ma ütlen teile, kallid inimesed: ärge jääge üksi!
Küsitles Mati Palmet
Foto Ly Menov
