HEINO SELJAMAA: “… see on väga huvitav, mis inimese mõttemaailmas toimub, kui ta kujutab ette, et läheb läbi hakklihamasina.”
Kas sellisel näitlejal, kelle tegevus on peaaegu täielikult suunatud lastele, detsembrikuus jõulutunnet ka jätkub?
Jätkub ikka. Ja ma tean, kus see on, ei pea otsima hakkama. Olen aastatega aru saanud, et see tunne ei sõltu sellest, palju poes kaupa on või milline on väljas temperatuur. See on ikka kuidagi seespidine, kui sellest müstilisest jõulutundest rääkida.
Oled väga heade muusikaliste eeldustega inimene, kas on sul kunagi ka selline mõte peas olnud, et oma elu hoopis laulmisele pühendada?
Ei, sellist mõtet pole mul olnud. Küll aga ütles Margarita Voites mulle ükskord: “Teie, noormees, peaksite laulmist tõsiselt võtma.” Aga see “noormees”, kelle poole ta pöördus, oli siis 50-aastane juba.
Aga kooliajal Türil ikka bände tegid?
Ikka. Ja bändidel olid vägevad nimed. Algul oli Hades ja Tartaros, need olid põrguga seotud nimed. Hiljem kultuurimajas oli hoopis maisema nimega bänd Juku.
Millal leidsid, et pead näitlejaks hakkama?
Ma nüüd väga täpselt ei mäletagi, aga see oli vist siis, kui lavakunsti esimene lend lõpetas. Ja kui lõpetas teine lend, ütlesin emale, et mina tahan ka sinna minna. Ema võttis asja väga rahulikult ja ütles vaid, et keskkool tuleb enne ära lõpetada.
Kas siseastumist mäletad? Etüüdi?
Mäletan ikka. Pansol olid mõned niisugused tüüpilised etüüdid, mida ta paljudel lasi teha ja üks neist oli “Hakklihamasin”. Ta on kuskil mälestusteraamatus kirjeldanud ka, kuidas laps kujutab ette, mismoodi ta nägu ja olemus muutub, kui ta hakklihamasinast läbi läheb. Seda tegin mina ka.
Väga karm asi!
Ei! (Naerab) See on karm ainult gastronoomilises või füsioloogilises mõttes, aga mis inimese mõttemaailmas toimub, see on väga huvitav, kui ta kujutab ette, et läheb läbi hakklihamasina.
Said probleemideta sisse?
Ma olen kaks korda ilma probleemideta sisse saanud! Ja tõenäoliselt olen Eestis ainuke kõrgelt haritud näitleja, kes kahel korral edukalt lavakunstikateedrisse astunud.
Kuidas see juhtus?
Mul jäi vene keele arvestus esimesel kursusel tegemata. Juba keskkooli vene keel oli kehv ja mulle tundus see üldse mittevajalik olevat. Arvestus jäi sügiseks, aga tegema ma seda ei läinudki, kuni ühel päeval oli eksmatrikuleerimisteade seinal.
Õppisid keele selgeks?
Kaks aastat õppisin v rjadah vooružjonnõh sil sovetskovo sojuuza. Lisaks õppisin sõjaväes ka saksa keele ära. Kui tagasi kooli tulin, tegin kohe vene keele viiele ja ka saksa keele lõpetasin viiega.
Tahtsid ikka väga näitlejaks saada, et kateedrisse uuesti sisse astusid?
See oli pigem selline kinnisidee. Ma tõepoolest mõtlesin sellele iga päev, kogu sõjaväes oldud aja.
Sinust sai õige varakult selline lastenäitleja?
Jah, mind suunati kohe Nukuteatrisse tööle. Üldse oli see esimene kord, kui lavakooli lõpetajaid sinna suunati. Läksime neljakesi: mina, Urmas Alender, Margus Lepa ja Eve Maremäe.
See seltskond lõi Nukuteatri hoopis kuidagi teistmoodi käima. Kas need lööjad olite teie või oli see pööre juba toimumas?
Selleks ajaks olid teatavad vaimsed muutused juba toimumas. Agur oli mõned väga tugevad etendused juba teinud, näiteks “Väike Illimar”, “Punamütsike”. Ilmselt oli asi niikaugel, et see teater vajas haritud, professionaalseid näitlejaid.
Kas sellist tunnet ei olnud, et olgu pealegi, teeme selle nukuteatripulli ära, aga siis tahaks minna “päris” teatrisse Hamletit tegema?
Ei, minul ei ole olnud. Teatrist äraminek tuli lõpuks hoopis nii, et olin 20 aastat Nukuteatris, ühe aasta Viljandis ja teise veel Rakveres. Hommikul läksin proovi, õhtul tulin koju ja tegin oma nukke. Vahel öö läbi. Hommikul jälle proovi ning ühel hetkel mõtlesin, et mis ma jaman selle masinavärgiga. Ma võin oma tööd teha omaette.
Kas iseseisvumise ees hirmu ka tundsid?
Raskusi pole olnud, aga alguses kartsin, et mis siis saab kui kuupalka enam ei ole, kas iseseisvana ikka “olen pildil” jne. Aga nüüd ma neid asju enam ei karda, need pole tähtsad.
Mis sind nukuteatri tegemise poole kisub?
Siin on mitu asja, alates näiteks publikust. Ja võimalusi on nukuteatris rohkem. Ka ooper või ballet on selle võrra rikkam kui draama, et ta annab teise kunstikeele juurde.
Need on teatri poeetilisemad vormid. Samuti on nukuteatriga – see annab võimaluse rääkida lisaks verbaalsele ka veel teises, rikkamas keeles. Olen mänginud ka raske vaimupuudega lastele. Nende puhul verbaalne suhtlemine ei toimi. Küll aga kui tekivad teatri need teised keeled, kujundikeeled, on muutunud see taju täiesti adekvaatseks. See on täiesti tõsi, see on kogetud.
Kes mõtles välja “Kõige suurema sõbra” Äpu? Sind tundvad inimesed räägivad, et selles tegelases on õige palju Sinu enda heatahtlikku olemust.
Sellega oli nii, et kunstnik tõi hulga nukke ja meie asusime proovima, kuidas ja mida neist saaks kasutada. Seal oli üks selline nukk, millel ei olnud uhket välimust ega erilist liikumist. Kunstnik oli isegi üllatunud, kui nägi, et ma sain tema silmi liigutada. Äpu persoon tekkis nii, et mina mõtlesin välja selle karakteri, aga olukorra tema kujunemiseks lõid minu kaaslased, alustades Lilian Põldrest kuni kaasnäitlejateni, kes seda teksti töötlesid. Aga selle karakteri tuuma istutasin küll sinna mina ise.
Mis puudutab minu isikut selles, siis mul ei ole olnud eesmärki, et tegelast mingi malli järgi teha. Ma olen püüdnud nendes situatsioonides oma parema äratundmise järgi olla. Nii võibki juhtuda, et ta minu mingeid isikuomadusi kopeerib.
Oled seekord Suurte Ruutude kaanel esimest korda oma uue nukuga.
Jah, tema on minu pensionisammas!
Kas ehitasid selle samba ise või kasutasid teisi meistreid?
Otsast lõpuni ise. Pool aastat tegin. Aga Ameerikas maksab selline nukk ka 10 000 dollarit. Selle tegemise käigus juhtus kummaline lugu. Hakkasin esimest korda tema nägu modelleerima. Panin savi alusele, andsin talle umbes sellise ümmarguse kuju, vajutasin silmalohud sisse. Läksin teise tuppa käsi loputama, tulin tagasi, mõtlesin muid mõtteid ja äkki võpatasin – toas oli veel keegi! Vaatasin silmanurgast seda savi-plönni ja mul käis täiesti tahtmatult seest läbi: juba on keegi kohal ja andis endast märku. See oli väga hea tunne, et ma ajan selliseid salaasju.
Kas jõuluvana ka teed?
Vahel tuleb ikka teha. Sellega on mul üks hirmus ilus lugu. Oli nii, et läksin Gustav Adolfi kooli jõuluvana tegema. Mul oli uus ilus kostüüm ja uhke habe ning seadsin end valmis ja läksin kohale. Nägin seal telediktor Diana Loorentsi poega ning tahtsin kontrollida, kas ta mind ära tunneb. Ütlesin: “Oi, tere, Artur!” Artur jäi mõttesse, mind ära ei tundnud ning küsis vastu: “Aga kuidas sa mu nime tead?” Vastasin: “Kuidas siis Jõulumees laste nimesid ei tea?” Siis aga üks väike poiss küsis: “Aga mis minu nimi on?” Seda poissi ma ei tundnud ning sain aru, et olen nüüd pigis! Vaatasin talle otsa, keskendusin, ja ütlesin pärast pingelist pausi: “Ville.” Mis oli ka täiesti õige. Poiss rahunes maha, et on ikka tõesti õige Jõuluvana, mina aga ehmatasin ära, sest ma ei teadnud ühtäkki enam, kas mina olen mina või kes ma üldse olen, Ma ei oska seda lugu tänaseni kuidagi seletada.
Kas see on hea, kui lapsed Jõuluvana usuvad?
Mulle on kõige armsam see suhe lapse poolt, kui ta vaatab ja näeb, et see on ette pandud habe, aga ta ikkagi siiralt usub.
Uskumine on inimesele hirmus vajalik.
Milline on sinu jõulusoov(itus) inimestele?
Püüdkem vahel selgeks mõelda, mis on kõige tähtsam.
Küsitles: Mati Palmet
Foto: Rein Kotov
