RAGNAR KLAVAN: Mängin maailma ühes tugevamas liigas ja mul on iga nädal suurepärased ründajad vastas
Oma isa Dzintar Klavaniga olete ainsad isa ja poeg, kes mõlemad on olnud Eesti jalgpallikoondises. On see juhuslik või oligi sul jalgpallilapsepõlv?
Kindlasti oli see jalgpallilapsepõlv, sest mu isa on olnud mulle alati kõige suurem iidol. Alati trennides kaasas hänginud ja platsi kõrval olnud. Ma arvan, et sealt kogu see tahtmine ja entusiasm mul tuligi, kui isa hakkas mind õpetama ning näitama tehnilisi ja selliseid asju. Mõnes mõttes ei saanud see muud moodi minna, aga samas ei surunud isa ka peale. See oli täpselt niimoodi, et kui tahad, siis teed, ja kui tahan, siis ta õpetab mind kõiges. Eks see niimoodi läkski.
Kas koolis käies tundsid ka, et sul on midagi väga erilist, sul on jalgpallurist isa?
Võib-olla siis, kui mu isa koondises mängis. See meediakajastatus polnud nii suur nagu praegu. Inimesed ikka teadsid, et mu isa mängib koondises. Nime järgi teati, aga väga palju tähelepanu sellele ei pööratud. See oli ka mõnes mõttes hea, sest sai rahulikult trenni teha.
Kas oled maast madalast teadnud, et sinu tulevik on jalgpall? Või on esinenud ka mingeid muid mõtteid?
Jah, kui ma olin 15-16, siis korraks oli isegi mõte korvpallitrenni üle minna. Aga õnneks jäi see sinnapaika, praegu tundub, et jalgpallitee oli õigem.
Eesti inimese jaoks, kes pole väga tõsine jalgpallifänn, on Ragnar Klavan siis olemas, kui on mingi koondisemäng, muidu on ta kusagil Hollandis või Saksamaal. Käib tööl. Kuivõrd sind ennast saadab teadmine, et oled eesti jalgpallur? Või unustad rahvusvahelises meeskonnas mängides selle täiesti ära?
Kui olen Eestis, siis kajastatus on muidugi suurem. Aga kui ma olen Saksamaal, siis on see teistmoodi, ma arvan. Mart Poom on seda teinud Inglismaal ja mina teen seda nüüd loodetavasti Bundesligas, et tutvustan Eestit ja Eesti jalgpalli ja saan niimoodi seda Eesti jalgpalli maailmakaardile tuua. Inglismaal teatakse Eesti jalgpalli praktiliselt ainult Mart Poomi järgi. Ma üritan sedasama teha Bundesligas, et seal ka oleks tähelepanu Eesti peal.
Hollandi meistri tiitel on sul olemas. Mis peaks veel juhtuma, et saaksid taas öelda, et kuradi hästi läks?
Saksamaa meistriks tulla on hetkel suhteliselt raske. Mul on kogu aeg olnud unistus Bundesligas mängida. Muidugi on veel Premium League, seal mängida on seni täitumatu unistus. Aga kui ma mängin ka karjääri lõpuni Bundesligas, siis see on samamoodi super.
Hollandi meistritiitli kohta ütleksin, et see on muidugi hea, et saad selle karika või taldriku pea kohale tõsta, aga kui vaadata liiga tugevust, siis Hollandi liiga jääb kindlasti alla Bundesligale.
Peab arvestama, et sellises liigas ei ole nii tõenäoline, et neid taldrikuid ja karikaid saab pea kohale tõsta. Plusspool on aga see, et mängin maailma ühes tugevamas liigas ja mul on iga nädal suurepärased ründajad vastas. Ma arvan, et see on ka omamoodi karikas minu jaoks.
Kaalujälgijad ütlevad, et kui kaalu langetada aeglaselt, on tulemus püsivam. Eesti jalgpalli areng on samuti olnud aeglane, aga püsiv. Kas selle tule-musena on tekkinud nii tugev püramiidi põhi, et võime loota, et edaspidi läheb järjekindlalt veel paremini ning need unistused, mis meil enne igat kaotatud mängu on, ka kord täituvad?
Kindlasti on see püramiidi alus juba tugev, aga samas ei tohi ka seda unarusse jätta, selle kallal tuleb edasi töötada. Meie lõunanaabrid lätlased jõudsid EM-ile, meri oli põlvini ja siis mingi hetk vajus neil see jalgpall täitsa ära. Nüüd tulevad nad vaikselt tagasi, aga eks see ongi see üles-alla käimine. Meie plahvatuseks oli EM-i play-off’i jõudmine ja tagsilöögiks see, et MM valikturniir pole läinud hästi, aga eks see ole ka arusaadav – see on ikkagi MM-i valiktsükkel ja seal on väga tugevad vastased.
See on ikka õige, et Eesti jalgpallile on stabiilne alus loodud ja selle pealt on lihtsam edasi liikuda kui plahvatuste-languste pealt.
Tuleme korraks tagasi isade-poegade teema juurde. Millised plaanid sul oma järeltulijate osas on?
Neid on praegu üks. Ma üritan teda sama hästi kasvatada, kui minu vanemad mind kasvatasid. Suunan nii palju, kui vaja, aga ei sunni midagi. Kui hakata oma tahtmist peale suruma, võib mingil hetkel vindi üle keerata ja siis ei taheta enam jalgpallist midagi kuulda. Ma usun rohkem seda ise õige asja juurde jõudmist. Ja kui see tee ei saagi olema sport, aga tema end sellel hästi tunneb, siis see on õige tee.
Mida soovitad varateismelisele jalgpallurile, kes juba tunneb, et asi hakkab minema ja tahtmist on, aga ta ei tea, millised otsused on kõige tähtsamad, mis tuleks teha?
Ma arvan, et see, mis mind on jalgpallurina nii kaugele aidanud, on puhtalt tahtejõud ja töötahe. Mul on kõrval olnud juba Viljandist saadik minust palju andekamaid mängijaid, kes mõni hetk on ära kukkunud, kuna lootsid lihtsalt talendi pealt edasi liuelda. Kuna ma aga varanoorena ei olnud nii andekas kui nemad, siis pidin palju rohkem lisatööd tegema – käima jooksmas ja koolistaadionidel peale löömas. Sellised asjad on viinud mind sinnamaani, kus ma praegu olen. Ma arvan, et iga mängija jaoks, ükspuha kui andekas ta on, on tähtsad töötahe ja tahtejõud. Need viivad väga kaugele.
Küsis: Mati Palmet
Foto: Mati Palmet
