GERD KANTER: Ükskõik mida tehes üritan endast maksimumi anda …
Kas olid juba algklassides omasuguste hulgas kõva poiss?
Kas mõtled sellist kaklemise asja? Ei, kakleja pole ma kunagi olnud. Pigem lähtusin sellest, et kiired jalad päästavad. Kuna tulin linnast maale, siis tahtsid alguses mõned vanemad poisid maadelda, aga neile vastu ei saanud.
Millal said aru, et see spordiasi võib Sinu jaoks olla midagi enamat kui tavaline poisikeste rabelemine ja palli taga-ajamine?
Tegelikult tuli see suhteliselt hilja. Sporti tegin kogu aeg. Keskkoolis tekkis juba üleolek omavanustest. Aga vabariigi tasemel polnud mingit nii tugevat tulemust, et oleks võinud arvata, et minust midagi väga suurt tuleb.
Millest selline spordialavalik?
Tegelikult oli nii, et isa tahtis minust rohkem korvpallurit teha. Aga seal maal ei olnud selliseid treenereid, kelle käe all oleks võinud arvestatav tase tulla. Proovisin endisesse TSIK-i 9. klassi saada, aga pärast laagrit mind ikkagi ei valitud. Öeldi küll, et tuleksin aasta pärast jälle proovima, kuid kaotusekibedus oli nii suur, et enam ei läinud.
Kas vahel mõtled ka, millise tundega need inimesed, kes Sinu kunagi välja praakisid, vaatavad telerist teateid Sinu praegustest saavutustest?
Eks mõte on olnud, aga samas olen kindel, et mingil teisel alal minust sellist tegijat poleks saanud. Siin ei ole kellelgi vaja midagi põdeda. Pigem on mul hea meel, et mind tookord välja praagiti.
Kettaheide on väidetavasti väga tehniline ala. Kas õnnestus enne professionaalsete treenerite käe alla jõudmist ka asi valesti ära õppida?
Tegelikult küll, sest baasliigutused olid algul päris konarlikud. Ainus, mis mind päästis, oli hea kiire nähvakas lõpus. Muud hoovõtud ja pöörded olid rohkem jonnipunni-nimelise laste mänguasja stiilis.
Aga kui see ketas käe taha jäi, siis sealt need inimesed ära tundsid, et midagi võib nagu tulla.
Kes see äratundja konkreetselt oli?
Eks isa mind ikka kettaheite juurde viis. Ta oli ise ka noores põlves teinud ja kui minust korvpallurit ei tulnud, siis vaikselt hakkasime kodus põllu peal ketast tegema. Tulemused paranesid, aga et sealt mingi suur tulemus välja tuleb, seda algul ei paistnud. Oli rohkem selline kooli kõrvalt hobi.
Kas Sulle meeldib trenni teha? Näiteks juhul, kui mingit väga suurt tiitlivõistlust kannustamas ei ole.
Noh, ega meil tiitlivõistlustega probleemi ei ole. Iga aasta on ikka mingi tiitlivõistlus olemas. See aasta on EM ja kuigi kõlab võrreldes olümpiamängude või maalimameistrivõistlustega natuke kahvatumalt, siis selle tiitli väärtust suurendab asjaolu, et EM toimub iga nelja aasta tagant ja Alekna jaoks on see ainus tiitel, mis veel puudub. Kui suudaks siin teda eemale peletada, oleks see väga magus.
Selge see, et kevadine vigastus pole lubanud sellist vormi, mida sügisese trenni pealt näha võis, aga praegu on selline enam-vähem vorm ning poolteist kuud on veel aega tööd teha. Peaks saama konkurentsi pakkuda.
Leedukad öeldakse olevat raske iseloomuga inimesed. Kuidas konkurent Aleknaga läbi saate?
Tammert on temaga väga hea sõber. Käivad koos ühislaagrites ja nii. Muidu saame hästi läbi, aga siin on väike keelebarjäär – minu vene keel pole just kõige parem, see takistab rohkemat suhtlemist. Aga mis vaja, saame ära räägitud ja suhtume teineteisesse suure respektiga.
Oled mõelnud sellele, milline oleks võinud olla Sinu elukutsevalik, kui poleks tulnud tippsportlasekarjääri?
Kuna olen majandust õppinud, võiks see olla majandusega seotud töö. Ja praegu maailmas ringi liikudes üritan ikka mingeid mõtteivasid koguda, et mida teha või mismoodi teha. Seoses spordiga tekib väga palju selliseid kontakte ja ka sponsorpartnereid. Keegi ei välista ka seda, et tulevikus saab töökoht olema mõne sponsori juures. Seal tuleks sportlasekogemus väga kasuks, et kaasa rääkida, kuidas mingeid jalanõusid kujundada või riideid teha. Mõned inimesed võivad teada muid asju, aga kui nad selles asjas pole ise sees olnud, ei pruugi need ideed nii täpsed olla.
Kas vahel see tunne ka tuleb, et enam ei taha ja vist ei hakkagi enam tahtma?
Sellist mõtet ei ole olnud, sest viimased aastad on läinud sellise lineaarse progressi tähe all, et pole olnud põhjust tüdimusele mõelda. Ma usun, et see sisemine tahtmine ongi mind nii kaugele viinud. Ükskõik mida tehes üritan endast maksimumi anda ja ma arvan, et kettaheites on see maksim um veel kaugel. Arvestades minu vanust ja kettaheitjastaaži, tegelikult ma alles jõuan sellesse ikka, kus hakatakse mehetegusid tegema.
Mitu protsenti Sa usud enda olümpiakullasse?
Kui Alekna püsib samal tasemel nagu praegu – peamise rivaalina näen praegu teda, sel juhul ütleks 50 : 50. Selleks et võita, peab ka õnne olema …
On Sul seni õnne olnud?
Seni väga ei ole, pigem tundub, et tulemused on olnud raske kannatuste rada. No-jah, võib-olla on see nüüd liiga teravalt öeldud, arvestades minu treeningustaaži. Aga vaatad mõnda teist inimest ja tundub, et tuleb kergemini. Kuid samas usun, et katsumused pigem karastavad ja annavad kogemusi edaspidisteks suurteks tulemusteks. Vahel tundub küll, et on nii raske ja tulemust ei tule, kuid tagasi vaadates näen, et nuriseda pole midagi, paljud tahaksid just minu kingades olla. Aga et rahulolu on tagasiminek, peab ka natuke rahulolematu olema.
Kuidas Sa lõõgastud? On mingi lisahobi spordi kõrval?
Ei ole. Aga vahel tahaks lihtsalt hommikul kaua voodis vedeleda ja telekat vaadata. Vahel seda juhtubki. Aga kodumaal olles lähen maale vanematekoju ja tunnen rõõmu sellest, mis seal on.
Kas Sinu jaoks on keegi inimene, kes alati meeles püsib, kui oled võistlemas, kellele tahad oma saavutustega head meelt teha ja kelle ees tunned vastutust, kui tulemus untsu läheb?
Noh, eks see isa on, kes alati meelde tuleb. Just Helsingis, kus tuli minu esimene suur kordaminek, oli mul väga hea meel, et mu vanemad olid seal kohal ja said uhkust tunda, et neil on selline poeg.
Kas isa suudab isaliku ranguse taha varjata seda üllatust, mida temas kahtlemata on esile kutsunud poja sportlik karjäär?
Ega ta ole kunagi väga ruttu kiitma kippunud. Aga seda enam tähendavad need vähesed korrad, kui ta on kiitnud ja siiralt öelnud, et tal on uhke olla minu isa.
Kas mõne ristsõna oled ka elus ära lahendanud?
Olen küll. Laagrites on siiani tihtipeale kaasas, aga põhibuum oli kooliajal, kui saatsin ka vastuseid ära ja lootsin auhindadele kandideerida.
Kas ristsõnavõistluse paneksid sporditemaatikas tavalahendajate ees kinni?
Ei ole kindel. Hetkeseisu tean muidugi hästi, aga mis puudutab vanemaid tulemusi ja olümpiavõitjaid, siis võib just kogemustega tavalahendaja peale jääda. Lisaks on ristsõnades harilikult palju korduvaid küsimusi ja neid võib tavalahendaja oma baas-kogemusest paremini teada.
Tuleme spordi juurde tagasi. Milline on Sinu unistuste tulemus?
Saladust ma sellest ei tee. Oleme loonud siin tiimi 75+, mis ütleb ise ära, mille poole tahetakse liikuda. Praegu tähendaks see maailmarekordit, aga et ka seda võib keegi uuendada, ongi 75 järele pluss pandud. Maailmarekord sai 6. juunil 20-aastaseks, see on üks kauem püsinud maailmarekordeid. Kas see kõik tuleb, sõltub paljude asjade kokkulangemisest. Aga maailmarekord ja olümpiavõit on sellised kaks ambitioonikat unistust, milleni tahaks jõuda.
Küsitles Mati Palmet
Foto Ly Menov
