Contra, kui palju oled sa kirjanik, kui palju luuletaja, kui palju pullimees?
Kirjanik ja luuletaja teatud määral kattuvad ja kuigivõrd kattub nendega isegi pullimees. Proosakirjanikuna tegutsen üsna juhus-likult, aga luuletaja olen ikka mingi 70 %.
Kui palju Sa Urvastes postiljonina ette kujutasid, et Sinu elu võib jõuda praegusesse punkti?
Kindlasti ei mõelnud ma sellele, et ühel päeval ma ei olegi enam postiljon. Aga luuletaja olin juba postiljonina – käisin luuleõhtutel ja puha … Muidugi mitte nii tihti nagu praegu. Ma ei planeeri pikalt oma elu ette. Mis tuleb, see tuleb.
Arutletakse Vahur Kersna rolli üle Sinu elusaatuse kujunemisel. Tegelikult andis see üsna olulise tõuke, et jõuda mitmetuhandeste tiraažideni. Vahur on ju ka maamees (mis linn see Antsla siis ikka on?!) ja Lõuna-Eesti mees ka veel. Vahuril on selline anne, et ta oskab otsida sealt, kuskohast keegi teine pole viitsinud ega osanud otsida. Ja leiab igasuguseid tegelasi, kes on palju huvitavamad kui need, keda klantspiltidelt leida võib.
Kui palju Sa oled unistanud, et äkki ühel ilusal päeval tunnevad Sind kõik, loevad Sinu luuletusi, naeravad Sinu naljade üle?
See unistus pärines pigem sellest ajast, kui ma veel midagi ei kirjutanud. Kui olin nii kümneaastane poisike. Siis kui kirjutama hakkasin, ei mõelnud enam suurt midagi. Võib-olla esimene niisugune mõte tekkis siis, kui ükskord peeti minu luuletust Uno Lahe omaks. See oli ikka väga kõva võrdlus. Aga no tegelikult läks kõik ikka iseenesest.
Muuseas, Sinu ja Uno Lahe varasemate luuletuste vahel on tõesti mingi sar-nasus. Kas ta on Sind ka reaalselt mõjutanud?
Tegelikult ma Uno Lahte eriti palju lugenud ei ole. Pigem olid esimesed tõuked luuletamiseks Runnelist-Trubetskyst.
Runnel ega Trubetsky ei ole piirdunud ainult humoorika luulega. Sinu luule-tused on aga peaaegu alati naljakad. Kas Sul seda humoristide kompleksi ei ole tekkinud, et tahaks poeemi kirjutada – sellist hästi tõsist, kus kõik head tegelased lõpuks surma saavad?
Mis surmasaamisse puutub, siis sellest olen kirjutanud üsna naljaka luuletuse, mis on 18 salmi pikk ja kus kõik lõpuks surma saavad. Kirjutan ikka tõsiseid luuletusi ka. Aga ka väga naljakat luuletust võib tõsiselt võtta ja otsida sealt enamat kui hetkelist naeru-turtsatust.
Eestis on välja kujunenud luuletajate põlvkonnad – oli kunagi Alliksaare-aeg, hiljem tuli Runneli–Juhan Viidingu periood, praegu on märgata selliseid tegelasi, nagu Ruitlane, Märka, Aapo Ilves, Contra … Mis kujundab selliseid põlvkondi? Kas on nad mingil moel oma ajast määratud?
Sellele on raske vastata. Ühelt poolt on tõesti NAK (Tartu Noorte Autorite Koondis), kuhu kuulun ka mina, aga samas on ka Erakkond – Berk Vaher, Kristiina Ehin, Aare Pilv ja väiksemaid grupikesi on veel. Võib-olla praegu on see ampluaa isegi laiem kui kunagi varem, rühmitusi on üsna seinast seina, nii et tervele põlvkonnale ei saagi mingit kindlat märki kuidagi külge panna.
Aga mingil moel tundub see seltskond, kuhu Sina kuulud, süüdimatu. Sellisel sümpaatsel moel süüdimatu, et sinna kuuluvad inimesed ei ole sõgedad ega vastutustundetud, vaid pigem ekspo-neerivad seda, et “kes põeb, on loll!”. Oled nõus?
Jah, kindlasti. Kui meie pole süüdimatud, kes luuletajatest siis veel on. See kajastub ka suhtumises luuletamisse. Paljud teised võtavad luulet väga tõsiselt, meie aga just nimelt mängime sõnadega, riimidega …
Kui palju on selles asjas iseennast, kui palju lavalist poosi? Ükskõik kui süga-valt Sa endale narrimütsi pähe tõmbad, igapäevase elu mured, nagu üüriarve, telefoniarve ja see, et sinu auto on roos-tes ja naabri oma ei ole – need ju ikka jäävad.
Vahel on küll nii, et lähen täitsa tüdimusega lavale. Aga samas unustan pärast paari esimest takti täiesti ära, et teen seda juba ei-tea-mitmendat korda. Aga see sõltub publikuga suhtlemisest, peegli ees esinedes seda unustust ei tule.
Mõni kirjanik usub ainult inspiratsiooni, mõni jälle ütleb, et ükski asi ei inspireeri nii hästi kui lähenev tähtaeg. Kuidas on Sinu puhul seotud inspiratsioon ja kohustus?
Kui teed midagi tähtaja peale, siis jah, mõni-kord võib see õige inspiratsioon tulla, kuid vahepeal tuleb selline liba-ispiratsioon. Ta nagu tuleb, aga see ei ole ikka päris see … Aga kui ma hästi meelde tuletan, siis ka laialt tuntuks saanud “Urvaste laul” on valminud tellimustööna.
Tegite Intsuga (Indrek Tegelmann) koos raamatu. Kelle idee see oli?
Eks seda juttu oli varemgi olnud, aga konkreetse raamatu puhul oli see minu idee. Kui mina olen kõige rohkem spordist kirju-tanud luuletaja, siis Ints ilmselt on kõige rohkem sporti joonistanud kunstnik. Ja kuna meie stiilid väga hästi sobivad – millele pole vist keegi vastu vaielnud! –, siis oli see ainuõige valik. Ints oli muidugi paugupealt nõus.
Oled Sa Lõuna-Eesti mehena ka kõva suusamees?
Vaat’ ei tea, kuskohast see kõvaduse piir läheb. Tegelikult ei viitsi ma eriti suusatada, panen rohkem jooksule rõhku ja seda isegi talvel.
Kui pika maa Sa oled puhkamata ära jooksnud?
Noh, ma arvan, et see on 42 kilomeetrit ja 195 meetrit.
Maraton?
Jah. Üksinda trenni tehes ma eriti üle 30 kilomeetri ei jookse.
Millele sa joostes mõtled?
Kõige parem on kellegagi juttu vesta. Aga kui jooksen üksi, siis mõtlen enam-vähem samu mõtteid, mida und oodates või kõndides või bussiga sõites … Ainult et bussiga sõites saan mõtted kohe kirja panna.
Mis Sind jooksma ajab?
Laiskus. Mulle meeldib väga laiselda ja kui olen päeval pika maa maha jooksnud, siis on laisklemine õhtul tugitoolis palju magusam.
Oled nüüd juba mõnda aega kuulus. Kuidas kodukandi rahvas asjasse suhtub? Uhkeks pidama pole hakatud?
Ma ei anna põhjust. Olen Urvastega pidevalt seotud. Toimetan valla lehte ja olen juhtinud ka näiteringi.
Kas Contra toimetatud vallaleht on ka natuke isemoodi?
Pahatihti on vallaleht selline roosamanna, kus kirjutatakse õnnestunud ettevõtmistest ja siis kohalik võim kiidab ennast natuke. Meil kirjutatakse kõigest, mis toimub, ja kõik osapooled saavad sõna. Eesmärk on, et selle lehe põhjal saaks tulevikus kirjutada Urvaste valla täiesti korraliku kroonika.
Aga näitering?
Üle mitme aasta tegime nüüd ühe näidendi. Meil Urvaste koolimajas avati eurokemmerg ja selle puhul telliti minult võrukeelne näidend “WC põlluveerel”, mille koos kohaliku rahvaga lavastasime. Lugu algab sellega, kuidas sulane ja tüdruk kükitavad põlluservas, siis kaevatakse sinna mulk, hiljem tehakse augu kohale kast ning kui linnast tuleb häbelik preili, saab kemps seinad ümber ja nii edasi kuni vesiklosetini välja.
Milline on Sinu Suur Eesmärk luule-tajana? Nobeli preemia?
Eesmärk on õigel ajal ära lõpetada. Et jäädagi ajalukku hea luuletajana.
Küsitles Mati Palmet
Foto Ly Menov
