ENN EESMAA: Mul ikka see ratio natuke prevaleerib emotio üle.
Enn Eesmaa, kumb oli Teie arvates 70-ndatel eesti rahva jaoks suurem staar, kas Enn Eesmaa või Ivo Linna?
Ma usun, et ega rahvas ole meid eriti kunagi võrrelnud. Lauljana oli populaarne muidugi Ivo Linna, aga raadio- ega telesaateid ta sel ajal ei juhtinud. Nii et ilmselt olime mõlemad head tegijad erinevates źanrides.
Aga tõsi on see, et eesti rahva ette ekraanile tulime küll ühel päeval. See oli tõenäoliselt oktoobrikuus 1968, Ivo laulis oma esimese laulu – “Hey Jude” eesti versiooni, mis oli “Hei, Liis” ja see Liis oli tegelikult Alice Talvik. Mina olin selles saates üks kommentaator, kelle ülesandeks oli rääkida välismaa noorte elust. Ja kui ma ei eksi, oli esimese saate teemaks Londoni Carnaby Street, mis oli tol ajal Londoni või isegi Euroopa moetänav number üks. Ja mäletan, et see tekst, mille koostasin, polnudki nii väga kriitiline.
Kas 60-ndate sula siis veel kestis?
Mingil määral küll, jah. Aga selle saate puhul oli meil tugevasti tegemist, et võiksime sellise saatenime saada. Nõukogude televiisoritel oli tol ajal 5 kanalit, aga meie saate nimi oli “Kanal 13”. Nii totter, kui see praegu ka ei ole öelda, küsiti meie käest: miks teil on selline saatenimi? Kas teile on meie kanalitest vähe? Tegelikult sai Mati Talvik selle idee Saksa DV televisiooni saatekavast, kus niisugune saade oli olemas.
Saksa DV saatekavas oli ka uudistesaade “Aktuelle Kamera”. Kas meie “Aktuaalne kaamera” oli varem olemas?
Hiljem. Ja nii on ka need inimesed, kes seda saatesarja alustasid, ise tunnistanud, et see idee tuligi sakslaste saatekavast.
Olite pikka aega AK juht. Kas noorele mehele uudistetöö alguses natuke igav ei tundunud?
Kui ma läksin, siis muidugi esialgu diktoriks. Ja siis sealt läksin ära vabatahtlikult, sest mulle hakkasid vastu kõik need NLKP-d ja kogu see temaatika, mis oli selle saate põhiline osa. Ja siis ma läksin noortesaadetesse. Neid noortesaateid sain teha suhteliselt kaua, sest olin noorusliku välimusega veel õige mitmeid aastaid. Ja siis tulid juba muusikasaated, kultuurisaated ja ma ei tahtnudki enam uudiseid teha.
Uudised olid mulle vajalikud selleks, et sain sealt väga tugeva kooli. Kõik olid otsesaated. Teksti oli kümneid kordi rohkem vaja esitada kui tänapäevases uudistesaates. Kusjuures tänapäevast saatejuhti aitab suflöör – ta ei pea peast midagi ütlema. Meie saatemaht, eriti valimiste eel, kui tuli kandidaate tutvustada, oli umbes kümme A4 lehte. Kui olin “Seitsmestes uudistes” ja juhtisin saadet, oli hea, kui ütlesin diktorirollis rohkem kui 10–15 lauset. See on meeletu vahe!
Ja sealt sain tugeva aluse. Ning mõnigi tänane saatejuht ei ole tegelikult veel eetrivalmis. See tee tänavalt mikrofoni taha on mõnigi kord liiga lühike.
Kui neid tolleaegseid valimiseelseid tutvustusi loeti, said ju kõik, isegi vähese mõtlemisvõimega inimesed, aru, et sisuliselt oli tegemist huumoriga – isegi üsna pahatahtliku farsiga. Kas mõnikord käis siis ka peast läbi, et mis kõik oleks, kui meil oleks ka “päris” valimised?
Jah, kahtlemata, eks selline unistus ju meil kõigil oli. Aga tunnistan ausalt, et mina jälgisin siis üsna suure tähelepanuga Soome valimisi. Mulle meeldisid nende debatid televisioonis. See oli nii huvitav, nii põnev. Tundus, et nad on kõik nii targad … Ühesõnaga, jättis väga-väga mulje. Ka see, kuidas töötasid tolleaegsed saatejuhid. Ja nii mõnigi neist saatejuhtidest on täna ise Soome poliitikas.
Aga meil oli selline kvaasiühiskond. Me ei läinud ju laulupeole laulma “Lenin on meiega”, vaid läksime ikka laulma neid kolme või viit viimast laulu.
Vat umbes sama lugu oli ka televisioonis. Seda tehti, keegi pidi seda tegema, aga keegi ei võtnud seda tõsiselt. Et aga sellest tohutut naudingut saada, oleks pidanud olema mingi hälbega.
Mäletan, et sedasama “Lenin on meiega …” jörisesid julgemad koolis koorilaulu tunnis edasi “… kirve ja köiega!” Kas tolleaegses Eesti Televisioonis, kus poliitiliste jamade puhul käis uks väljapoole tunduvalt kergemini kui sissepoole, oli üldse võimalik lubada endale mingit ebalojaalsust ridade vahele sokutada?
Ikka oli. Ja esimene suur meister sellel alal oli Valdo Pant. Kui oleks võimalik veel kuulata tema laulupidude või paraadide kommentaare, mida ta tegi peaaegu alati üksi, oleks see suurepärane näide.
Ja veel võrdlus tänapäeva tegijatega. Meil oli see oskus olemas kirjutada midagi ka ridade vahele. Tänapäeval võid kõik – plärtsti! – otse välja öelda ja ei hakka su hõlma keegi.
Eesti Televisioon, just Soome mõjude pärast, oli tunduvalt vaba- ja läänemeelsem kui ükskõik milline teine televisioon NSV Liidus. Ja sellepärast olime ka heas kirjas. Olen käinud seminaril, kus lausa õpetati Rein Karemäe mingisuguseid võtteid, kuidas töötada.
Majas oli õhkkond suhteliselt hea, kuigi oli ka niisuguseid ülemusi, kes televisioonist midagi ei teadnud.
Olid mõned niisugused tüübid, kes tõpoolest kaebasid. See oli 1968, kui Tśehhi võitis olümpiamängudel NSV Liitu jäähokis. Spontaanselt need inimesed, kes koos vaatasid seda ülekannet, elasid tśehhidele kaasa. Ja siis üks inimene, nimesid nimetamata, kirjutas tśehhe pooldanute nimed üles ja esitas “kuhu vaja”, ja riburada võeti need inimese ette. No selliseid tüüpe oli, aga õnneks oli neid vähe ja veel suurema õnnena me kõik teadsime neid.
Olete asjaarmastajana, aga ka teleekraanil laulnud. Kas kodus on mõni muusikariist ka olemas?
Jah, klaver on meil alati olnud, sest minu isa oli ooperilaulja ja laulis ooperites suuri rolle, ka näiteks koos Georg Otsaga. Georg oli Onegin, minu isa Lenski.
Aga viimastel aastakümnetel on meil ikka klaver, sest minu naine on kontsertpianist ja muusikaakadeemia professor. Ja see on ilmselt ka üks põhjuseid, miks olen ka suhteliselt vähe ise laulnud, et alati on muusikaalaselt professionaal oma peres olemas.
Kuigi olen väga palju esinenud, olen tegelikult siiski üsna enesekriitiline inimene ja suhtun oma võimetesse realistlikult.
Kas praegune poliitikutöö pakub varase-male karjäärile piisavalt hea alternatiivi, et iga päev ei libiseks mõte teletööle?
Mingil määral küll, aga olen endale selgeks teinud, et see etapp, kui olin peaaegu igal õhtul kutsumata külaliseks igas kodus, on möödas.
Kui olin noor, tahtsin saada näitlejaks. Noh, isa oli näitleja ja minu klassivend oli Jaan Tooming, kellega isegi tegime tema juures Harju tänaval mingeid ettevalmistusi koos Kaarel Kilvetiga.
Nemad läksid ja saidki sisse, mina jäin välja, sest läksin haiglasse. Siis kummitas Nõukogude armee kutse ja läksin ülikooli.
Tagantjärele tänan saatust, sest olen üsna kindel, et minus ei ole karakternäitleja verd nagu kadunud Jüri Krjukovil, kes võis teha millist rolli tahes külahullust Hamletini. Võib-olla Hamletiga saaksin hakkama, aga külahulluga oleks ilmselt mul raske. Mul ikka see ratio natuke prevaleerib emotio üle.
Võib-olla oleks minust saanud teatrikriitik? Olen teinud üsna palju teatrisaateid. Ja üks minu suuremaid saatesarju, millega olen isegi saanud ajakirjanike liidu aastapreemia, oli “Rahvakunstnikud”, kus olid sees nii Kaarel Karm, Ants Eskola, Tiit Kuusik kui ka Hendrik Krumm.
Kindlasti tahaks mõnigi noor ajakirjanikuhakatis saada teleekraanil sama tuntuks, austatuks ja aktsepteerituks, nagu seda olid oma parimatel aegadel Valdo Pant, Urmas Ott või Enn Eesmaa. Mida soovitate teha, et saavutada teleekraanil enamat, kui pakub ilmatüdruku roll?
Meie karjäär eetris kestis aastaid. Me kasvasime koos rahvaga ja rahvas võib-olla ei märganudki, et ka meie läksime vanemaks. Tänapäeval on karjäärid kindlasti lühemad. Ma ei usu, et kunagi tuleb veel sellist nähtust nagu Mati Talvik, kes on ekraanil 40 aastat.
Praegu prevaleerivad teiste elualade inimesed, kes on samas ka populaarsed saatejuhid. Tüüpiline näide on Mart Sander – ta pole vist kunagi üheski telejaamas tööl olnud, või näiteks Hannes Võrno … Ehk teisisõnu: kui keegi küsiks minu käest, kuidas tulla poliitikasse, siis vastaksin, et saage enne akadeemikuks ja siis võite saada alles Ene Ergmaks.
Küsis: Mati Palmet
Foto: Mati Palmet
