LUGU SELLEST, KUIDAS POPLAULJA AIVAR MÄE
VENELASTELE VITAMIINI VIIS
Aivar Mäe nimi kerkis esimest korda avalikkuse ette õige ammu, kui 1970ndatel ühel noorte lauluvõistlusel astus teleekraanile oma võistluskaas-lastest veidi üle kasvanud heleda juuksepahmakaga noormees, kes kohe tele-vaatajate lemmikuks sai. Kas üleöö tulnud kuulsus lõi pähe ka?
Ma küll ei mäleta, et oleksin kuidagi uhke olnud. Ei-ei. Olen pärit ju Pärnust. Arvan, et pärnakad on sellise jaheda peaga – suurusehullustust neil tavaliselt ei teki. Pärnus on sündinud väga palju geniaalseid inimesi. Mulle küll endale tundus seal telesaates, et appi-appi, kui kuulsad inimesed siin ringi käivad.
Kuidas tol konkursil hindamine käis?
Küsimus oli ju selles, et lapsed hindasid. Asi ei olnud ainult laulus, vaid ka kommunikatsioonis, kuidas selle lastežüriiga läbi said. Nad võisid küsimusi esitada ja kõike muud. Nii et see oli puhtalt emotsiooni peal. Laul oli võib-olla et isegi teisel kohal.
Populaarsust tuli võita seal kohapeal, kui kaamerad ei töötanud.
Siis, vaid mõni aasta hiljem, avastati televisiooni kaasabil, et Eestis on üks noor mees, kes oskab Queeni järele laulda.
Oi jumal, ma mäletan … “Seaside Rendez-vous” oli selle loo pealkiri. Me üritasime seda saundi järele teha – teeklaasid olid ees ja me laulsime 10–12 korda peale. Tol ajal oli Mercury stuudiol olemas juba 8-realine makk, või oli see isegi 16-realine … Ja Mercury laulis ka vist mingi 96 korda peale.
See oli tohutu töö! Meie tegime algul telestuudios kaherealise makiga, hiljem neljarealisega. Agu Tammeoruga kahekesi tegime. Õppisime siis mõlemad muusikakeskkoolis ning öösiti käisime salvestamas. Pärast kooli kuskil kell 8 õhtul jõudsime stuudiosse ja hommikul kell 8 läksime sealt kooli.
Kui tuli Vitamiini-aeg, meenub laul, mida raadiojaamades siiani mängitakse – “Hääl jääl”. Selle järgi oleks keeruline tantsu lüüa, aga tol ajal olid ka raadio ja tele saatejuhid sõnaõigusega arvamusliidrid ning tänu Tõnis Erilaiule ja teistele teadsid varsti kõik, et see on nüüd hea lugu ning seda peab kuulama. Kuidas see laul sündis?
Laulu kirjutas Peeter Vähi ja vokaalseade tegin ma ise. Seal on peale lauldud 32 häält. Mõned hääled on dubleeritud, et teha chorus’t peale. Ja need hääled laulsin ma kõik üksi. Me esitasime seda ka kontsertidel, aga siis muidugi neljahäälses variandis. See aeg oligi ballaadide aeg. Vitamiin oli juba nii kuulus, et polnud vaja järgmise hitiga rabada. Tegime muusikat nagu iseendale. Meile meeldis!
Kuidas Vitamiin Aivar Mäe leidis?
Mina tundsin Peeter Vähit ammu ja me käisime koos konservatooriumis. Laulsin tolleaegses Viitna kõrtsis kahemehebändiga. Just siis tuli see pakkumine. Ja et käisin veel konservatooriumis, suunati mind konservatooriumist rokkbändi, kuigi tol ajal olid suunamised kohustuslikud kuskile maakooli või muusikaõpetajaks. Nii et ka see suunamine oli ainulaadne juhus.
Kas konservatooriumis viltu ka vaadati, et üliõpilane popmuusikaga tegeleb?
Eks seda hõõruti nina alla sel hetkel, kui hommikul kooli ei jõudnud, olles öösel tulnud kuskilt mängult.
Vitamiini läksin 1984 ja kooli lõpetasin 1985, aga sõidud läksid juba1984 lahti. Me andsime kuskil 300 kontserti aastas ja iga tuuriga, mis tavaliselt kestis 3 nädalat, keskmiselt 3 kontserti päevas. Algul muidugi hääl ei pidanud vastu. Kogu aeg ju liigud kliimas – kord on –57, siis +2, siis jälle –47. See mõjus häälele suhteliselt raskelt.
Kuskil Kasahstanis korjasin üles haiguse nimega difteeria, mis tegelikult võib inimese ära lämmatada poole tunniga, kui toru kõrri ei panda. 30–40 minutiga oligi mul kurguauk hammaste taga ja toru sealt läbi pandud, et õhk läbi liiguks. Ei vähem ega rohkem kui kahe päeva pärast olin ma sunnitud laulma, sest Kasahstanis, kus iga linn on teisest 400 kilomeetri kaugusel, olid kõik pääsmed välja müüdud ning pääsu ei olnud – laulma pidi.
Mäletan, et kiirabi oli lava peal, iga tunni tagant pandi tagumikku penitsilliini. Keel oli paistetusega alla surutud, sellepärast kaashäälikuid öelda ei saanud, laulsin: “Aa-oo-ää-ööö …”
Arvestades keskmise kasahhi eesti keele oskust, võib arvata, et nendelt etteheiteid ei tulnud.
Laulsin neli lugu, mis vähegi kannatas laulda, ja ülejäänud olid instrumentaallood. Aga kontserdid said ära tehtud!
Kas siis ei tekkinud mõtet, et jääkski poplauljaks?
Ma olen elus läbinud väga palju etappe. See oli üks etapp. Kui ma olin neli aastat laulnud, siis mul oli see amet selge. Olin kätte saanud üleliidulise punkti, mis oli kõige kõrgem punkt – Eestis oli see ainult neljal-viiel lauljal. Kesktelevisioonis oli ka mitu korda käidud. Tundus, et võimalust kuskile piiri taha sõita ei olnud, kuigi käi-sime Iraagis Iraagi-Iraani sõja ajal. Halvas mõttes kõige muljetavaldavam oli Tšernobõl … Ma arvan, et sain selle nelja aasta jooksul kõik kogemused, elamused ja emot-sioonid kätte ja minu jaoks oli see ring täis.
Ja mulle ei meeldi eriti lennukiga lennata, aga Venemaal käimine eeldas tohutut lennukiga lendamist. Kunagi ei olnud pile-teid ning lennukid olid nii vanad ja väsinud, et kippusid alla kukkuma. Neid ühe mootoriga maandumisi oli ääretult palju.
Kas juhtus ka nii, et juba õhus oli aru saada, et nüüd on asjad ikka väga-väga pahasti?
No neid hetki oli ikka ääretult palju. Minskisse oleme maandunud, pea jalge vahel, ühe mootoriga. Ja oleme läinud len-nukisse, mida viimati kasutati 1942. aastal pommitajana, kuhu istmete asemel olid pandud taburetid. Sellega lendasime BAM-il ühest külast teise. Kui see oli juba 45 minutit õhus olnud, tundsin, et see pole enam võimalik, nüüd kukub alla! Seda hirmu oli tohutult palju ja iga kord, kui ma selliselt “ekstreemreisilt” tulin, tundsin, et kõik, lõpp, rohkem ma ei lähe.
Kas õnnestus seal nende avalate slaavi inimeste poolt tunda ka nii sooja vastuvõttu, mida hilisem tegevus ehk polegi kaasa toonud?
No ma arvan, et Vitamiin oli Venemaal ikka väga kõva tegija. Seal ei olnud vaja lauldagi, piisas, et lavale läksid ja juba olidki publiku lemmik. Aga need kavad olid üles ehitatud vene südamete jaoks. Seal olid ka mõned vene lood sees ja tol ajal oli eriti kõva bänd see, kes suutis mängida rock’n’roll’i. Meil oli spets rokiplokk sees ja kui selle ära tegime, siis rohkem polnud vaja.
Kas vahel selline mõte ka peast läbi käib, et kui oleks seda poplaulja-asja ikka edasi ajanud, võiks praegugi käia Putinilt medaleid vastu võtmas ja kuskil vene rikkurite hullumeelsete rahadega kinnimakstud galakontsertidel vägevaid honorare korjamas nagu mõnedki endised Pribaltika staarid?
Ma niisugune come-back’i-mees ei ole. See oli elus üks etapp ja see etapp on möödas. Ma ei ütle, et ma pole pärast 1987. aastat laulnud. Muidugi olen! Ma tegelen praegu aktiivselt kellamuusikaga ja natuke pedagoogitööga. Ja seal ma laulan mõned lood ka. Nii et ma olen oma nostalgitsemised juba ära teinud.
Vestlust Aivar Mäega on võimalik kuulata täies pikkuses Kuma Raadios aasta viimasel päeval, 31. detsembril kell 13.00. Kuma Raadiot saab kuulata Kesk-Eestis sagedu-sel 101,0 MHz ja internetis www.kuma.fm
Küsis Mati Palmet
Foto: Mati Palmet
