ANDRES SÕBER:
… minu kriteerium on elus olnud ausus.
Kuidas on Sinu nime õige käänata – Andres Sõpra või Andres Sõberit?
Nii raske on seda nime käänata-väänata – sõber-sõpra-tõpra. Võiks olla pigem Sõber Andrest, nii on tihti öeldud.
Lai avalikkus teab Sõber Andrest praegu peamiselt kui korvpallitreenerit. Kumb roll Sinu enda jaoks tähtsamaks on jäänud – korvpalluri või treeneri oma?
Mulle on meelde jäänud kõik, mis korvpalliga seondub. Ma pole mängijana mõelnud, et küll saan ükskord treeneriks, ega treenerina, et olin ikka hea mängija.
Millises vanuses palli patsutama hakkasid?
Vanust oli 9–10 aastat, kui hakkasin Kohila koolis palli taga ajama.
Kas Kalevisse saamine oli juba varakult eesmärk?
See oli ikka kuskil Kohila päevil, ma ei olnud 8. klassi veel lõpetanud, nii 13–14-aastaselt. Mulle jätsid sügava mulje Kalevi mängud, raadiokommentaarid ja teleüle-kanded. See plaan ja mõte oli küll varakult.
Mida ette võtsid, et oma eesmärgini jõuda?
Nagu tagantjärele välja tuleb, olin päris sportlik poiss. Mul oli kodus väike korv üleval, lõngakeraga põrutasin kogu aeg sinna sisse ja hiljem tennisepalliga, nii et seina tuli krohvi sisse auk. Aga muud spordialad olid ka. Kergejõustikku tegin aktiivselt ja mängisin jalgpalli. Ega ma siis arvanudki, et see kossule väga kaasa aitab, aga hiljem elu näitas, et see oligi üks tähtsamaid asju, et nii sportlikuks sain, sest ei ole mulle looduse poolt nii palju pikkust antud kui mõnel mängijal.
Palju pikkust on?
1.81 on mõõdetud kõige pikemaks, kuigi lehed kirjutasid 1.84-1.85. Võib seegi õige olla, sest tänapäeval mõõdetakse Ameerikas korvpalluri pikkust koos ketsidega.
1978 läks Sinu jaoks Kalevi uks lahti. Kuidas koondise ust tol ajal üldse lahti sai? Kalev oli ju võib-olla kõige prestii˛sem spordikollektiiv Eestis.
Oli-oli, ja eks ta ole nüüdki, kuigi Kalev pole enam Eesti koondise põhjal. Mul käis see lihtsalt. Olin Eesti noortekoondises, kui lõpetasin keskkooli ja Kalevil oli tol ajal ka duubelmeeskond, kuhu võeti andekamad noored. Liidu meistrivõistlustele sõitsid duubel- ja esindusvõistkond koos. Tegin duublis toredaid mänge ja vahel edutati siis ka esindusmeeskonda, kus mängisid sellised mehed nagu Tammiste ja Tomson. Lõpuks õnnestuski kuueks aastaks Kalevi põhimeeskonda jääda.
Seitsmekümnendad oli kõige tähtederohkem aeg Eesti korvpallis. Kas mõni neist Sulle ka mingil moel iidoliks oli?
Eks needsamad Tomson, Tammiste, kes olid juba pärjatud Euroopa meistri tiitlitega ja olümpiamängudel käinud. Mäletan isegi Lipsot Eesti meistrivõistlustel mängimas. Kalevis ta siis enam ei olnud, mängis Harju KEKi koondises. Need olid ju Euroopa ühed kõige kõvemad mehed. Kõige kõvem klubimeeskond oli Euroopas AKSK ja sellega mängiti tihti päris võrdselt. Tomson, Tammiste, Salumets, Krikun, Lipso kuulusid ju nende tippudega ühte patta. Nii et omad kodused mehed olidki iidolid.
Mida pead oma auhinnakapi kõige hinnalisemaks aardeks?
Ei oskagi seda nii öelda. Eesti meistriks olen tulnud kolm korda, aga võib-olla oli minu ilusaimaid hetki mängijana see, kui Balti karikaturniiril võitsime kodus Rootsit ja mind tunnistati parimaks mängijaks. Auhinnaks anti must sviiter, mis mulle üldse ei meeldinud – andsin selle vana-emale. Aga momente on olnud ilusaid veel – kord oli Novosibirskis kaalul meie püsimajäämine kõrgliigasse ja tegin mängu lõpus kolm tabavat kaugviset ning pärast lehed kirjutasid – Sõber aitas Kalevi võidule.
Treeneriks läksid korvpalluri kohta varases eas.
Jah, mul oli juba pere, tüdrukud kasvasid ja Kalev kui meeskond hakkas kõrgliiga tasemel ära vajuma. Kui 27-aastaselt lõpetasin, oli mul selge pilt, et minu amet on treener ja nüüd on seda jagunud 24 aastat jutti.
Sind on iseloomustatud kui sellist meest, kellega ei tasu mingi jonni või pahatahtlikkusega vastuollu minna, sest lahendad olukordi väga järsult. Kui palju on selles legendi, palju oledki selline Gordioni sõlme raiuja tüüp?
Olengi tõenäoliselt. Mängija ja treeneri suhted on sirged ja selged, see pole poliitikute keerutamine. Mängijal on väljakul omad ülesanded. Kui teeb seda ausalt ja õigesti, siis ma ei pahanda, kui hakkab laisklema, lollitama ja vinguma, siis ongi see Gordioni sõlme raiumise koht – toon mehe pingile ja võib-olla pole teda varsti ka enam meeskonnas.
Kas oled pidanud oma ägedat meelt ka kahetsema – oled mõne andeka mängija ka pingile jätnud?
Kindlasti on seda olnud. Ma ei ole ju mingi läbinägija ja kindlasti on mõni tore poiss selle pärast pingile jäänud, et keskendumisest jääb puudu. Ma seda eriti ei põe, sest minu kriteerium on elus olnud ausus. Ja kui ma olen aus, siis see, kes jääbki pingile, minu peale solvunud tavaliselt ei ole. Mõni mees on varem või hiljem kuskil mujal mängima hakanud ning mina olen ainult õnne kaasa soovinud ega olegi küsimust. Ega minu juures peagi alati kõigil kõige parem olema, aga olen tähele pannud ka seda, et eriti tublidel on küll minu juures hea olla.
Kui mäng kaotatakse, kes on süüdi – mängijad või treener? Mõnigi kord leiavad mängijad, et treener pahandab põhjuseta – ei tahtnud ju keegi kaotada.
Mul on väga lihtne reegel – meeskond on seda nägu väljakul, milline on treener. Kuulus hokimees Teemu Selänne on öelnud, et iga mees on väärt seda kohta, kus ta on, ja seda palka, mis ta saab. Ja kui mina olen praegu Rakveres, siis on minu koht Rakveres. Ja kui poisid mängivad nii, nagu nad mängivad, siis täpselt nii tublid nad ongi. Kui me kaotame, on see meie kõigi ühine värk ja kõige rohkem minu enda värk. Ja kui võidame, samamoodi – poisid teevad selle ära, mina aitan kaasa. Ma ei ole sama meelt treeneritega, nagu Sokk, Enden ja Kuusmaa, kes alalõpmata räägivad, et mehed ei teinud seda. Aga vaat sellepärast ei teinud, et sa ei osanud seletada. Või kui seletasidki, siis pole see liiga see koht. Nii nagu praegu euroliiga, kus kogu aeg kaotatakse. Kogu lugu.
Millist nõu annad treenerina selle poisi isale, kelle järeltulijast võiks saada tippsportlane?
Ole hea mees ja jälgi oma poisi tegemisi. Oska teda innustada. Ja kui „vanal” läheb kehvasti, oska ka tema eest hoolitseda, mitte ainult plaksutada siis, kui ta viskab punkte.
Selleks, et ühest väikesest poisist tuleks kossuäss, on väga tähtis, et nii isa kui ka ema oleksid südamega asjaga kaasas. Ei pea vahele segama, aga jälgima ja kui vaja, aitama.
Küsitles: Mati Palmet
Foto: Kuma Foto
