Eestis on vähe inimesi, kes rahvuskultuuri sedavõrd mõjutanud on kui Ago-Endrik Kerge oma “Pisuhänna” ja “Kuulsuse narride” lavastustega. Ehk on see ettekujutust teeneka teatrimehe tegudest isegi veidi moonutanud, sest lavastajatööd asus Kerge alles siis õppima, kui tee maailmaklassi balleti-artistina lõpuni käidud. Sellest, et ristsõnahuvi talle mitte lihtsalt hobi, vaid mehe enda sõnul suisa maania on, teavad vähesed. Õnneks oli teadjate hulgas muusik Tõnu Raadik, kellele “Suurte Ruutude” toimetus selle vihje eest ülimalt tänulik on.
Ago-Endrik Kerge, millega seletada, et Tõnu Raadik Teid suisa fanaatiliseks ristsõnalahendajaks söandas nimetada?
Ta on tähelepanelik inimene ja kui me viimati “Estonia” teatris tegime sellist lavastust nagu “Vargamäe tõde ja õigus”, millele Tõnu kirjutas väga ilusa muusika, küllap ta märkas, millega ma oma jõudehetki sisustan. Aga see maania on mul juba palju aastaid. Ma mäletan kui 30 aastat tagasi oli “Nooruse” ajakirja vahel “Pähklipureja” ilmus, tegime seda “Estonia” garderoobis suisa võidu. Aga ega see mul tööd seganud ei ole see ei ole nagu kasiinos mängimine, et kaod sinna sisse ära … Kuid peab ütlema, et mõistust, seda ülemist korrust, aitab korras hoida küll. Muidugi on ristsõnu ka igasuguseid, paljudel on lõputult korduvad samad sõnad sees, kuid mina olen juba nii rikutud, et kõige tavalisemad enam lõbu ei pakugi. Otsin pigem paksudest ristsõnaajakirjadest üles need veidi keerulisemad mõistatused eriti need, kus otsest võtit etteantud ei ole ja pead hakkama kõike päris algusest tuletama. Nüüd siin Haapsalus on mul veidi rohkem vaba aega ka kui tavaliselt kunagi on olnud ja siis mul on see võimalus mõnda ristsõnaväljaanet kogu aeg käeulatuses hoida.
Kui Eestis jälle mõni raskema kaalukategooria ristsõna ilmub, kas loete ennast selle väikesearvulise aga tänuväärse seltskonna hulka, kes tõeliselt ränka peamurdmist nautida oskavad?
Jah, nii võib öelda küll. Ja sellistel puhkudel lahendan ma tihti mitut ristsõna korraga. Kui ühega enam “surnud punktist” edasi ei saa, võtan vahepeal teise ette, sest järgmiseks päevaks võib puuduv asi lihtsalt meelde tulla. Entsükolopeediasse vaatan ka vahel, aga olen juba nii vana ristsõnalahendaja, et enamasti saan peast tuletamisega hakkama.
Kui juba selline kõva lahendaja kuulsus küljes, kas esineb vahel, et mõni sama hobiga sõber lausa öisel ajal helistab, et ole hea, aita…
Noh, ma olen ise hull, aga õnneks pole sõbrad nii hullud. Aga mõistlikul, päevasel ajal, küsitakse küll ja kui tean, siis aitan. Tegelikult olen ma väga meelitatud ja uhke, kui saan kellelegi öelda:”No, kuule, kuidas sa ei tea … see on ju see ja see …”
Kas keegi “Miljonimängu” sõbraks on tulnud kauplema?
See oleks küll huvitav kogemus, sest ise ma sinna küll kunagi ei läheks. Aga ma olen vaadanud seda mängu juba siis, kui seda Eestis veel ei olnudki, Venemaalt, Saksamaalt, Soomest. Vaadates tundub, et inimesed jäävad vahel väga lihtsate küsimustega hätta. Aga seal sõltub ikka palju sellest, mida parasjagu küsitakse, vahel võib juhtuda kohe alguses asi mida lihtsalt ei tea. Peale teadmiste peab ikka õnne ka olema!
Te olete erakordselt palju reisinud, kas mõnes võõras keeles ka ristsõnad jõukohased on?
Venekeelseid ristsõnu lahendan küll. Ja aeg-ajalt proovin hispaaniakeelseid teha.
Teil on nii palju tulnud kodust ära olla, et ehk oskate tagantjärele öelda, kas oli kõige õigem otsus Eestisse tagasi tulla või oleks pidanud ikka mingil hetkel “ära hüppama”?
See oleneb paljudest asjaoludest. Võib-olla oleks minu elu saanud ka teisiti minna, oleks olnud mingi vajadus ja võimalus või juhus jääda kuskile mujale maale. Ja küllap ma oleks siis elanud seal. Aga minu kodu on olnud siin ja minu lähedased on olnud siin ja seetõttu on olnud täiesti loogiline, et ma tulen siia ja elan siin. Siin Haapsalus on minu lugupeetud abikaasa lapsepõlvekodu ja nüüd olen ka mina juba veerand sajandit siin aias suviti istunud. Olen juba selles eas, kus inimene avastab enda jaoks natuke teistsuguseid asju. Kas teate kui tore on pügada õunapuid? Tunnen, et teen siin aias neid töid, mis mitte kedagi ei huvita peale minu enda. Ja ma olen väga uhke ja õnnelik selle üle. Olen abiliseks oma abikaasa emale, kelle juures ma panen imeks, kuidas ta ikka minust rohkem jõuab, ehkki olen temast 20 aastat noorem.
Sellel suvel on Haapsalus plaanis “valge Daami” etendused, mille lavastajaks on Ago-Endrik Kerge. Kas olete valmis ka veidi valgustama, mis nendel etendustel plaanis on?
Miks mitte, hea meelega räägin. Haapsalu linnavalitsusel selline mõte tuli, et Valge Daami legendil põhinevat etendust on ikka tehtud, ehk peaks sel aastal tegema selle veidi teisiti. Valgest Daamist ja tema legendist Haapsalu kunagi mööda ei saa, aga et midagi teisiti oleks, otsustati seekord teha muusikal ja valgusel põhinev etendus. Muusikalise kujunduse teeb Viive Ernesaks. Kokku on umbes 40-minutiline etendus, kus on olemas mungad, linnaelanikud, toomrüütlid. See on vaatemänguline etendus kus pole ainsatki sõna, aga on palju, mida vaadata. Väga tähtis osa on valgusel kuidas valgustatakse välja linnamüürid, puud, tegevuspaigad. Omaette vaatamisväärsuseks on kostüümid, mille autoriks on kunstnik Liina Pihlak, kellega oleme ka varem palju koostööd teinud. Ja väga tähtis roll on Haapsalu inimestel. Ja 29. juulil on esimene etendus.
Viive Ernesaksaga oli Teil suurepärane koostöö juba legendaarse “Pisuhänna” tegemise päevil.
Mitte ainult “Pisuhännas”, telelavastused ja telefilmid on kõik temaga koos tehtud. Meeletult andekas ja meeletult huvitav inimene. Ja muuseas … ka tema on fanaatiline ristsõnalahendaja. Võib-olla mitte nii fanaatiline kui mina, sest ta on arukam inimene, aga tean, et ta mõnuleb ristsõnu lahendades. Tema on ka siin Haapsalu mail Perakülas ja teeb seal kohalike inimestega väga huvitavat Peraküla Teatrit, mille etendused kajastavad kohaliku rahva mälus säilinud lugusid selle küla minevikust. “Pisuhänna” muusikaline kujundus valmis lihtsalt nii, et kui pilt oli valmis, pandi see ekraanil jooksma, Viive istus klaveri taha, mina lavastajana seisin kõrvale ja läks salvestamine lahti. Kaasaja mõttes erakordselt tagasihoidlikud tehnilised võimalused, kuid küsimus ei olegi tehnilistes võimalustes vaid inimeste andes. Ja Viive Ernesaks on, kurat, andekas inimene!
Tolleaegsed Ago-Endrik Kerge lavastused on tõeline ideede tulevärk. Kust need tulid? Kas tõesti andis tantsijakarjäär nii palju aega koguda?
Salme Reek rääkis mulle kord niisuguse loo. Ta läks Panso viimasel eluaastal haiget teatrimeest haiglasse vaatama. Ja siis Panso küsis, et kustkohast see Kerge küll need ideed kõik võtab. Ja siis oli Salme vastanud, et Kerge on 20 aastat tantsijana ainult jalgadega töötanud ja peal puhata lasknud. Ning sellel on oma tõetera sees, oma balletitantsija karjääri jooksul vaatasin paljusid sõnalavastusi ja ikka mõtlesin, et küll ma teeks siin hoopis nii või naa. Ja siis tuli aeg, kui saingi ise tegema hakata.
Intervjuu Ago-Endrik Kergega on täies mahus Kuma Raadio (Kesk-Eestis 101,0 MHz, mujal internetis www.kuma.ee) eetris 29.mail kell 11.
Küsitles Mati Palmet
