HARDO AASMÄE: Teadmiste valdkonnas vormisolemiseks on vaja harjumust.
Hardo Aasmäe, kas julgete oma teadmisi nimetada entsüklopeedilisteks?
Seda peavad hindama ikka pigem teised. Aga teadmistega on nii, et nende omamine on väga praktiline. Kõige rõhuvam tunne on inimese jaoks teadmatus. Kui keegi arvab, et tema suhtes midagi kavatsetakse, siis selles olukorras hakkab ta teavet koguma.
Ja seetõttu – kui on valida, kas teada või mitte teada, siis kasulik on teada! See annab rahu ja enesekindlust. See kehtib ka päris igapäevaste asjade korral – jutt ei käi tingimata teadmistest kaugete planeetide ja galaktikate kohta. Aga harjumus teadmisi koguda ja omada on see, mis viib inimkonda edasi ning parandab ühiskonnas inimese konkurentsivõimet. See lihtsalt on niimoodi.
Kas selleks, et niisuguste teadmisteni jõuda, peab olema kuidagi teistmoodi inimene? Sõltub siin midagi lapsepõlvest?
Selleks, et teadmiste valdkonnas vormis olla, on vaja harjumust. Igapäevast harjumust, nagu hügieeniharjumus, et peseme hambaid, ajame habet …
Harva on sellist päeva, kui ma ei tunne huvi maailmas toimuva vastu. Paradoksaalne on see, et ajalehti ma peaaegu ei loe. See, mida pakutakse laiatarbe-uudiseks, mulle väga suurt huvi ei paku. Need asjad on pealiskaudsed ja ette teada, kui ei ole just tegemist mõne õnnetusjuhtumiga. Kuigi teada on ka see, et õnnetused teatud aja jooksul toimuvad. Me võime ju igal hommikul ärgates ennustada, mitu õnnetust on sellel päeval. Aga üldiselt on teada, et keskmiselt nii ja nii palju kevadel ning nii ja nii palju talvepäevadel. Ja pigem on see teadmine, millal tuleb olla ettevaatlik ja millise ohu vastu tuleb valmistuda.
Lapsepõlves olin hirmus põdur. Kogu aeg olin haige ja minu emale öeldi viiel korral, et nüüd poiss sureb. Viimati olin haiglas 17-aastaselt. No mida see poisike kodus tegi, kui televiisorit veel polnud? Raadio oli, aga mis sa sealt ikka kuulad – Moskva uudised ja tootmisvõimlemine ja jälle Moskva uudi
sed … Lastesaateid oli ainult tunnikene ja sedagi õhtul. Vat siis hakkasingi lugema raamatuid. Tekkis lugemisharjumus, aga mitte ilukirjandusliku kallakuga. Ma loen ilukirjandust siis, kui olen kõigest muust väsinud. Minu lemmikkirjanik on siis Somerset Maugham.
Aga mida need poisikesed siis lugesid? Eks ikka Jules Verne’i ja Dumas’d. Aga see oli kõik mingi teatmelise taustaga. Jules Verne ju ka unistas ja oli visionäär.
Nüüd on see asendunud Internetiga. Kui mulle hakkab mingi asi huvi pakkuma, lähen Lõuna-Sudaani kodulehekülgedele või vaatan, mis toimub Kongos. Sest meie teabe-väli, kust võetakse uudiseid, on ju vaid see “kuldne miljard”, mille hulgas me elame. Ülejäänud viis miljardit mõjutavad seda jõukate maailma järjest enam ja minu huvi on, millist ohtu võib meile kujutada see nälgiv, harimatu, viletsuses elav maailm.
Kas sellist hirmu ei ole tekkinud, et Inter-net ja sellega kaasnev info, mis ei ole just väga arusaadavatel alustel selekteeritud, mõjub ühe konkreetse indiviidi teadmisteväljale pigem kahjustavalt ja risustavalt?
Internet on avanud muidugi tohutu infotulva, mis ei ole süstematiseeritud ja mille usaldusväärsus ei ole kontrollitud. Ja paraku on Interneti teabetulv hakanud omandama samasugust tähendust nagu reklaam. Mõnda plakatit vaatame ju vaid sekundi. Mida aeg edasi, seda enam teevad inimesed endale selgeks, millistel netilehekülgedel nad käivad, milliseid ajakirju nad loevad ja usaldavad. Kõike pole mõtet lugeda. See oleks sama, kui lähed toidupoodi ja otsustad kõike, mis seal on, kohe sööma asuda.
Mul on sellega üks huvitav isiklik kogemus. Mu tütar on politoloogiamagistrant. Ükskord, kui ta oli juba täisealine, küsis ta minu käest: “Kuule, isa, kuidas te suutsite taluda kogu seda loosungimajandust? Siin “Au tööle!”, seal “Elagu NLKP!””. Küsisin vastu: “Kas sa Coca-Cola reklaami märkad?”, tema ütleb: “Kuskil siin oli jah, aga ma ei vaata se-da.” Mina vastu: “Nii ongi! Vahe on ainult selles, et nõukogude ajal ei olnud kaupu, siis reklaamiti ideid, nüüd on kaupa ja reklaamitaksegi kaupa. Ja ongi kogu tarkus!”. Kõige selle suhtes, mis on üheülbaline või milles inimene on korra pettunud, hakkab ta tegema teisi valikuid. Inimesed loevad kindlaid ajalehti, kindlaid raamatuid, kuulavad kindlaid raadiojaamu ja vaatavad kindlaid teleprogramme. Nii on nüüd ka Internetiga. See aeg oli kümmekond aastat tagasi, kui Internet tuli pahinaga uksest sisse ja õhinaga vaadati küll seda, teist ja kolmandat. See on lihtsalt möödas. Inimesed teevad valikuid ning valikuid tehakse vajaduse ja usaldusväärsuse järgi.
Kuidas käib Entsüklopeediakirjastuse juhi Hardo Aasmäe hinnangul raamatu käsi lähema 50 aasta jooksul?
Raamatu käsi käib väga hästi. Raamat muutub veel rohkem raamatuks. Asi on selles, et kui inimene räägib, peab ta niikuinii lugema.
Kui tuli televisioon, räägiti, et kino peab nüüd ära kaduma. Kes seda juttu rääkisid, ei teadnud, milleks kinos käidi. Tol ajal oli filmide ees ringvaade ehk meie mõistes uudised. Mööda New Yorki ja Londonit jooksid kaameratega reporterid, kes korjasid uudiseid. Kui keegi maffiamees oli tapetud, vereloigud ja õhkulastud autod – siis võisteldi ju selle eest, kes jõuab kõige kiiremini filmi ilmutatud, paljundatud ja kinodesse laiali saadetud. Ja kinos käidi mitte niivõrd filmi kui selle ringvaate pärast. Kui uudised kolisid televisiooni, pandi 90% kino-dest kinni. Kino muutus sellest kinomaks, aga nii palju kinosid polnud vaja.
Nii on ka raamatuga. Ta on ajalooliselt – Eesti oludes veel eriti – täitnud paljusid rolle.
Raamat on olnud meelelahutaja, vahel sundtarbitav. Edasi on teatmeraamatud. Ka meie oleme kimpus sellega, et teatmeraamatutes on “kiirestiriknevad” andmed – näiteks majandustabelid, mis mõne aasta pärast vananevad. Nüüd tuleb lahknemine selle koha pealt, et need kiiresti muutuvad andmed kolivad meie tuleviku netientsüklopeediasse, aga klassika on inimestel riiulil. See tähendab, et raamat muutub kvaliteetsemaks ja temast eraldatakse see, mis kipub kiiresti muutuma. Tõenäoliselt tulevikus ei ole raamaturiiulid nii pikad, aga riiulites on üha rohkem klassikalisi asju.
Kuhu ühiskond tulevikus liigub? Kas inimesed muutuvad targemaks entsüklopeedilises plaanis või surub kapitalism selle peale, et inimesed on viiekümne aasta pärast rumalamad, aga täidavad oma funktsiooni rahamasina käigushoidmiseks paremini, veel vähem lugedes teatmekirjandust, kuid selle eest veel enam süvenedes oma kitsasse erialalõiku?
Põhimõtteliselt on olukord selline, et üleilmastumine ehk globaliseerumine paratamatult jätkub. Aga see ei ole integratsioon. Globaliseerumine on teadmiste, oskuste ja kogemuste ülevõtmine. Integratsioon ehk lõimumine on teatud riikide, kogukondade liitumine teatud eesmärgi nimel. Kui see eesmärk ära kaob, asendub lõimumine lagu-nemisega. Globaliseerumine on aga ühesuunaline protsess ja paratamatult nõuab inimkonna edasikestmine palju täiuslikumaid ühiskondlikke süsteeme kui praegu. Teatud mõttes läheb elu keerulisemaks. Inimene on suuteline toimima edukalt siis, kui ta orienteerub selles maailmas. Kusjuures on karta, et need muutused on veel kiiremad kui tänasel päeval. Kõik need, kellel on väga kitsad teadmised, võivad homme lõunal leida end kasututena. See tähendab, et huvi maailma vastu peab olema laiem.
Ühelt poolt on avalik huvi, et haridus pakuks üsna laia spektrit teadmisi. Näiteks kui kitsal erialasel tööl tekib olukord, et inimest asendab masin, siis on see inimene eelnevalt omandanud teadmisi, mis võimaldavad jätkata lähedasel alal ja seal väljaõpe ei võtaks eriti palju aega. Ettevõtja huvi on aga saada hästi kitsal erialal väljaõpetatud kõrge tootlikkusega töötaja ja kui ta saab ühel päeval selle inimese asendada masinaga, siis on tema jaoks järgnev peaaegu ükskõik. Ja siin on ühiskonna avaliku huvi ja tootmise erahuvi vastuolu päris suur. Tulevikus jääb samamoodi. Et oma asjadega hakkama saada, on tulevikus laiade teadmiste vajadus palju suurem kui tänasel päeval.
Küsis: Mati Palmet
Foto: Märt Lõhmus
