OTT LEPLAND: Mõne aasta pärast olen kindlasti juba palju targem kui täna
Oled mõnes telesaates oma teadmistega näidanud, et võiksid erudiidist muusikuna olla Ivo Linna mantlipärija. Kas oled ka oma sõprade hulgas targa poisi mainega?
Kui ma mingisugusest asjast loen või kuulen, mis mulle endale huvi pakub, siis ma automaatselt salvestan selle.
Sõpradega on nii, et kui neil mingi küsimus tekib muusikaajaloo, poliitika või mõne teise teema kohta, mida nad teavad, et ma tunnen, siis küsivad küll.
Kas hea faktimäluga kaasneb ka hea muusikaline mälu?
Kui lugu, mille ma pean selgeks õppima, pakub mulle endale huvi ja tekitab positiivset emotsiooni, siis on nii meloodia kui ka sõnad väga kiired meelde jääma. Aga kui tuleb laulda sellist lugu, mida ise hea meelega ei laulaks, kipub see raskemini meelde jääma.
Minuga on jah nii, et see, mille vastu ma huvi tunnen, salvestub paremini. Usun, et see on enamikul inimestest niimoodi.
Mis asjad lisaks muusikale sind väga huvitavad?
Mind on pigem huvitanud humanitaarained. Pärast põhikooli lõppu tehti meil kaks klassi – humanitaar- ja reaalklass. Mind paigutati humanitaarklassi. Minu jaoks on olnud huvitavad teemad ikka ajalugu, inglise keel ning muidugi kirjandus ja eesti keel. Hiljem hakkas mulle huvi pakkuma ka keskkonnaõpetus ja poliitiline temaatika, aga need tulid pigem pärast keskkooli lõppu. Keskkoolis ma teadsin, mis toimub poliitikas ja olin ka põhiseadusega enam-vähem kursis, aga selline suurem huvi poliitika jälgimise vastu tekkis pärast keskkooli. Mulle meeldis väga vaadata igasuguseid poliitikasaateid, nagu “Foorum” ja “Vabariigi kodanikud”. Ja “Välisilm” on saade, mida igal esmaspäevaõhtul pärast “Aktuaalset kaamerat” vaatan koos sellele järgnevate dokumentaalfilmidega. Aga see huvi on praegu jäänud puhtalt jälgimise peale. Tunnen, et kui peaksin ise poliitikas osalema, siis kindlasti ma hetkel veel väga adekvaatne ei oleks sellel alal.
Kooliajal olid sa eriline poiss – sinu helikandjad olid poodides müügil. Kas teadsid juba siis kindlalt, et sinu tulevik saab olla ainult laulmine?
Jah, kui täpne olla, siis need neli helikandjat, mis minu nime all ilmusid, läksid müüki 1995. a jõuludeks, 1996 kevadel, siis suvel, sügisel ja jällegi jõuludeks. Olin siis 7–8aastane poiss. Aga muusika on olnud sünnist saati minu elus läbiv teema.
Minu ema on muusikapedagoog ja ta töötas sellessamas lasteaias, kus ma ise käisin. Väikse lapsena olin väga kangekaelne ja kasvatajatel oli minuga tükk tegemist. Kuna ma teadsin, et ema annab üleval saalis muusikatunde, polnud ma põhimõtteliselt nõus rühmas olema. Ja nii minu lastesõimepäevad möödusidki ema juures saalis istudes, erinevaid lugusid ja tunde kuulates, mis ta lastele andis, ja sealt jäi mulle väga palju meelde erinevaid lastelaule. Kodus laulsin ma neid siis järele, hiljem pani ema mind juba klaverit õppima. Alguses õppisin kohaliku Jüri kiriku organisti ja koorijuhi juures, hiljem üritas ristiema Siiri Siimer mind õpetada. Kuna olin nii noor ja suhteliselt püsimatu, siis nendest asjadest suurt midagi välja ei tulnud. Tõsisemalt hakkasin muusikaga tegelema alates kümnendast eluaastast, kui astusin Vanalinna hariduskolleegiumi lastemuusikakooli.
Lapseeas muusikat õppides muidugi ei adu, et see võibki saada sinu tööks. Siis oli erinevaid soove. Ühel aastal tahtsin saada politseinikuks, teisel aastal tuletõrjujaks, kolmandal aastal arstiks, neljandal kirikuõpetajaks … Aga muusikaliin on kogu aeg sellest läbi jooksnud.
Vihjasid hetk tagasi, et sul tuleb vahel esitada ka laule, mis pole sada protsenti südamelähedased. Ometi oled Eestis ülipopulaarne muusik. Kas see tõesti ei anna võimalust teha ainult endale meeldivaid valikuid?
Praegu, viimastel aastatel, on olnud see õnn, et laulud, mida olen ise kirjutanud, on inimeste seas saanud suhteliselt populaarseks, mille üle on mul ääretult hea meel. See ajaperiood, kui tuli õppida lugusid, mis endale alati ei meeldinud, jääb nelja-viie aasta taha, enne kui ma üldse Eesti muusikamaastikul oma rada käima hakkasin. Nii kaua, kui olen olnud avalikkuse silme all, pole tulnud õppida ühtegi lugu, mis endale ei meeldi.
Need vastumeelsed õppimised jäävad ikka perioodi, kui veel koolis käisin. Otsa-koolis oli laulurepertuaar nii lai ja varieeruv, et tahes-tahtmata tulid sisse mõned lood, mida kõige parema meelega ei tee. Just sellistel hetkedel tuligi end käsile võtta ja hea hinde saamiseks laul korralikult ära õppida.
Ega sa tagantjärele kahetse? Ehk oli muusikalise silmaringi huvides hea see kõik läbi teha?
Absoluutselt! Mina olen seda meelt, et erinevus rikastab. Mida rohkem sul on erinevaid kasulikke teadmisi, seda lihtsam tulevikus on. Need palad, mida muusikakoolis pedagoog õpilasele ette annab, ei pruugi meeldida ega peagi meeldima. Muusikalise silmaringi laiendamise huvides on väga oluline tegeleda laulude ja instrumentaalpaladega, mida muidu omal käel ei kuulaks. Pikemas perspektiivis annab see uusi ideid ka oma lugude kirjutamisel, et tuua sisse nüansse, mis võib-olla on tõesti inspireeritud mõnest loost, mis kunagi ei meeldinud.
Kas oled endale selgeks mõelnud, millist kuvandit tahad endast luua?
Eks ma ikkagi hetkel mõtlen seda, et olen oma muusikutee alguses ja tunnen seda, et mingil määral otsin ennast. Küll olen saanud oluliselt targemaks selle 3,5 aasta jooksul, mis olen avalikkuse ees olnud. Ja pilt muusikast, mida tahan teha, on selginenud. Siiski arvan, et erinevatel eluetappidel tuleb mingil määral katsetada ka erinevaid asju, leidmaks oma õiget rada.
Mis puutub laulukirjutamisse, siis tunnen end hetkel mugavamalt just selliste rahulike ja mõtlikumate lugude loomisel. Kuigi tegelikult oleks hea tunda ennast paremini kiirete, tempokate ja kaasakiskuvate lugude kirjutamisel. Selles valdkonnas tunnen ma ennast natuke ebakindlalt. Kui olengi mõne kiirema loo kirjutanud, siis seda hiljem kuulates pole ma kindel, kas see on kõige parem või peaks seda veel natuke nokitsema. Rahulike lugudega sellist dilemmat harilikult ei teki.
Tahan tulevikus võtta käsile ka kitarriõpingud, et avardada enda mõtlemist. Olen harjunud eluaeg klaverit mängima. Kitarri helikeel on aga niivõrd teistsugune, et annab automaatselt uusi ideid ja uusi mõtteid lugude loomisel.
Püüan ennast arendada nii vokaalselt kui ka instrumentaalselt. Usun, et minu muusikalised õpingud pole veel kaugeltki läbi ja kujunemisaeg alles kestab. Võib-olla kümne aasta pärast … Kes teab, mõni inimene leiab alles mitmekümne aasta pärast oma tee. Kui võrdleme eesti muusika tugisambaid Ivo Linnat või Tõnis Mäge, siis nemad on samuti ennast otsinud. 40–45 aasta jooksul on nad laulnud kõiki muusikažanre ja alles nüüd, viimase 15–20 aasta jooksul on nad leidnud oma tee.
Nii otsin minagi ja mõne aasta pärast olen kindlasti juba palju targem kui täna.
Küsis: Mati Palmet
Foto: Toomas Volkman
