ANDREAS C-JAMI SAAMISLOOST: … puudu oli vaid üks mees ja repertuaar
C-Jam ühendab endas nelja noort tšellovirtuoosi, kes on otsustanud vahelduseks põhitööle lahutada enda ja kuulajate meelt eelkõige tuntud poplaulude tšellotöötlustega. Hiljaaegu ilmus kollektiivil esimene CD-plaat „Hit the Cello”, kus lugusid nii ABBA-lt kui ka Alice Cooperilt, Händelilt ja Queenilt.
Pärt Tarvas, ansambli sisuline liider, on õppinud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias prof. Peeter Paemurru juures, osa võtnud meistrikursustest Londoni Kuninglikus Muusikaakadeemias ning täiendanud end Frans Helmersoni, Daniil Safrani, Manuel Fischer-Dieskau ja Natalia Gutmani käe all. Alates 1992. aastast töötab ERSO-s, 1995. aastast tšellorühma kontsertmeistrina. Pärt Tarvas on astunud üles orkestri solistina, samuti soolokavadega ning kammer-ansamblites, eelkõige keelpillikvartettides.
Margus Uus on Tallinna Kammer-orkestri ja ERSO liige, teeb koostööd mitme erineva ansambli ja lauljaga.
Andreas Lend on täiskohaga ERSO tšellist, poole kohaga EMTA õpilane, lisaks korvpalli- ning auto-motohuviline.
Villu Vihermäe töötab nagu teisedki C-Jami poisid ERSOs tšellistina. Tšelloõpiguid alustas juba viieaastaselt ning praegu õpib EMTAs.
Millest tuleb ansambli nimi C-Jam? Kuidas seda hääldada?
Andreas: Algselt tuli mõte ühest loost, mille nimi on “C-Jam Blues”, kus C-tähe all on mõeldud helistik C-duuri. Meie mõtlesime, et C-täht võiks sama hästi tšellot (ingl. k – cello) sümboliseerida. Ja see, mida me tšelloga tegelikult teeme, ongi jämmimine. Seega igati sobilik nimi ehk Cello-JAM. Hääldada võib, nagu keegi suudab, ideaalis ikka inglispäraselt “si-d˛ämm”.
Milline oli kokkusaamislugu? Kelle idee oli sellise ansambli loomine?
Andreas: Mina ei saanudki päris täpselt aru, mismoodi kokku saime. Villu ja Pärt viisid kuidagi otsad kokku. Peab tunnistama, et esimene proov ei olnud paljulubav, erinevalt teisest proovist, mis miskipärast toimus.
Villu: Kokku sattusime 2004 sügisel, kui olin vastselt ERSOsse tööle läinud. Kuna olen pikalt olnud ka aktiivne üliõpilane (üliõpilasesinduses), siis telliti minult ühele EÜL-i üritusele neli tšellot mängi-ma, rääkisin siis Marguse ja Andreasega, ning oligi kolm meest koos … puudu oli vaid üks mees ja repertuaar. Läksin siis arglikult Pärdi juurde, kes oli ikkagi kontsertmeister, ja küsisin noote. Tema küsis, kellega ja kus mängime. Vastasin, et kahe üliõpilasega akadeemiast. Tema küsis, kes neljas on, ning vastuse peale, et neljas on puudu, küsis ta, kas me teda võtta ei taha … Ja nii hakkaski meie bänd pihta. Vaikselt, aga kindlalt.
Kuidas valitakse repertuaar? Kes valib?
Pärt: Repertuaar valitakse juhuslikult.
Villu: Repertuaariga tegeleb Pärt, kes teeb seadeid ja otsib uusi lugusid. Arvan, et ta saab sellega suurepäraselt hakkama.
Margus: Mõnda lugu soovitakse, mõne loo teeb Pärt vägisi ja paljude lugude ideed sünnivad koos veedetud ajal ehk siis mõtteid mõlgutades, mida võiks veel mängida. Nimelt naudime me olukorda, et võime julgesti proovida esitada palasid, mis pole üldse meile mõeldud, ja meid ei sega see, et me pole kas siis suured ja karvased või haprad ja pisikesed, meid huvitavad lood.
Andreas: Reeglina Pärt üllatab uute lugudega. Need, mis koosseisule sobivad, on lahedad ja meeldivad, võtame repertuaari. Oleme ka kirjastatud noote saanud, kuid üldiselt on need seaded suhteliselt nigelad. Nüüdisaja heliloojatest on meile kirjutanud Timo Steiner (“OP! Variatsioonid”) ning Sven Grünberg (“Mõtteid Tiibetist”). Ja mingi osa moodustavad nn soovilood, mis teatud kontserdiks või ürituseks seatud.
Kas teate veel maailmas analoogseid tšellokoosseise, peale Apocalyptica muidugi?
Margus: Klassika esitajaid on kindlasti paljudes maades. Neid, kes mängiks aga klassikat, dźässi ja rokki … selliseid mehi küll teisi ei tea.
Andreas: Lõunanaabritel pidi olema tšellotrio. Meno-Mania või midagi sellist. Eks sarnaseid koosseise on veel. Aga kes, kus, kui suurelt ette võtnud? Seda ei tea.
Vahel jääb mulje, et kogu selles marutõsises poprepertuaari edastamises on omajagu huumorit. Kuidas ise suhestute oma tegevusega?
Pärt: Kui ütleks, et ei suhtu huumoriga, siis valetaks!
Andreas: Marutõsisest poprepertuaarist ei tea mina midagi. Sageli on meie kontsertide ülesehitus nn raske muusika pealt kergema suunas. Ja ütleks, et suunurgad pigem ikka kerkivad.
Margus: Ma arvan, et tihti on inimesel kergem mõista midagi, kui ta liigselt ei muretse sellepärast, kas ta ikka saab aru või mitte, sellepärast on meil tihtipeale vastupandamatu kiusatus rahustada publikut mõne pisikese vingerpussi, nalja või muu teoga, et neile samas muusikat pakkuda. Igasugune väike vigur laval muudab ka meid endid vabamaks ja rõõmsamaks, mis omakorda teeb meie esituse nauditavamaks.
Villu: Mõistagi on meie lugudes suur osa ka huumoril, kuna esitades instrumentaalseades poplaule, jääb ju oluline osa – tekst – puudu ning see tuleb millegagi kompenseerida … Mina isiklikult teen seda kõike ääretult suure naudinguga, ja siiani on ka publikust jäänud mulje, et inimestele läheb see kõik hästi peale.
Kas on siis nii, et kerget muusikat on kerge mängida ja rasket raske?
Pärt: Kerget muusikat on sama raske mängida kui klassikalist.
Margus: Muusika esitamises saab olla ainult kaks suhtumise võimalust, kas kõik on kerge või kõik on väga raske.
Andreas: Mõlemat on kerge mängida. Neile tuleb lihtsalt erinevat moodi läheneda. Näiteks Bachi soolotšello süite ei saa ju mängida, igemed paljad, jalaga hoogu juurde tagudes. Igal lool on oma iseloom, mida tuleks seda interpreteerides järgida.
Villu: Kerge ja raske muusikaga on ikkagi raudselt nii, et kui tahad midagi hästi teha, siis peab ka tööd ja vaeva nägema.
Iga mehe isiklik lemmik popmuusika valdkonnast? Ja ka “tõsisest” muusikast.
Pärt: Queen, Richard Strauss.
Margus: Juuste kasvust peaks juba aimama, et muusikaaustus jääb ikka klassikalisema roki meistrite juurde, tõsisema muusika lemmikud jäävad enamasti romantismi ajajärku.
Andreas: Kergema poole pealt Lenna Kuurmaa. Klassikalisest muusikast tooksin välja erinevate heliloojate teoseid, aga see nimekiri läheks pikaks. Nii et las see jääb seekord.
Villu: Popmuusika vallast olen ma suhteliselt suur Queeni austaja, aga kui aus olla, on asi nii, et kuna mu töö seisneb muusika tegemises, siis vabadel hetkedel lülitan kõik muusikariistad (makk, raadio) välja, kuna tahan lihtsalt kõrvu puhata …
Küsis: Mati Palmet
Foto: Max Tuul
