ANDRES LOIGOM – Aitasime laulu teeotsale hästi palju mudilasi
Jääb mulje, et Sinu ja ansambli Kapell loomingust moodustavad suurema osa lastelaulud.
Tegelikult olid lastelaulud ikka väiksem osa Kapelli lugudest, aga me olime siis nii lollid, et salvestasime ainult omakirjutatud lugusid ja nii jääbki selline mulje. Aga suhe lastega tekkis koos telesaatega “Laulujütsid”, mida meie vedasime.
Kuidas Kapell tekkis?
Ansambel tekkis nii, et kui oli õpetajate päev, oli meil kuskil kaheksandast klassist alates kombeks, et kellel olid mingid pillid kuskilt võtta, need mängisid, ja teised tõid kodust pannkoogitainast, väikese pliidi ja mõne panni kaasa ning tegid pannkooke. Aga nendest musitseerijatest kasvas õige pea välja selline kindel koosseis.
Ja siis õige pea saime tuttavaks Soome Yleisradio kerge muusika osakonna endise pealiku Miettisega, kes organiseeris siin saadet “Sävelsilta”, ning tänu sellele saime tuttavaks ka Soome tippmuusikutega. See tegi uksed lahti.
Aastal 1980 võtsime osa maleva lauluvõistlusest. Kirjutasin siis laulu “Veel pole hilja”. Konkursil osales ka Miks Jutita, millest on praeguseks Justament saanud, ansambel Rodeo Mart Mikuga eesotsas ja veel mitmeid hilisemaid tuntud muusikuid, nagu Hirvo Surva ja Villu Valdmaa. Minu lugu oli ühtaegu regivärsis ja kantristiilis. Konkurss õnnestus ära võita ja siis hakkas tulema pakkumisi. Mäletan seda furoori, mis oli hinges, et minu lugu nii kõrgele jõudis.
Aga meie läksime kõrgkoolidesse – Andres Rämmi ja Kalle Imatov läksid TPI-sse, Ants Johanson Tartu Ülikooli, mina Pedasse – kõik erinevatesse koolidesse. Suurearvulisest algkoosseisust langesid paljud välja.
Aastatel 1981–1983 aitasime laulu teeotsale hästi palju mudilasi – olime saate “Laulujütsid” saateansambel. Ja igaks saateks tuli mul teha oma lugu. Televisiooni poolt pisteti sõnad pihku ja nii tuli neid kolm aastat vorpida. Mulle oli see hea kogemus. Vahel on hea, kui on mingi kohustus ja kuupäev tagant sundimas, muidu mõni plaanitud asi jääbki tegemata.
Aga siis hakkas see sõjaväeneedus pihta. Üksteise järel käidi kahe aasta kaupa ära. Lõpuks läksin ka mina ja kui tagasi tulin, olin ideedest laetud, ning tulidki “Lumelinna laulud” ja “Kuningalaulud” ja muud.
Aga praeguseks on need lastelaulud jää-nudki Sinu kutsumuseks?
Noh, mul on ka palju täiskasvanute laule, mida tahaks ära teha. Enam ei teagi, mis on mis. Paljud täiskasvanute laulud on tänapäeval palju primitiivsemad kui lastelaulud. Kuuskümmend protsenti praegustest poplugudest kindlasti kohe.
Lastele ninnu-nännu teha on mõttetu. Laps saab kohe aru, kui keegi lolli mängib. Lastele tuleb kirjutada nagu täiskasvanutelegi, ainult nii, et laps aru saaks.
Oma lapsepõlv?
Kõik suved olin Lõuna-Eestis. Taageperas oli tädi Miili, kelle juures suviti olin. Siis lasti hommikul välja, kui kõht tühjaks läks, tulid tuppa, võtsid midagi ja jälle välja tagasi. Ja nii kuni hilisõhtuni. Sai joostud, paatidega sõidetud ja oinastega puseldud ning keegi ei kartnud midagi, et kuidas see laps seal hakkama saab. Seal olid samas vanuses poisid, ürgne loodus, sanatooriumi ravialuste tehtud koopad metsas. See on minu õnnelik lapsepõlvemaa ja sealt sain kaasa elu püsiväärtused. Aga ma ei taha sinna tagasi minna, sest kardan, et see koht ei ole enam see, millisena olen teda tajunud. Ja minu suur kalamehekirg pärineb ka nendest suvedest Lõuna-Eestis.
Kuidas Sulle pill kätte sattus?
Esimesse klassi läksin 46. keskkooli. Kool oli kunstikallakuga ning ma oskasin hästi joonistada. Järgmine aasta läksin Tombi poistekoori kooli. Oskasin laulda ja mind võeti ilusti vastu. Kolm aastat sain seal olla, siis tuli häälemurre ja läksin 22. keskkooli – nüüdsesse Westholmi kooli. Seal olid muusikaklassid. Pidi mingit pilli õppima ja minu jaoks oli see klaver. Võis olla ka viiul või akordion, mis parasjagu saada oli.
Mida pead tähtsaks lastelaulude loomise juures?
Kindlasti kirjutan ridade vahele ka selliseid asju, mis täiskasvanule peaks väljaloetavad olema. Nüüd on uus lauluvõistlus tulemas ja on tellitud kaks laulu, mille sõnad pean üle käima. Aga mul on ka sahtlite viisi täiskasvanute laule. Paljud ei teagi, et mõned laulud, mida teised esitajad laulavad, on minu tehtud.
Aga lastelaulude juures vihkan arvutimuusikat. Viiul peab olema viiul. Üldse ei pane pahaks, kui taustaks on süntesaator. Aga sooloinstrument peab olema päris.
Milline kollektiiv on lisaks Kapellile veel Sinu muusikuteel erilise tähendusega olnud?
Sovjeedi aja 80ndate algul hakkas segakoor NOORUS, kus me ka kõik laulsime, korraldama noortepärase muusikaga pühalikke jõulukontserte noortele. Kuigi kuulajad- vaatajad olid nii noored kui ka elatunumad, oli see mingi ajast ees olev vabadustunnetuslik märk, ja siis oli tõesti kõik puhas, pühalik ja siiras. Ilma kommertsi vürtsita. Heliloojad kirjutasid spetsiaalselt Noorusele lugusid ja sain ka ise mõnegagi hakkama, näiteks “Meremehe näärid”. Kui luuletuses on algupärand “näärid”, siis ongi see minu jaoks eesti rahva näärilugu, ja kui on “jõul”, siis ongi jõul. Ma ei suuda kannatada, kui ükskõik mis tasemel tagumikku lakutess vöi sinelit vahetatakse. Sellest ajast algas tutvus ja ehk pisike sõprussuhegi Jüri Aarmaga, kes oli iga-aastane jõuluaegne konferansjee ja laulja.
Vahepeal pidasid muusikariistade äri?
Kokkuvõttes võib öelda, et see oli üks suur ajaraiskamine. Selle seitsmeteistkümne aastaga oleks võinud nii palju head muusikat teha. Ühel hetkel oli selge, et tuli kas võtta suur laen, et suurelt jätkata, või asi ära lõpetada. Aga eks oli see äri ka oma nagu oma laps – ikka venitad ja venitad, et jätkata. Sama lugu oli Harku järve kantrifestivaliga.
Kas Harku järve kantrifestivali ellukutsumise üle oled tagantjärele uhke?
Jaa. Need olid sellised rõõmuhetked. Kõige uhkem oli muidugi siis, kui vabadus oli lõpuks käes. Kuigi siis tuligi lõpp. Esimest korda olid kutsutud USA-st muusikud kohale ja kõik väga võimas. Aga kaks päeva sadas vihma nagu oavarrest ja kogu asi lõppes fiaskoga. Ja muidugi ei olnud tol ajal mingeid kindlustusi. Ma ei tahtnud pärast seda palju aastaid kantrimuusikat isegi mitte kuulata!
Olid mõnda aega ka Apelsinis?
Jah, see oli nõukogude aja lõpus, 1987–1989. Sõitsime nii palju ringi, et kodus naine ähvardas, et kui veel mingi sõit Venemaale tuleb, siis läheb tema ka. Ja kui siis Tõnu Aare läks ära Soome, ei olnud mõtet enam jätkata. See oli ikka Aareka bänd, mis tegi tema lugusid tema paika pandud saundidega. Aga vahel andsin talle nõu, sest muusikalist aluspõhja oli Tõnul vähe – puhas looduslik talent.
Apelsini reisidega tuleb üks naljakas seik meelde. Ants Nuut on selline ettevaatliku loomuga inimene ja ükskord oli Siberist tulles lennuki tagavaraväljapääsu uks praokil ning sealt lendas pidevalt pabereid ja muud värki välja. Ants Nuut käis närviliselt edasi-tagasi ja lõpuks läks kokpitti ning nõudis, et lennuk kohe peatataks – tema tahab välja minna.
Kas muudaksid midagi oma senisest elust?
Kui midagi, siis enda käitumise osas. Elan väga läbi, kui olen kellelegi midagi halvasti öelnud. Isegi lapsepõlvest tuleb vahel mõni asi meelde. Kuigi see võis isegi õigustatud olla …
Ja ehk oleks pidanud rohkem armastust jagama ja välja näitama.
Aga elu on ju piisavalt ees.
Jah, muidugi, küll ma jõuan!
Küsis: Mati Palmet
Foto: Ly Menov
