KERSTI KREISMANN: Maksimum, millest julgesin unistada, oli see, et saaksin Kirjanike Majas publiku ees luuletusi lugeda.
Milline oli Teie näitlejaks saamise lugu?
Kirjandus on mulle väga meeldinud lapsepõlvest peale. Kuna olin selline tagasihoidlik tüdruk, siis näiteringis ma väga aktiivne ei olnud ja mulle ka erilisi suuri rolle ei antud, vaid mõned pisikesed kõrvalosad. Aga ma tundsin ennast hästi luuletusi lugedes ning kui põhjust oli, siis õpetaja pani mind seda igasugustel üritustel tegema. Aga see, et minna näitlemist õppima, tundus liiga ületamatu, nii et matsin selle mõtte maha ja läksin hoopis Tartu ülikooli kaugõppesse eesti keelt ja kirjandust õppima ning asusun elama Tallinnasse. See oli minu unistuste linn, kus olin lapsepõlves sugulaste juures käinud, ja mul oli idée fixe, et ükskord ma Tallinnasse välja jõuan. Aga kui olin kaugõppes jõudnud kolmandale kursusele, leidsin, et nüüd on viimane aeg ära proovida see, mis tegelikult oli südamepõhjas pakitsenud. Läksin veidi ujedalt sõbrannaga kaasa, aga õnnestus ja saingi sisse.
Aga see unistus ja plaan oli ju varasest noorusest peale olemas?
Jah, aga see oli ebamäärane. Imetlesin näitlejaid, aga mul oli enesekriitika nii arenenud, et mulle tundus enda näitlejaks saamine väga utoopiline. Tol ajal olid väga populaarsed kirjandusõhtud ja maksimum, millest julgesin unistada, oli see, et saaksin Kirjanike Majas publiku ees luuletusi lugeda.
Kas lavakool vastas ootustele?
Vastas ikka. Mul oli seal sõbranna ees. Tol ajal oli legendaarne isiksus Voldemar Panso, kes seal oma kikilipsuga liikus. Ma teadsin küll, et see on Panso kool, aga küsisin sõbrannalt täiesti siiralt, kas tõesti on nii, et Panso ise käib tundides ja teda võib iga päev näha. Mulle tundus see nii uskumatu.
Aga Panso kohta räägitakse ka seda, et ega ta vaka all hoidnud, kui talle midagi ei meeldinud, ja selle väljaütlemine võis üliõpilasele ikka väga valus olla?
Eks oli küll. Ja ka hiljem, kui olin tema all tööl Draamateatris, ma ei saanudki sellest pelgusest, aukartusest või ehk tõesti hirmust tema ees üle. Kuigi ma ei mäleta, et ta minu peale oleks häält tõstnud, nägin kõrvalt küll, kuidas ta närvi läks. Kord isegi mõtlesin, et taevas halasta, kas on veel mingi elukutse lisaks näitlejale, kus ülemus karjub su peale ja viie minuti pärast on kõik jälle kõige paremas korras. Kummaline on lavastaja ja näitleja töösuhtlemine ning kõrvalt võib see paista väga pentsik. Inimesed on emotsionaalselt avali ja kui ei tule midagi, tõstetakse häält, aga ega see tähenda, et ollakse kuri või peetakse viha.
Kas suunamine kohe Draamateatrisse tähendas mingil moel väljavalitute hulka sattumist?
Minu jaoks küll, ja tõesti oli see tol ajal unistuste koht. Töölesaamine käis nii, et kui kool sai läbi, suunas komisjon noored teatritesse. Draamateatrisse saamine tähendas, et sealt teatrist kutsuti, ja muidugi oli mul hea meel, et mind välja valiti. Veel mitu kursusekaaslast said sinna tööle, praeguseks on lisaks minule siia jäänud Martin Veinmann.
Kui palju oli teistmoodi olla laval palgalise näitlejana, võrreldes teatrikoolis tehtud etendustega?
Oli küll teistmoodi. Kursusel olid kõik enam-vähem ühel tasemel, aga Draamateatris oli tol ajal nii palju erinevatest põlvkondadest väga suuri näitlejaid ning selliste gigantidega koos lavale minna ja proove teha oli suur au ning vastutus. Praegu ei ole noortel näitlejatel, kes teatrisse tulevad, nii suurt distantsi vanemate näitlejatega. Meil oli ikka väga suur aukartus vanemate kolleegide ees.
Aga kas ei ole mitte nii, et see aeg oli kõige eredamaid ja õnnelikumaid eesti teatri ajaloos just tänu nendele näitlejatele, kes tol ajal veel või juba olemas olid?
Mul on tunne, et näitlejapotentsiaali poolest küll. Lavastused ei pruukinud õnnestuda ja oli kriise … Aga kui võtta kas või Draamateater, siis seda aega vist pole küll olnud, kus on nii palju säravaid näitlejaisiksusi: Jüri Järvet, Ants Eskola, Kaarel Karm, Aino Talvi, Velda Otsus, Ellen Liiger, Ita Ever, Einari Koppel, Heino Mandri – no ikka vägev plejaad küll! Ma pole nüüd vist väga originaalne, aga minu arvates on Eestis praegu just vägevate meesnäitlejate puudus. Ma mõtlen just neid, kes on üle keskea. Noori tuleb peale küll, aga jõud raugeb ning pole neid vägevaid härrasmehi ja vanamehi nii palju laval mitte.
Milline oli esimene lavastus päristeatri laval?
Neid oli mitu. Juba kevadel lõpetades sain väikese rolli Panso lavastuses “Mees, naine ja kontsert”, kus peaosades olid Ita Ever ja Eino Baskin. Aga mul vedas nii, et üks Panso legendlavastusi “Inimene ja inimene” pidi minema suvel ringreisile ja üks osatäitja, Maila Rästas, kes mängis Tiinat, pidi minema välisreisile. Tol ajal oli see nii harukordne võimalus, et ta lubati teatrist ära. Ja Panso õpetas mind sellesse Tiina-rolli sisse – õppisin teksti ära, sain teha paar proovi ja tuligi vette hüpata. Panso jäi asjaga enam-vähem rahule ning sügisest hakkasimegi seda rolli Maila Rästasega vaheldumisi mängima. See etendus oli väikeste vaheagadega mängukavas oma kümmekond aastat. Osatäitjad küll vahetusid, aga lavastus oli nii hea, et mingeid lagunemise märke kogu selle aja jooksul ei ilmnenud. Esimene tõsine töö oli Enn Vetemaa “Õhtusöök viiele”, mis oli tol ajal nii uudne, avangardne, ühiskonnakriitiline ja ka väga menukas. Lavastajaks oli Grigori Kromanov ja mul oli peaosa.
Kas tuleb meelde ka mõni selline roll, mille puhul tulemuseni jõudmine eriti raskelt käis?
Minu esimesel hooajal oli Šapiro lavastus “Kolm õde”. Ta oli enne lavastanud “Kirsiaia” tolleaegses Noorsooteatris ja tal olid sealt omad eelistused. Minu jaoks oli traumeeriv see, et algul oli seinal käskkiri, et mina mängin Irinat, aga kui Šapiroga koos asi üle vaadati, ilmus sellele kohale hoopis Mari Lill ja mina olin määratud dublandiks teises koosseisus. Mulle mõjus see nii halvavalt, et ma ei saanudki proovisaalis sellest kartusest või alavormist üle. Ma avanesin alles siis, kui tükk oli sisse mängitud, Šapiro oli ära läinud ja ma sain ise oma rolli peremeheks, tehes seda, mida Šapiro oli minult nõudnud, aga mida ma enne tehtud ei saanud. See oli esimene niisugune ränk kogemus, mida teatrielus ikka ette tuleb.
Kas noorel näitlejal tuli ka arvestada kogenumate näitlejate positsiooniga teatri-siseses seltsielus?
Kõik sõltus ikkagi inimesest. Olid suured staarid, nagu Velda Otsus, kellega sõitsime etendusega “Õhtusöök viiele” palju ringi ja saime väga lähedaseks. Õhtuti olime hotellides, rääkisime elust, ilmast ja inimestest. Ma ei tundnud küll mingisugust distantsi. Näiteks Aino Talviga ma ei saanud kunagi nii lähedaseks. Aga ta oli ka täiesti teistsugune natuur.
Jaanuari lõpul on Eesti Draamateatris Kersti Kreismanni nädal, näha saab nelja etendust. Kas nende osas oli võimalik ka valikuid teha?
Tegelikult pidi olema viis etendust, aga lavastust “Õmblejanna” ei saanud sinna panna, sest üks osatäitja on sel ajal kinni. Kui oleks see etendus ka olnud, oleks saanud täieliku galerii.
Kas on mõni etendus, mida oleks tahtnud ka sel nädalal näidata, aga kahjuks tuli see aeg liiga hilja?
Ma olen küll rahul, sest kvantiteet tähendab ka midagi, ja see ei ole eriti tavaline, et mängukavas on korraga viis etendust minuga, millest neli ette kantakse. Aga kui midagi oleks võinud veel olla, siis üks minu lemmikrolle – proua Alving Ibseni “Kummitustest”. Aga kahjuks on see etendus juba lavalt maas.
Mis oleks teisiti, kui teatris tuleks alustada nüüd?
Need, kes praegu koolist tulevad, on palju enesekindlamad. Nad on saanud käia vahetusüliõpilastena välismaal, maailm on avatum ja nende endi üldtaust on palju avaram. Kõik see, mis toimub kogu maailmas teatrites, on palju kättesaadavam. Aga millest puudust tunda, on see, et meiega tegeleti edasi ka pärast teatrikooli. Eriti selliste tehniliste pisiasjade puhul. Oli legendaarne, et Panso läks mingil etapil taha saali lõppu ja sealt kostis pidevalt: “Ei kuule! Ei saa aru!” Praegu nii ei nõuta ja tihti läheb teksti kaduma. Ja veel nõudis ta täpset teksti. Istus, tekstiraamat käes, proovis ja kohe parandas, kui keegi eksis. Ja Tammsaare tekstide puhul oldi eriti täpne. Isegi “ja” ja “ning” ei tohtinud vahetusse minna.
Kas näitlejatöö ristsõnalahendamiseks ka aega jätab?
Nooruses, kooliajal tegin neid küll. Aga ema on mul küll fanaatiline ristsõnalahendaja. Kohe, kui uksest sisse astun, hakkab nõudma: “Kus asub see?”, “Kuidas on selles keeles see?” ja nii edasi. Mõnikord vastan ära ka, aga enamasti peab ta ikka ise hakkama saama. Neil lahendajatel on ju isegi oma sõnastik olemas, kus keemilised elemendid ja muud sagedasti esinevad asjad kirjas.
Küsitles Mati Palmet
Foto: Eesti Draamateater
