BORIS LEHTLAAN:
Mõnel aastal tuli esinemisi kokku rohkem kui aastas päevi.
Millisest aastanumbrist alates saame rääkida Boris Lehtlaanest kui lauljast?
Alates 1962., kui hakkasin laulma segakooris Noorus. Laulsin seal kolm aastat. Mulle meeldis siis väga kooris laulda. Ja see oli väga suur koor – oma 100 liiget. Tavaliselt koorid nii suured ei ole.
Oled Hiiumaalt pärit. Mis asjaoludel üldse Tallinnasse sattusid?
Läksin Tallinnasse juba 14aastaselt. Tegelikult põgenesin Hiiumaalt, sest tahtsin näha korraga rohkem inimesi. Astusin ehitus- ja mehaanikatehnikumi ehituskümnikuks õppima. Aga see amet mulle ei istunud. Teisi käsutada ja teiste eest vastutada pole asi, mis mulle sobiks. Nii jäi see kool pooleli ja läksin muusikat õppima.
Millal solistina lavale said?
Seda ametit olen pidanud nüüd juba 44 aastat. 1965. aasta sügisel hakkasin esinema restoranis Nord. Mulle meeldis saada taskuraha. Siis oli nii, et kui ansambli esinemine oli lõppenud, hakati tellima lisalugusid. Vahel juhtus, et telliti lugu, mida ma polnud elus kuulnud. Aga et orkestris olid professionaalsed muusikud, siis keegi mängis mulle viiuliga loo ette, keegi kirjutas sõnad ja lugu sai ikkagi ära tehtud.
Kuidas pealinnas muusikaharidust said?
Tallinna Muusikakooli läksin 1965. Paralleelselt õppisin ka filharmoonia õppestuudios koos Peeter Tooma, Andres Otsa ja teistega. Mõlemad õpingud lõpetasin korraga 1965. aastal. Lõpetasin muusikakoolis küll laulueriala, aga sellele ooperilaulule ma vilistasin – ei meeldi mulle selline laulmine – ning õppisin rohkem hoopis muusikateadust ja koorijuhtimist. Loomulikult sain lõpetamisel erialahindeks vaid “kolme”.
Koolid läbi, paberid taskus. Kas võeti kohe filharmoonia alla laulma ka?
Loomulikult. Kohe pandi filharmooniasse tööle. Mind pandi väikese estraadiorkestri koosseisu, mis sõitis mööda Nõukogude Liitu Lätist Kamtšatka ja Sahhalinini. Esineda tuli väga palju. Oli tavaline, et päevas oli mitu kontserti, ja nii tuli mul mõnel aastal esinemisi kokku rohkem kui aastas päevi.
Oled eluaeg solist olnud. Aga kindlasti tuleb meelde ka see aeg, kui solistid üldse populaarsed ei olnud ning popp oli hoopis kuuluda mingisse bändi. Ivo Linna oli Apelsinis, Jaak Joala Radaris, Tõnis Mägil oli Muusik Seif … Kuidas see asi sinust mööda läks?
Mulle pole terve elu meeldinud selline asi nagu teiste eest vastutamine. Kui mul oleks bänd, siis oleks mul kohe vastutus, et kõik ansambliliikmed õigel ajal kohal on jne. Oma 6aastase tütre eest vastutan küll ja viin ta õigeks ajaks lasteaeda või uisutrenni, aga võõra inimese eest ma vastutada ei taha.
On kuulda olnud, et sul on aastakümnete jooksul pähe salvestunud uskumatu hulk laule. Kui kaua saaksid peast laulda, nii et ükski lugu ei korduks, kui just hääl ära ei lähe?
Ega mul lähegi hääl ära, sest ma laulan õige hingamisega. Rääkimise hääl võib küll ära minna, aga laulmise hääl mitte.
Aga laulutekstidega on nii, et kui laul meeldib, siis jääb ka tekst meelde. Eks ole tulnud vahel laulda ka selliseid laule, mis on endale vastumeelt, ja neist mäletan ainult pealkirja. Kord pidin Arne Oidi võistluskontserdil laulma “Tuhaväljade tuult”. Ütlesin siis, et hea küll, ma esitan selle laulu ühe korra ära, aga rohkem ma seda kuskil ette kanda ei taha. See võib isegi publikule meeldida ja võib-olla ongi hea laul, aga kui see mulle ei meeldi, siis ma seda esitada ei taha. Olen sel moel paljusid heliloojaid vihastanud.
Äkki oli selle “Tuhaväljade tuulega” asi rohkem tekstis?
Oligi. Aga minule on tähtis, millest laul räägib. Siin mõni aasta tagasi kõlas raadiotest mingi lugu, kus olid sees sõnad “limonaadipudeli kork”. No mulle võib miljoni pakkuda, aga mingil juhul ei hakka ma laulma limonaadipudeli korgist. Ma laulan kodust, merest, armastusest …
“Õlgu nii õrnu embamas külmad tuuled …” – see mulle meeldib ja seda laulan.
Ja üks asi mida ma kunagi ei taha teha – esineda seal, kus mulle ei meeldi. Näiteks ei esinenud ma kordagi televisioonis “Reklaamiklubis”. Ei meeldinud need poolrikkad tõusikud, kes seal koos istusid. Aga mulle polnud seda vajagi, niigi olid kõik teed lahti. Sain 1974. aastal Moskvas konkursil laureaadiks ja pärast käisin esinemas Saksa DV-s, Tšehhis, Poolas, Soomes … igal pool!
Ja olen ilmselt ainus Eesti solist, kes on keeldunud esinemast Kesktelevisiooni “Kutsuvas tulukeses”. Põhjuseks ikka seesama rikastetõusikute seltskond, kellele ma parema meelega ei laula.
Aga kui pöörad nii palju tähe-lepanu laulutekstidele, ehk oskad öelda, milline on kõige ilusamate sõnadega eesti laul?
Mulle meeldib väga “Lõke preerias”, kus on see koht: “Iga lõke teeb valgemaks öö …”. Aga kõige ilusam laul üldse on ikka “Siin on ilus elada”.
Boris Lehtlaane tegemistest meie seltskonnaajakirjanduses palju ei kirjutata. Kuidas läheb?
Ma elan väga hästi. Mul läheb hästi, olen rõõmus inimene ja oma eluga väga rahul. Ja soovin kõikidele head!
Küsis: Mati Palmet
Foto: Boris Lehtlaane erakogust
