HENDRIK SAL-SALLER: Kui teed midagi südamest ja tagajärgedele mõtlemata, siis asjad töötavad.
Kontserttuur “RaudSaller” oli selle talve tähelepanuväärseim. Kui Mihkel ei oleks võtnud pähe hakata raamatut kirjutama, kas see tuur oleks toimunud?
Oleks olnud, jah. Me plaanisime seda tegelikult juba mitu aastat. Oleme Mihkliga juba aastaid kirjutanud lugusid, aga neid me paraku seekord ette ei kandnud. Need jäävad järgmiseks korraks.
Niisiis, järgmine “RaudSalleri” tuur ikka tuleb?
Ei oska öelda. Kui tuleb, siis mitte selline, pigem erinev.
Kui kunagi Generaator M’i legendaarne lugu kummikinnastes kätepaaridest oli teleekraanil, leidus rohkesti ka neid, kes leidsid, et noortemuusika ei peaks olema selline ja veel vähem peaks televisioon seda propageerima. Kas vanema gene-ratsiooni selline pahakspanemine ergutas või natuke ikka häiris ka?
Mina seda nii ei tundnud või siis ei pannud tähele. Nii või naa oli vastasseis olemas, aga mitte generatsioonidevaheline, vaid pigem poliitiline. Minul pole põlvkondadega probleeme olnud. Pole kunagi tundnud, et vanemad inimesed mind ahistaks, ja püüan praegu ise ka nooremaid inimesi mitte ahistada.
Oli see õnnejuhus, et just Generaator M ja mitte keegi teine sai tol hetkel noore põlvkonna kultusbändiks?
Võib-olla õnn ka, aga tegelikult on nii, et kui teed midagi südamest ja tagajärgedele mõtlemata, siis asjad töötavad. Olen kõiki omi asju ikka hingega teinud ja see tulemus ei ole kunagi ette aimatav või ette teada. See ei oma ka mingit tähtsust. Tegemise rõõm ja tegemine iseenesest on oluline ning siiamaani on see kuidagi vilja ka kandnud.
Aga kui läheb asi rutiiniks, kas siis tuleb järele jätta?
Jah.
Oled midagi oma muusikukarjääri jooksul sellel põhjusel jätnud?
Jah, Vanemõe ma jätsin selle tõttu. Seal olid ka omad hetked ja tore seltskond, aga see musa ei läinud mulle nii palju korda ning tegin kõrvalt Mihkliga juba Ba-Bachi. Aga need ülejäänud asjad on suuremal või vähemal määral olnud minu eestvedamisel ning seal on olnud selge siht ja seetõttu on need asjad. Aga kui räägime Geneka laialiminekust, siis see oli tingitud asjaolust, et trummar läks sõjaväkke ja siis läksin mina sõjaväkke ning kui me siis nelja aasta pärast tagasi tulime, polnud me enam need mehed, kes seda asja oleks edasi teinud.
Kas ülimenukast Vanemõest lahkumise järel tundsid ka kripeldust, et uus bänd kohe hoobilt nii rahvalikult populaarne ei olnud?
Ei, absoluutselt mitte, sest Ba-Bach kahjuks jäi oma algusesse. Kui me oleksime edasi tegutsenud, oleks ehk ka mõni “surematu” lugu sündinud … Aga suund oli meil väga õige. Tollel ajal mängisime puhast rokkmuusikat, sellist, mis tegelikult rokk on. Sel ajal vist üldse niisugust muusikat Eestimaal ei mängitud. Tahtsime olla selline lihtne ja kompaktne rokkbänd.
Aga kuhu jäi Ba-Bachi surematu lugu?
Jäi elule jalgu. Meil tekkisid olukorrad, et bänd läks lihtsalt laiali ega eksisteerinud enam. Mihkel hakkas juba Mr. Lawrence’it tegema, siis vahetasime välja rütmigrupi ja see ei olnud tegelikult kõige õigem asi.
Sina läksid Soome?
Just täpselt sel ajal. Ja ka see raskendas olukorda.
Oli see vähemalt sel hetkel minek igaveseks?
Jah, kuid ma vist ei mõenud siis asju pikalt ette. Kui keegi oleks vihjanud poole sõnagagi, et me veedame Eesti Vabariigi aastapäeva täiesti legaalselt ja igaühel võib olla käes sinimustvalge lipp ning selle eest ei pandagi vangi, siis ilmselt oleksin talitanud teisiti.
Ei oleks läinud?
Ma arvan küll.
Pärast Soomest naasmist tuli end eesti publikule uuesti tõestama hakata?
Jah, ega ma mõelnudki, et see on enesestmõistetav ja kuidagi lihtne minu jaoks. Oli mingi ringkond, kes teadis ja mäletas, kuid see oli nii marginaalne, et ma ei läinud üldse selle peale välja. Me lihtsalt jätkasime siin seda Smilersit, mida olime alustanud 1994 Soomes, lihtsalt inglise keel vahetus eesti keele vastu. Me lihtsalt olimegi selliseid. Tulime end näitama ka siia ja polnud plaanis mingeid vägitegusid siin korda saata.
Ometi vägiteod tulid ja õige pea kujunes Smilersist eesti rokkbänd number üks. Kuidas see nii läks, kui kõrgeid eesmärke polnudki seatud?
Mingit vallutamisplaani meil küll ei olnud. Meile meeldib kontserte anda. See bänd, mis annab aastas üks-kaks kontserti, pole mingi bänd, vaid projekt. See, mida keegi meist kuskil ringkonnas arvab, pole mulle kunagi korda läinud. Aga ma olen õnnelik selle üle, et kui me õhtul bändiga lavale astume, siis on saal publikut täis – järelikult läheb see kellelegi korda. Kahekõne publikuga on minu ja bändi jaoks kõige olulisem asi. See on see, miks me seda teeme.
Kui paljud ansamblid räägivad oma suurest kollegiaalsusest muusika tege-misel, oled Smilersi kohta varem öelnud, et see on ikkagi eelkõige Hendrik Sal-Salleri bänd ja mängib tema muusikat.
Ütleme nii, et ma ei saa kedagi sundida. Oleme kõik täiskasvanud inimesed ja saame asjad omavahel räägitud. Aga, jah, ma kirjutan praegu ikka 100% Smilersi muusikast. Loomulikult ma konsulteerin oma bändikaaslastega. Ja kui nad mõne asja kohta ütlevad, et see on täiesti õudne lugu, siis me seda ei mängi ka. Smilersi näo kujundavad ikka kõik need viis pillimeest, kes annavad kõik oma panuse minu materjali esitamisel. Aga niisugune täiesti demokraatlik bänd – see ei tööta!
Üks muusikaga vähem seotud küsimus ka. Kelle järgi pojale nime panid – Sebastian Bachi või Johann Sebastian Bachi järgi?
Pigem Johanni järgi. See Skid Row’ laulja minu lemmikute nimekirjas ei figureeri. See nimi kuidagi tuli pähe ja sobis lihtsalt, ega ta olnudki kuulsa helilooja järgi. Aga kui ma neist kahest peaksin valima, siis pigem see Johann.
Eks mõtled natuke ka poja tulevikule, mis temast saab, kui ükskord suureks kasvab. Kuidas vaatad sellele, et Eesti saaks aastate pärast veel ühe Sal-Salleri- nimelise muusiku?
Ega ma talle kätt ette panema hakka. Kui ta on sellest huvitatud, siis mina toetan igal sajal juhul. Aga tegelikult ei ole vahet, mida ta tegema hakkab, tähtis on, et ta teeb seda kirega ja armastab seda, mida teeb. Muidugi on musaga mul lihtsam, ma tean olukorda, aga samas ei või iial teada, mille ta valib. Ja ega ma teda sinna sundima hakka. Esiteks mul pole enda täitumata unistusi ja teiseks ma lihtsalt ei kujuta ette, miks ma ei peaks laskma pojal endal otsustada, mida ta tahab teha.
Ütle üks kuulamissoovitus ka, mis on Sinu jaoks Muusika suure algustähega?
Seda on jube palju tegelikult. Keeruline on öelda ühte plaati, aga alati on õige koha peal minu jaoks Rolling Stones. Ka 1970-ndate Rod Stewart, aga valiksin siiski rollingud.
Küsis: Mati Palmet
Foto: Berit Veiber
