JÜRI RAUDSIK: Kõigepealt osta endale varustus ja siis järelejäänud raha eest tsikkel, mitte vastupidi
Jüri Raudsik, mis on see jõud, mis veab noore mehehakatise ringrajale? On ju tore kuskil äärelinnas tagarattal sõita ja kõva meest mängida, aga päris võistluses mitte ainult ei võideta, vaid kaotatakse ka.
Olen sündinud Valga linnas ja minu kodu oli sealsamas kuulsa Jaanikese ringraja lähedal. Juba siis, kui me olime 4–5-aastased poisid, sõitsime oma jalgratastel tagarattal. Ja meil olid omad iidolid – Sulev Saar ja Valdek Gross. Kui me päeval oma autodega mängisime, siis õhtul olime kõik kanged krossimehed ja tundsime sõitjaid nägupidi. Siis oldi 3–4 päeva enne võistlust kohal ja meie olime siis kanged abimehed, kui midagi treida või keevitada oli vaja. Ja meist oli teinekord isegi abi.
Ma teadsin kindlasti, et tahan ringrajameheks saada, ehkki ma polnud kunagi näinud ringrajavõidusõitu ega isegi ringrada. Tsikleid olin näinud ainult piltide peal. Ringrajasõitu nägin esimest korda Tallinnas, kui olin ise krossis juba tulnud Eesti meistriks. Siis see küll mulle mingit muljet ei avaldanud, aga millegipärast olin ikkagi hingelt ringrajamees.
Aga kes on siis kõvemad tsiklimehed, kas krossisõitjad või ringrajamehed?
Maailmapraktika on näidanud, et vaid ühest krossimehest on saanud maailmatasemel väga hea ringrajamees, aga vastupidi on näiteid küllaga. Vanasti oli ka nii, et füüsilise vormi ja tasakaalu säilitamiseks sõitsime talvel kõik krossi.
Mis on see, mis teeb ringrajal meistrist meistri? On see rajatunnetus, kogemus, tasakaal või masinatunnetus?
Noh, nüüd võime kõik selle jutu kokku panna. Need omadused peavadki olema, kui tahad väga kiire olla. Aga praeguseks on tehnika ja varustus nii palju edasi läinud, kõigile kättesaadav ja selles osas on kõik võrdsed. Natuke hulljulgust, õnne ja sedasama masinatunnetust. Et tunneksid, kui palju võid riskida, nii et rajal olevaid kurve läbides püsti jääd.
Kui paljudel kordadel oled teadlikult läinud sellele riskipiirile, kus pead arves-tama, et järgmine kurv võib lõppeda ka väga halvasti?
Ei, väga palju ei ole. Pean end väga araks sõitjaks. Neid riskimisi on mul kogu karjääri jooksul olnud ehk kokku kümme korda. Kaks on aga siiamaani meelde jäänud.
Esimene oli siis, kui oli Kalevi suursõit, sotsmaade esimene karikaetapp ja kui ma ungarlasest kino kurvis viimasel ringil mööda läksin. Kõik ootasid, ja ma tundsin, et ma pean tast mööda saama. Teine kord oli samal aastal, kui oli sotsmaade viimane etapp, ja et tulla sotsialismimaade meistriks, pidin tulema kuue hulka. Ja siis, nagu needus, ei läinud tsikkel käima. Siis hakkas vihma tibama, meil olid kuiva ilma rehvid all ning ma kartsin, et see sõit võib ka varem ära lõppeda. Aina tulin tagant järele-järele-järele … Ja sõit lõpetatigi varem ära, aga ma olin just siis täpselt kuuendaks jõudnud ning tiitel oli käes.
Kas on olnud ka keegi selline alaline vastane, kellega pidevalt ka omavaheline võistlus on käinud?
Eks Peeter Koval oli lõpupoole see mees, kellega oli meil kaks aastat sellist küünarnukk-küünarnukis sõitmist.
Omavahel saite hästi läbi?
Jaa, väga hästi! Ei olnud meil saladusi ega midagi ja praegugi oleme väga head kamraadid.
Kuidas ringrajasõitja suhtub “maanteesportlastesse”, kes pidevalt liikluseeskirjade ja politseiga pahuksis on? Ei ole ju mingi saladus, et mõnigi motosportlane on ka tänaval kõva gaasiandja olnud, seda eriti varasemas nooruses.
Praeguses tänavapildis mina ikkagi vaatan neid kui hulljulgeid ja natuke ikka ka rumalaid inimesi. Kui sa Tallinnas Vabadusel ikka 120–130 km/h sõidad ja veel tagarattal ka vahepeal, siis on see nagu Vene rulett. Ja veel häirib, et ostetakse endale must mootorratas, siis veel must kombinesoon ja must kiiver. On ju tore olla must kiire mees, aga nähtav võiks ka olla. On soe soovitus, et vähemalt kiiver võiks siis olla valge või neoon.
Kui suur on Jüri Raudsiku enda kiiruslik tippmark?
Kuskil üle 300 natukene.
Ringrajal või Tallinn-Tartul?
See oli ikka moodsa mootorrattaga, aga polnud üldse hea tunne. Pärast seda käed värisesid.
Kui palju lähevad kiirused ringrajal?
Vastavalt rajale. Aga Pirital olid sirgel 230 ja niimoodi.
Kui palju oled võistluse jooksul tundnud pinget tingituna sellest, et ringrajaspordis võid alles pärast finišijnoone ületamist enam-vähem kindel olla, et ka homme elus oled?
Ei, selle peale ei mõtle mitte kunagi. Kui pärast stardijoont jooksis koer vastu jalga, aga ma unustasin selle nii ära, et alles õhtul hakkasin mõtlema, mis oleks juhtunud, kui ta oleks tulnud sekundi murdosa varem ja jooksnud esirattasse.
Mitu korda kõvasti kukkunud oled?
Ma olen nii arg sõitja, et olen väga vähe kukkunud. Ja sellest ajast peale, kui juba väga head varustust osta sai, pole ma kunagi hoidnud kokku kiivri, kinnaste, kombinesoonide ega muu varustuse pealt.
Millest see tuleb, et kui väikelinna mootorrattarüütel 100-kilomeetrise tunnikiiruse juures külje maha paneb, on tragöödia missugune, aga kui võidusõitja kahesaja pealt kukub, on mees enamasti terve ja kipub ratta otsa tagasi?
Kõige tähtsam on kindlasti väga hea varustus. Ja siit tuleb selline soovitus, et kui lähed tsiklipoodi, siis kõigepealt osta endale varustus ja siis järelejäänud raha eest tsikkel, mitte vastupidi.
Kui sul tsikkel alt ära läheb, siis kuigipalju ju juhid seda protsessi, et saaksid end takistustest mööda ja tsiklist eemale juhtida. Halvim variant on, kui jääd mõne takistuse taha pidama ja masin siis selga tuleb.
Kas kodustega on ka probleemi olnud, et ema-isa paluvad mingi rahumeelsema tegevuse leida, et ei jõua enam ära muretseda?
Ema muretses küll kodus, aga isa oli see, kes mind aitas ja oli ise sageli juures. Ja kui väikesest peale alustad, siis ei ole traumasidki, mille pärast muretseda. Aga eks mul ole ka väga palju õnne olnud, sest on ju küll ka neid väikseid 50-se poisse, kes luid murdnud, aga mina olen sellistest asjadest mööda pääsenud.
Mis on Sinu koduse auhinnakapi suurimad aarded?
Aarded on minu jaoks Kalevi suursõidu vanad karikad, mis on sellised suured ja vasest ning see vask on nüüd vähehaaval tuhmuma hakanud.
Aga mis oleks ikkagi siis saanud, kui Sinu parimail aastail oleks kogu maailm lahti olnud?
Ma tundsin ennast tegelikult tsikli seljas ikka väga hästi. Muidugi see on ka tänu Lembit Teesalule, kes mind õpetas. Kui ta ütles, et seda kurvi tuleb nii sõita, siis ma ise ei mõelnud enam midagi, sõitsin nii, nagu ta ütles. Nii suur oli usaldus Teesalu vastu. Ja kui temaga koos oleks saanud kuhugi minna, siis midagi me oleksime ära toonud küll.
Lembit Teesalu on ringrajal mehetegusid teinud ka väga küpses eas. Kas Sina oled enda jaoks võidusõiduga asja ära klaarinud?
Ma sain nii palju sõita! Sõitsin kahes masinaklassis ja kevadel, kui hooaeg pihta hakkas, olid jalgade vahe ja taguots punased sadulas olemisest ja vibratsioonist. Tõesti võib öelda, et sain oma sõidud hästi sõidetud ja olen sellega väga rahul.
Kas nüüd eraelus mootorrattaga sõidad?
Mul on väga kihvt Itaalia mootorratas NW Agusta, 910-kuubikuline, 100 kW – hästi võimas. Aga see ei ole ringrajaratas, vaid normaalse lenkstangiga, kus saab ikka sirge seljaga peal olla. Ma olen ringrada nii palju sõitnud, et nüüd meeldib mulle selline ratas.
Ja suvel sõidan sellega ikka paar tuhat kilomeetrit.
Küsitles Mati Palmet
Foto: Jüri Raudsiku erakogust
